Sõimerühmast algab lapse haridustee (6)

Sõimerühmast algab lapse haridustee

 

“Väikese inimese haridustee saab alguse sõimerühmast,” kinnitavad lasteaednikud. “Tegelikult algab lapse kasvatamine küll kodust, lasteaed on juba teine etapp,” lisavad nad.

Oma Saare vestlusringis olidki läinud reedel Pihtla lasteaed-algkooli juhataja Elna Õunpuu, Kuressaare 7. lasteaia vanemõpetaja Koidu Jalak, Kuressaare 5. lasteaia õpetaja Ene Koitla, Kuressaare 1. lasteaia õpetaja Kai Jürlau ning maavalitsuse alushariduse spetsialist Kristi Oll.

Vestlusringi teemaks oli päris väike laps, kuni kolmeaastane, kes tegemas oma esimesi samme (alus)haridusteel.

“Kõige olulisem on koostöö koduga,” ütlesid lasteaednikud nagu ühest suust. “Need kasvatusmeetodid, mis on kodus, peaksid üle kanduma lasteaeda, neid ei tohiks ümber lükata, lasteaed peab vanemaid toetama ja nõu andma,” lisas Elna Õunpuu. Kai Jürlau selgitas, et esimene aasta lasteaias kulubki usaldussuhte loomise peale, edasi on palju lihtsam.

Tänapäeval alustavad lapsed oma lasteaiateed sõimerühmast, see tähendab enne kolmandat eluaastat. “Kõige parem kohanemisaeg on 2.–3. eluaasta vahel,” teavad spetsialistid.

“Hiljem on juba raskem – kui laps tuleb päevakodusse nelja-aastaselt, võib tema sulandumisel kollektiivi olla probleeme, sest tekkinud on juba omad seltskonnad ning oskused, mis omandatud esimestel lasteaia-aastatel, ei pruugi kodulapsel võrdväärsed olla,” kinnitasid lasteaiaõpetajad. “See vahe on ikka kilomeetrites mõõdetav,” arutles eluaegne lasteaednik Elna Õunpuu. “Kui juhtub veel olema pere ainuke laps, siis ta tuleb ja istub ja ootab, millal keegi talle sukad jalga tõmbab, saapad jalga paneb. Tema jaoks on loomulik küsimus “Kus mu müts on?”. Või käsutamine “Võta mu kinnas maast ära!”.

Reeglid ja piirid on olulised

Lasteaednikud mainisid, et enne päevakodusse tulekut peaksid vanemad mõtlema mõne lihtsa asja peale. Näiteks peaks laps oskama sõbralikult suhelda, oma asju teistele lubama ning aru saama, mida tähendab “ei tohi!”. Väikesed piirid ja reeglid peaksid kehtima ka pisikese inimese jaoks, siis on kõigil lihtsam, nii vanematel, lasteaiaõpetajatel kui ka lapsel endal.

Samas ei tohiks keelde väga palju olla. Kristi Oll tõi oma vanaematarkusest hea näite: “Kui ma ütlen lapselapsele, et vanaema sahtlist me võime asju vaadata, kuid välja võtta ei tohi, siis laps aktsepteerib seda. Ta läheb küll aeg-ajalt sahtlit piiluma, aga see reegel jääb tema jaoks kehtima.”

Elna Õunpuu lausus, et väga oluline on sellesama “ei tohi!” juurde anda selgitus, selline lapsepärane, et laps mõistaks, milline võib olla tema teo tagajärg. “Kui ma räägin talle, et linikut ei tohi sellepärast laua pealt maha tõmmata, et vaas läheb ümber ja lilled jäävad veeta, siis hakkab väike laps selle üle mõtlema.”

Lasteaiaõpetajad kiitsid vanemaid, kes oma lapse käekäigu vastu huvi tunnevad. On hea, kui õpetaja saab hommikul teada, kuidas väikesel marakratil õhtu ja öö möödusid ning kui ema-isa leiavad õhtul aega vaadata lapse päeva jooksul tehtud töid. Kui linnalasteaedades õpetajad vanemaid ikka kaks korda päevas näevad, siis maal ei pruugi see alati nii olla.

“Meil on palju lapsi, kes tulevad hommikul bussiga ning õhtul pakime nad jälle kojusõiduks bussi peale. Siis võib juhtuda, et me ei näe vanemaid nädala jooksul kordagi ning ema ei saagi teada, et kamm või võimlemisriided on katki läinud,” rääkis Elna Õunpuu, lisades, et eks sellisel juhul lähevad käiku telefonid ning kirjavahetus vanematega, kuid kaks korda nädalas peaks iga pere leidma selle aja, et siiski päevakoduga suhelda.
Isad, olge kodus!

Samas nentisid lasteaiaõpetajad, et olukord on aastatega üha paranenud ning on palju peresid, kust koosolekule tulevad mõlemad vanemad. “Minu meelest on tore, et eriti noored isad on hakanud oma laste eest üha enam hoolitsema ning lapsed naudivad seda täiel rinnal,” kiitis Elna Õunpuu.

Ene Koitla jutustas, kuidas nad eelmise rühmaga kutsusid oma pidžaamapeole Sööbikuks ja Pisikuks kaks isa.

“Üks isa seisis ja küsis mu käest, kuidas me saame sellises lärmis nii rahulikud olla ja kõigile vastata,” rääkis Koitla. “Isa arvas algul, et tegemist on täieliku korralagedusega, kuid ma soovitasin tal natuke rahulikult vaadata. Ta tegigi seda ning kui ta minema hakkas, siis tal pisarad jooksid ja ta ütles, et näeb seda elu hoopis teistsugusena – see mõjus, kuidas lapsed kallistasid ja olid nii õnnelikud selle üle, et mehed on lasteaias.”

Ainus, mis isade puhul murelikuks teeb, on see, et üha rohkemad neist käivad kodust kaugel tööl. “Mina küll soovitan, et kui vähegi võimalik, olge tööl Eestis ja olge rohkem oma pere juures, rohkem kodus.

Lapsed tunnevad isadest tohutult puudust, emad väsivad üksi suure koorma all, lähevad närviliseks,” tõi Elna Õunpuu välja ühe mure, mis hingel kripeldamas. “Ehkki isa teenib raha, ei korva see raha mingil juhul isaga koos veedetud aega, isa armastust ja hellust. See aeg on nii üürike, kui lapsel on seda tuge, hoolt ja armastust vaja.”

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 227 korda, sh täna 1)