Prügimajandusest meie sees ja meie ümber (3)

Prügimajandusest meie sees ja meie ümber

 

Minu vanaema, vana ja tark saare naine, ütles kunagi, kui mõni inimene lamedat ja labast juttu ajas, et selle inimese jutt on küll kui sea kusi… Siis ütles ta veel, et parem on üldse vähem rääkida – vaid siis, kui sul midagi öelda on. Vanaema ütles seda kontekstis, mis väärtustas tarka juttu: et kui suu lahti teed, peaks jutul sisu ka sees olema.

Olen proovinud seda meeles pidada. Vahel on see õnnestunud, vahel mitte. Vahel olen suutnud olla esteetiline ja korrektne ning jätta endast avalikku ruumi intellektuaalselt ökoloogilisi jalajälgi. Vahel aga olen reostanud nagu viimane labane… Üldiselt on inimesele omane, et ta toodab prügi, prügi on meie eksistentsi jääkprodukt.

Materiaalse prügi teema on aasta algusest Eestis kuum teema olnud – üllatus, üllatus –, me peame mõtlema hakkama, enne kui miski potsku miskisse suuremasse potskusse viskame. Trahvide hirmus sunniviisiliselt, aga sageli ka vabatahtlikult, on vaevaline protsess käima läinud ning kõik maise elu materiaalne jääk on hakanud saama mingit korrastatust ja süsteemi nii isiklikul kui ka riiklikul tasandil. Lootust on, et “Futurama” multikas nähtud prügiplaneet jääb siiski olemata.

Aga mitte ainult vanad piimapakid ja kommipaberid ja kartulikoored ei ole prügi. Paraku. Prügi on ka see, mis on meie peas ja mis tuleb välja meie suust. Prügi võib olla ka see, mida me toodame iga päev läbi erinevate meediakanalite ja kommunikatsiooniprotsesside. See on vaimne prügi, mis samamoodi reostab nagu kommipaber, kartulikoor ja kasutatud piimapakk või kilekott.

Viimastel nädalatel olen ma mitu korda lugenud tõsisest ja siiani minu arust kvaliteetsest ajalehest Postimees (selle internetiversioonis) ühest blondist tütarlapsest.

Seda, et ta on olnud ilmatüdruk ja kinnisvaramaakler (aga miks pole ta veel olnud näiteks günekoloog või tuletõrjuja, tahaksin ma siinjuures uudishimulikult küsida – need ju ka auväärt ametid, ning ma ei imestaks, kui ühel päeval tuleks uudis, et tütarlapsest on suhtekorraldaja saanud, sest tänapäeval peavad kõik ilusad tüdrukud natuke aega ka suhtekorraldajad olema).

Aga see selleks, leht kirjutab ka, et piiga elab koos kuulsa muusikuga ja kirjutas peika laulule sõnad, sest väidetavalt olevat ta isegi Kreutzwaldi (või oli see Koidula) suguvõsast… Järgmisel päeval lugesin, et vabariigi aastapäeva puhul on see sama tüdruk isegi president Pätsiga ühest suguvõsast (kõlab nagu Nõukogude Liidu kosmonaudi elulugu, kas pole?)

Või siis muud suured ja olulised uudised meedias, et linnapea Viisitamme arvates on presidendi vastuvõtt pingviinide paraad ja Vändra Aveli kuulutas, et ta ikkagi ei abiellu Arnold Oksmaaga… Kosovo kriis on kökimöki selle kõige kõrval!

Ilusate meedias eputavate tüdrukute puhul mõtlen, et elame-näeme – meedia loob oma kangelased, aga meedia ka hävitab oma kangelased. Viisitamme kõrgelennulisi avaldusi lugedes aga tuleb vaid muie suule – jälle üks narr tahab rahva seas popp ja päevakajaline olla… Seekord siis poliitnarr. Ja tema puhul ei ole enam ka mingit lootust positiivseteks intellektuaalseteks arenguteks, sest vana koera ikka ümber ei õpeta.

Ok. Ma saan aru, et rahvas vajab tsirkust ja leiba. Ma saan aru, et mõnel kibeleb edevus naha vahel nii kõvasti, et peab igal juhul korra nädalas oma nägu meedias nägema ja oma geniaalseid vaimuvälgatusi meedias võimendatuna lugema-kuulma, et muidu tuleb alaväärsuskompleks peale.

Aga teisest küljest – mis on kogu selle jama eesmärk? Saan aru, et Viisitamm tahab olla ustav parteisõdur ja järgmistel valimistel oma parteile kasulik, ei, vajalik olla. Tüdrikud ootavad kindlasti oma printsi ja tahavad rikkaks saada, sest, nagu Hollivuudi staaride elust tulnud meediauudised räägivad – kuulsad on ju väidetavalt ka rikkad. Ja kui sul on palju raha, siis võid endale jälle 30 000-krooniseid saapaid osta, nagu ka üks muidu ilus piiga meedias oma tarbimisharjumusi hiljuti tutvustas. Ja ega siis ükski teine ilus tüdruk ei saa olla muudest kehvem.

Aga miks mina pean seda kõike ajalehest lugema ja telekast vaatama? Minu arvates on see prügi. Ma tahaksin lugeda kellestki, kes on ka millegagi sisuliselt hakkama saanud – näiteks intervjuud Doris Karevaga, kes on päris luuletaja, mitte Kreutzwaldi sugulane… Päris luuletaja on aga tagasihoidlik ja ei tüki meediasse, kuigi tal oleks tõenäoliselt palju ja tarka öelda.

Tahaks lugeda ja vaadata ja kuulata mõnest tublist Vändra inimesest, kes on elus palju tööd teinud ja huvitavaid aegu ja olukordi näinud, aga mitte niisama ilusast piigast, kelle kangelasteod elus on alles ees, kui ta neid teha viitsib, ja kellest ma pole siiani aru saanud, et miks oli tal vaja end meediasse upitada.

Miks me väldime sisu ja tegeleme kestade, siltide, välimisega? Miks me vaimses elus lepime kommipaberite, kartulikoorte, kasutatud kilekottide ja muu sodiga, selle asemel et nautida sisu (komme, kartuleid jm siis metafooride keeles kõneledes)? Miks me vaimselt oleme nõus tarbima koori ja kesti, kui materiaalses elus oleme selle kõik prügiks tunnistanud? Jah, ma kõnelen ehk liiga keeruliselt ja metafoorides. Ja minu sõnad on karmid ja julmad ja ülbed. Ning ka minu teksti võib ju tõlgendada prügina. Ja kellegi jaoks see kindlasti ongi prügi.

Avalik ruum meie ümber on täis sõnumeid. Nii sisulised kui need sõnumid, on ka avalik ruum meie ümber. Meedial on suur roll olla siin kojamees – kas lasta prügi lendu või sisu ja rämps teineteisest hoolega eristada. Ja meediale on ka pandud vastutus seda teha. Ka meelelahutusmeediale, sest meedia on meedia, ja siin ei ole õigustust vastutuse eiramisele.

Tegelikult, tõeliselt ökoloogiliseks saame me alles siis, kui õpime kriitiliselt suhtuma ka avaliku ruumi reostamisse elik kui hakkame taunima mõttetut edevust ja läbinähtavat populistlikku mula. Kui hakkame väärtustama sisu. Miks intervjuud Doris Karevaga on raske mõttetuks pidada, aga Vändra Aveli, Teise Arnoldi või mõne teise Postimees 24-s oma vaimu särada laskva tegelase juttude üle pole üldse keeruline irooniline ja irvitav olla…

Fakt on see, et mõistlik oleks siiski endale väga hästi selgeks teha, mis on see sisu, millega avalikus ruumis avalikult lehvitada, mis on see sõnum, mis avaliku ruumi avarustesse sinust kajama jääb. Sest tõsiasi on, et elu meie ümber on muutunud ja meedia olemus on samuti muutunud. Oluliselt suurem roll ongi täna meelelahutuslikul ajakirjandusel. Kuid ka seda saab teha sisuliselt. Kõik on kinni selles, kuidas me asju teeme, mida me asjade sisse paneme.

Seltskonnaajakirjandus müüb, õige. Rahvas tahab lugeda ilusatest inimestest ja siis selles valguses unistada. Kuid millised on valikud, mida meedia pakub? Milline on see intelligentsuse aste ja vaimne kultuurikiht nendes serveeringutes?

Ka meelelahutus võib olla sisuline ja tõsine ajakirjandus vahepeal prügi. Need asjad ei ole mustvalged, lihtsad ammugi mitte. Ometigi on oluline, et me ühes asjas järgiksime kindlat joont – eelistades sisu kestale. Vältides prügi teket. Ning sealjuures enesekriitilised ja vastutustundlikud olles. Nii oleme ökoloogilisemad igas mõttes. Sest see, kui inimesed huvi pärast prügi lugema tulevad, ei näita veel, et see neile meeldib.

Inimene, va omamoodi loom, on loomult ju hoopis uudishimulik.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 86 korda, sh täna 1)