Ajaloo tähtpäev Seikleja, kes Kuressaarest linna tegi

Ajaloo tähtpäev Seikleja, kes Kuressaarest linna tegi

 

Hiljuti – täpsemalt aga 18. märtsil – möödus 425 aastat päevast, mil siit maisest ilmast lahkus mees, keda XVI sajandi ehk keskaja lõpu Eesti- ja Lätimaa (tookord kokkuvõtlikult Liivimaa) oludes võis pidada üheks suuremaks seiklejaks, aferistiks ja avantüristiks.
Kogu tema tegevuse vastuolulisusele vaatamata on see mees end Kuressaare (tema elu ajal Arensburg) ajalooannaalidesse jäädvustanud igaveseks ajaks positiivses tähenduses – oli ju tema see, kes segasel ja verisel ajastul (alanud oli Liivi sõda), 1563. aasta 8. mail meie asundusele Riia linnaõiguse andis ja sellest linna tegi. Jutt käib XVI sajandi Taani kuningakoja liikmest hertsog Magnusest – mehest, kes vist ajaloos ainsana on omanud õigust kanda Liivimaa kuninga kõrget tiitlit.

Oletan, et vähemalt eestikeelses ajalookirjanduses pole seni põhjalikumat ja sisutihedamat käsitlust hertsog Magnuse elust ja tegevusest kui raamat, mis ilmus vaid mõne aasta eest. Pean silmas Hiiumaalt pärit ajaloolase Andres Adamsoni monograafiat Hertsog Magnus, 1540–1583; tema elu ja aeg. Tallinn, kirjastus Argo, 2005.

Juba raamatu sissejuhatuses möönab autor: Liivimaa kuningaks pürginud hertsog Magnus on ajalooline tegelane, kellest vist kõik on kuulnud, kuid peaaegu mitte keegi ei tea tast suurt midagi peale eksliku väite, et Põltsamaa oli tema “kuningriigi” pealinn. Põhjus, miks tema põnevast ja seikluslikust eluloost mööda vaadatakse, on mõistagi asjaolu, et tema suured plaanid ebaõnnestusid.

Kokkuvõtlikult: tegemist oli isikuga, kes elas sündmustest tulvil ja seiklusrikka, samas aga ka äärmiselt ebaõnnestunud ja võimalik, et ka traagilise elu.

Saladuseloor kõikjal

Mingi müstika ja saladuseloor on varjutanud Magnuse elu ning tegevust: meieni pole temast jõudnud isegi korralikku ja usaldusväärset pilti. Kaasaegsete kirjelduste kohaselt olevat ta olnud kohutava väljanägemisega ühesilmaline mees. Tõene on sellest vaid viimane iseloomustus – kaheaastase lapsena kaotas Magnus haiguse tagajärjel tõepoolest ühe silma.

Teada on, et Magnus sündis 1540. aasta 14. augustil ja suri suhteliselt noorena 1583. aasta 18. märtsil. Tegemist oli Oldenburgi dünastiast pärit Taani kuningakoja liikme ja, nagu öeldud, Liivimaa kuningaga. Lisaks oli ta Vene tsaari Ivan IV Julma (valitses 1547–1584) vasall. Keskajal Venemaad valitsenud Rjurikovide perekonnaga sattus ta sugulussidemetesse tänu sellele, et abiellus Ivan IV sugulasega, tsaari lellepoja, osastisvürsti Vladimir Staritski (1533–1569) tütre Mariaga (vürstitar Staritskaja, kes suri kas aastal 1597 – nii väidab lääne historiograafia – või hoopiski aastal 1611 või 1612 – nii väidavad vene ajaloolased – kuskil Venemaa kloostris mürgitati).
Sellest abielust olevat sündinud kaks tütart: Maria Oldenburg (1580–1597) ja Jevdokija (Eudoxia) Oldenburg (1581–1588). Ka selles osas pole ajaloolased ühte meelt. Nimelt on väidetud, et olevat olnud siiski vaid üks tütar, Jevdokija. Tütardest esimesena nimetatud isik olevat tegelikult olnud Magnuse naine (Ka tema nimi oli ju Maria ja kui kolmekümnendates eluaastates Magnus temaga abiellus, oli tüdrukul aastaid vaid 13. Siit vist ka segadus!).

Lavale saabumine

Suured isiksused ja muidu seiklejad on reeglina alati esile kerkinud just ajaloo murrangulistel perioodidel. Nii oli ka XVI sajandi 2. poole Liivimaaga, kuhu hertsog Magnus 1560. aasta ühel kaunil kevadpäeval oma õnne otsima saabus. Tõsi, ega ta oma vabal tahtel siia Euroopa kolkasse oleks vist tulnud – kuningapere noorema pojana oli ta oma vennale, kuningas Frederik II-le (valitses 1559–1588), kodus lihtsalt jalgu jäänud.

1559. aastaks oli Liivimaa konföderatsioon praktiliselt lagunenud. Sama aasta sügisel müüs eelviimane Saare-Lääne piiskop Johannes V von Münchhausen (Kuramaa piiskop aastail 1540–1560 ja Saare-Lääne piiskop aastail 1542–1560) oma valdused Taani kroonile. Väidetavalt olevat Saare-Lääne piiskopkond (koos sellega ka Kuramaa) müüdud 30 000 hõbetaalri eest.

Selleks sõlmiti salajane kokkulepe, arved tasus leskkuninganna Dorthea (kes siiski tundis muret ka oma noorema poja saatuse pärast) ja Frederik II andis uued valdused üle oma nooremale vennale Magnusele, et sellega korvata isa (kuningas Christian III) poolt Magnusele pärandiks jäetud Saksamaa põhjaosas

Schleswig-Holsteinis asuvad maavaldused.

Nii saabuski noor 19-aastane hertsog Magnus 1560. aasta 16. aprillil Kuressaarde, kaasas viis laeva, väike saatjaskond ja umbes 400 palgasõdurit. Kohe nõudis ta piiskop Johanneselt stifti üleandmist, millega too kiiresti ka nõustus (ostu-müügi tehing oli sõlmitud ju pool aastat varem), ja juba 13. mail valis Saare-Lääne toomkapiitel Magnuse ka ametlikult piiskopiks.

Piiskopkonna lõpp

Noor valitseja oli raskes olukorras. Ühelt poolt eksisteeris veel Liivi orduriik, kes püüdis Lääne-Saare piiskopkonna ja Kuramaa piiskopkonna müüki vaidlustada, kuna see oleks tulnud kooskõlastada konföderatsiooni teiste osapooltega. Samas oli aga alanud Liivi sõda ja vaenulik Venemaa hakkas Läänemere-äärseid piirkondi endale otsustavalt allutama.

Magnuse edasisel tegevusel ei hakkaks siin praegu peatuma, sest ajaleheartikli maht seda lihtsalt ei võimalda. Märgiksin vaid, et diplomaatia polnud Taani kuningakoja noorema võsukese just kõige tugevam külg. Möödus vaid aasta ja Magnus oli osanud ära rikkuda kõik suhted nende poliitiliste jõududega, kes olid Liivi sõja päevil Läänemere regioonis toimuvast huvitatud.

Lugu lõppes aga sellega, et ohtu sattus Taani kuningriigi positsioon üldse, mistõttu kuningas Frederik, olles ilmselt eelnevalt konsulteerinud oma nõunikega, saatis Liivimaale oma asehalduri, kes võttis Magnuselt valitsemise üle. Saare-Lääne piiskopkond oli sellega lakanud olemast.

Väikesed avantüürid enne suurt tormi

Dokumente on Magnuse tegevuse kohta 1560. aastatel vähe. Meie, saarlaste, jaoks on ehk oluline see, et 1563. aasta alguses taotlesid Kuressaare saadikud Jakob Kohl, Wolter Rothendorf ja Gert von Demter hertsog Magnuselt, kes tol ajal asus oma Kuramaa residentsis Piltenes, alevile linna õigusi. Sama aasta 8. mail Magnus allkirjastaski privileegi, mille järgi Kuressaare sai Riia linnaõiguse ja omavalitsusorganina rae.
Kuid veel üks huvitav seik, millest ka Andres Adamson oma monograafias räägib. Nimelt alustas Magnus 1562. aastal oma isiklike müntide löömist: alguses Haapsalus, siis aga kuni 1969. aastani siinsamas Kuressaares.

Sellise ettevõtmise peamised põhjused olid tõenäoliselt poliitilis-propagandistlikku laadi. Tegemist oli ikkagi prestiižiküsimusega, sest igal end vähegi austaval valitsejal pidid ju oma mündid olema. Magnuse müntidel oli ambitsioonikas kiri: MAG(NUS) D(EI) G(RATIA) E(PISCOPUS) O(SILIENSIS) C(VRONIENSIS) E(T) R(EVA-LIENSIS), mis tähendab: Magnus, Jumala armust Saaremaa, Kuramaa ja Tallinna piiskop.

Müntide vermimisel oli siiski ka teine, avantüristlik ja puhtmajanduslik põhjus. Uue raha kasutuselevõtuga soovis rahapuuduse käes vaevlev noor Magnus lihtsalt veidi teenida: käibivaid münte kokku korjates ja nende asemel oma madalama hõbedasisaldusega, kuid sama nominaalväärtusega münte käibele lastes sai ju lisakasumit teenida.

Mis sest, et kõik see polnud juriidiliselt just väga korrektne! Olid ju segased ajad. Ka praegusel Kuressaare linnavalitsusel kuluks selline leidlikkus ära, et tuuldelastud raha tagasi teenida. Erinevus on vaid selles, et kuna ajad on stabiilsed, siis peab tegevus olema JOKK.

Kõrgaeg ja kurb järelmäng

Hertsog Magnuse karjääri hiilgeaeg ehk akme langeb 1570. aastatesse ja on seotud tema elu suurima afääriga – Liivimaa kuningriigi väljakuulutamise ja selle kuulsusetu lõpuga.

Ka sellel lool ei hakkaks ma pikemalt peatuma. Kellele see huvi pakub, võtku kätte mõni ajalooõpik.

Märgiksin vaid nii palju, et nagu varasemategi avantüüride puhul, nii ka siin ajas Magnuse ummikusse tema erakordselt suur võimu- ja kuulsusejanu. Enesele märkamatult oli ta sattunud suurriikide poliitikute, eelkõige Vene tsaari Ivan IV ja Poola kuninga Stefan Batory (võimul 1576–1586) mängukanniks, kes ta hiljem kui kasutuks ja tülikaks muutunud eseme minema viskasid.

Hertsog Magnus suri oma valdustes Piltenes 1583. aasta 18. märtsil. Temast jäi maha noor lesk koos väikese tütrega. Veidi hiljem meelitas Boris Godunov (võimul 1598–1605) leskproua pettusega Moskvasse, kus Mariale lubati luksuslikku elujärge.

Kuna naine oli aga Ivan IV lähisugulane, siis oli ta küllaltki tõsiseltvõetav troonipretendent. Ja nii juhtuski, et ta varsti pärast Venemaale naasmist pühitseti nunnaks ja suleti kloostrisse. Magnuse tütar Jevdokija aga väidetavalt mürgitati.

Esialgu Kuramaale Piltenesse maetud Magnuse säilmed viidi 1662. aastal Taani ning sängitati kuningaperekonna matmispaika Kopenhaagenis.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 109 korda, sh täna 1)