Parlament kui äriühingu nõukogu – demokraatia lõpp?! (1)

Parlament kui äriühingu nõukogu – demokraatia lõpp?!

 

Märtsi keskpaik. Oli emakeelepäev, oli Kristjan Jaagu sünnipäev. Algas kevadine koolivaheaeg ja homme on suur reede. Taluõu valendab. Mitte lumehangedest, hoopis lumikellukestest. Sirelipungad pakatamas, magusalt lõhnab muld kurdistavast lõotrillerdusest tiine taevalaotuse all.

Kevad käes, aga raadio lubab veel külma ja lundki. Lubatakse muudki, ennustatakse demokraatia lõppu Eesti riigis. Ise lehitsen Tuglase “Marginaaliat”, naudin ilusat eesti keelt ja meelt. Koolivaheaeg. Külakoolmeistri hing võiks olla hetkeks rahul nii elu kui oludega siin Maarjamaal, …ainult see “demokraatia lõpp”.

Lehitsen raamatut, loen Tuglast: “Kõikjal vaid pessimismi apostleid, mõttejõuetuse jutlustajaid, vabatahtliku pankroti ideolooge … Ikka jälle vana laul: demokraatliku mõtte kriis, massidel janu kõva käega juhtide järele…” (1934).

Muigan. Tõepoolest mõned nädalad tagasi sain ajalehest Sirp teada, et demokraatia polegi muud, kui religioon – ülemõistuslik nõue “rahva võimu” järele. Keegi seda enam ei usu, pole millessegi uskuda, sest pole ju sellist võimu. Sellegipoolest rahvas nõuab, õigemini, press kirjutab, et “nõutakse”. Ja üha suuremal määral, üha valjemalt, sest usk demokraatiasse on turutrend. Trend müüb. Ja turg olgu jääv nagu päike.

Tegelik poliitiline võim Eestis on tõmbunud koalitsiooninõukogu tagatubadesse. Seal töötab riigivõimu poliitbüroo – üks kõigi, kõik ühe eest. Pole oluline, kas istuvad toas ühe või kolme erakonna esindajad, totalitarismi vaimsus lasub üle kõige: peaasi on võim, võimurid tuleb koos hoida, tuleb koalitsioonis püsida.

Koalitsiooninõukogus maksab koalitsioonileping, mille koostamisel eelistati mitte konsensuslikku, vaid majoritaarset õiglust, st otsuseid, mis pühitseti parteilise rahaga, aga mitte rahva õiglustunde määraga või rahvaasemiku mõistuse häälega. Parlament käsitleb koalitsiooniotsustusi hiljem saalis paljalt nagu äriühingu nõukogu, kui hästisöödetud ja hästi kinnimakstud parteibroilerite kogum, et etendada demokraatiat.

Otsuste tegelikku täitmist dirigeerib äriühingu tegevjuhtkond, st valitsus ja peaminister. Demokraatia on sirm või religioosne relikt – usk ideaalidesse –, mida ei saa võtta tõe pähe, sest religioon ise on nagu vana kasukas, mis hästi ei soojenda. Aga rahvas lahkub riigist mitte seepärast, et rahvaasemikud liiga kõrget palka saavad.

Eestlased lahkuvad kodumaalt, sest mujal on psüühikal turvalisem ja tänavatel samuti. Mujal on usutavam, et rahvaasemik pole mitte ainult parteibroiler, vaid ka südamega inimene, kes vastu üldsuse soove suisa nahaalselt era(k)kondlikke seadusi ei menetle – rahvaasemik äriliitude ja äriühingute juhatusi ei mängi.

“Foorumi” saates paljastas Eesti Tööandjate Liidu juht Tarmo Kriis Eesti “keskmise” rahvaasemiku poliitilise nahaalsuse jahmatava iseenesestmõistetavusena. Oma nn teoreetilise avastuse eest poleks Kriis põhikooli lõpudiplomit tänavu mitte näinud. Kuid, võta näpust, aus mees paljastas hoopis võimurite käibearusaamu demokraatiast. Tule taevas appi! Ei aita siin enam ussi- ega püssirohi, kui nii ongi. Tuleb ikka hirm peale küll. Sama, 14. märtsi reporteritunnis sain hirmudele kinnitust.

Optimistlik moraal: riigikogu töö usalduslikkuse võiks taastada kahel lihtsal moel:

1) menetleda põhiseaduslik säte, et valija saab usalduse kaotanud rahvaasemiku parlamendist tagasi kutsuda;

2) põhiseaduslikult sätestada, et n-arvu (25 000) allkirja kogumisega saab panna uue seaduseelnõu rahvahääletusele.

Pole midagi uut siin päikese all. Need kaks sätet poleks enamat kui Eesti esimese põhiseaduse taasavastamine. 1920. aasta põhiseadus oli Euroopa demokraatlikem, aga selle lõpp aastal 1934 polnudki ehk patt.

Õnnistus, mis tõi taasiseseisvumise.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 70 korda, sh täna 1)