Harilaid harib loodussõpru

Harilaid harib loodussõpru

 

Saaremaa looderannikul Kihelkonna vallas asuv ligi 2000 aastat tagasi merest saarena kerkinud 3,6-ruutkilomeetrine Harilaid meelitab oma ürgset loodust imetlema igaüht, kes unikaalset vaatepilti näha tahab. Poolsaarel on omaette vaatamisväärsuseks 1933. aastal kerkinud Kiipsaare tuletorn, mida ka Saaremaa Pisa torniks kutsutakse. Selle unikaalsus seisnebki selles, et ta on viltu vajunud, püüdes pilke kaldast umbes kümne meetri kaugusel vees.

Kolmveerandsada aastat tagasi ehitati majakas Harilaiu tipust saja meetri kaugusele kuivale maale. Tuletorn hakkas vajuma 1992. aastal, kui raudbetoonist ehitise alust uuristav vesi oli majakani jõudnud. Kakskümmend aastat tagasi jäi torn veepiirist 20 meetri kaugusele.

Tänavuse aasta jaanuarikuu lõpus märkas loodusvaht August Järvelaine aga taas püstisemat torni. Loodus teeb imet. Paastukuu hakatuses palus Oma Saar staažikat looduskaitsejuhti Arvo Kullaperet Harilaiule nähtut kommenteerima ja üldse poolsaarel toimuvast ülevaadet andma.

Looduskaitsekeskuse Saare regiooni asedirektor Arvo Kullapere on seal toimuvaid muutusi jälginud aastakümneid. Vilsandil sündinud ja kasvanud Kullapere sattus esimest korda Harilaiule Tartu ülikooli tudengina ja mustvaera rändevaatlejana ligi nelikümmend aastat tagasi.

“Nõukogude piirivalve seisis siin ees, kuid teadusuuringuteks meid ikkagi siia lubati. Mäletan, et tollal oli tuletorn lausa poolsaare keskel. Pärastine töö on mind igal aastal ja igal aastaajal väga tihti siia toonud. Eriliselt hakkasid muutused silma 1990-ndate aastate alguses. Geoloogide teadustöödes on Kiipsaare tuletorni ümbrust kirjeldatud miinusrannana. Pidevalt on siit setteid ära kantud. Harilaiu poolsaar tervikuna on väga suurte rannikuprotsesside küüsis. Poolsaare nimigi ütleb, et kunagi oli siin laid.

See on loomupärane, et suuri setete liikumisi võime siin praegugi täheldada. Laiust poolsaare kujunemine on võtnud aega sadu aastaid. Tuletorni juurest on setteid meeletult minema kantud. 2005. aasta jaanuaritorm tegi siin tohutut laastamistööd. Sama asi kordus 2007. aasta jaanuaris, mitte küll enam nii suures ulatuses.

Merel on purustav jõud

Mererannikud on varem nii-öelda pakases puhanud. Jää ulatus kaugele avamerele. See tähendas seda, et merelained ei pääsenud rannikuala mõjutama, rannikuprotsessid olid palju aeglasemad. Viimased talved on aina soojemad olnud ja nii on mere purustav jõud üha selgemini avalduda saanud. Põhjapoolkera soojenemise märgiks on ka Kiipsaare tuletorni vette sattumine. Võib-olla mõne aasta pärast eemaldub see ehitis kaldast juba palju kaugemale. Praegugi on tema püsimine üsnagi küsitav,” arvas Arvo Kullapere.

Vahest on see paljudele teadmata, et liikuvad liivad on Harilaiult minema viinud Vene sõjaväe kordonihoone. Majaka viltuseks uhtumisega ühel ajal viisid liikuvad liivad minema sõjaväelaste ehitatud silikaadist hoone. Maja riismeid võib madala veeseisu korral praegugi tuletornist paarisaja meetri kaugusel merevees näha.

Loodusjõud vormivad poolsaare kuju, lõhuvad teid ja teevad igasugu imetempe. Kolm aastat tagasi pärast jaanuaritormi poolsaarele rajatud kruusateest on Suur Loodus samuti jagu saanud.

“Harilaiu loodepoolne nurk on olnud väga suurte setete ärakandes. Isegi tee on mitu korda loodusjõudude poolt ära lõhutud. Ärauhtumise protsess on palju suurem ja võimsam, kui seda üksnes tuletorni ümbruses näha saab,” märkis Kullapere.

Ka Harilaiule viivad metsavahelised teed on muutunud kohati lausa järvedeks. Väikeautoga ei soovita Kullapere küll kellelgi Harilaiule sõita.
“Uudistajail soovitan varuda rohkem aega ja tulla jalgsi. Poole tunniga ei näe siin midagi, poole päevaga aga küll. Ürgsus hakkab siin igal pool silma. Inimasustust ei olegi Harilaiul peaaegu olnud. Eelmise sajandi kolmekümnendatel aastatel karjatasid Tagamõisa talunikud siin hobuseid ja tegid heina. Saaremaa poolsaartest on Harilaid vahest kõige metsikuma ja sealjuures kaunima loodusega paik,” hindas Arvo Kullapere bioloogina Vilsandi rahvuspargi koosseisu kuuluvat kaitseala.

Flooras ja faunaski on toimunud muutusi

“Kui vaadata teaduskesksemalt, siis omal ajal oli poolsaar geoloogiline kaitseala. 1957. aastast muudeti Harilaid zooloogilis-botaaniliseks kaitsealaks. Rõhuasetus on olnud päris suur. Esimene väga hea taimkattekaart koostati 1936. aastal. Hilisemad kaardid näitavad, et poolsaar on päris kiiresti kinni kasvanud ja metsastunud. Väga palju taimeliike on juurde tulnud. Teadlaste jaoks on see hindamatu teaduspolügoon. Meie rahvuspargi arhiivis on kõik andmed nii taimestiku kui loomastiku kohta olemas,” rääkis Arvo Kullapere.

Sellel aastal saabusid poolsaarele esimesed hõbekajakad juba veebruaris, samuti künnivaresed ja üksikud kuldnokad. Metsvinti on samuti nähtud, ka punarinda ja hangelinde. Talvisel linnuloendusel loeti kokku üle viiekümne talvituva linnuliigi. “Juba see näitab, et talv on olnud väga pehme,” järeldas linnuvaatleja. Karmimatel talvedel on loendatud umbes 20 talvituvat liiki.
Haruldane on veebruari lõpus sinililli õitsemas näha. Tänavu on aga mitmel pool Saaremaal neidki lillekesi õitsemas nähtud. “Mereline pehme kliima on soosinud ka taimkatte arengut. Siin ja seal on nähtud näsiniint õitsemas. Selle kevade märgid on küll 40 päeva tavakevadest ees,” teavitas loodusemees.

Meri toob aeg-ajalt kaldale põnevaid asju

Seekord Harilaiul käies hakkas kaldapealsel silma mingi osakene laevavrakist. Kullapere sõnul on Harilaiu lähedal merepõhja läinud väga palju laevu.

“Tuletorn ehitati siia ju meremeestele hoiatuseks. Harilaiu veealune peenar lookleb poolteise meremiili ulatuses. Siinsamas on ka Laevarahu. See nimi ise juba ütleb, et siin võivad laevad hukka saada. Aeg-ajalt tulevad süvikust välja vrakkide osad. Tormid kannavad musta tamme randa.

Juba 1879. aastal pandi siia püsti päevamärk, mille asemele rajati 1933. aastal tuletorn, mis on nüüd loodusjõudude meelevalda sattunud. Kui praegu peaks keegi siia uue tuletorni ehitama, siis tekib küll küsimus, kuhu see rajada.

Harilaiu poolsaar õpetab meid loodust mõistma. Rannikumere protsessid on väga dünaamilised. Läänemeri on suhteliselt noor meri ja siin toimuvaga peame lihtsalt arvestama,” võttis Arvo Kullapere Harilaiul nähtu kokku.
Tuule hing elab tuletornis

Lõpetuseks mõned nopped Harilaiu kohta ajakirjandusest.

Harilaiu hing on tuul. Seda on näha kolmnurkseks surutud mändidest ja kadakatest, rannast, kus liiv on kivikeste ümbert minema puhutud, ning veepihust, mis lainemurdude kohale paiskub. Isegi seal, kus iilide mõju esmapilgul ei märka, on see tegelikult olemas, kirjutab Sakala.

Vaade on hämmastavalt ilus ning sünge. Eriti mõnus on tuletornist üles ronida. Mida kõrgemale jõuad, seda hirmsam hakkab – ümberringi on imelikud ja kriiskavad häälitsused. Võib-olla elab tuule hing just seal? Kuid 26 meetri kõrgusel vallanduvad teie emotsioonid ning te saate aru, et ei elanud siin kõik need aastad ilmaasjata. Uskumatu on ka see, et majaka ümber on tohutult turiste, kes tulid 10 kilomeetrit jalgsi, et vaadata Kiipsaare imet. Ainult ärge unustage: majakas võib kukkuda ümber iga minut! saab lugeda internetist.

Jalutades poolsaarel, oli näha ka ammuseid sõjajälgi. Tänaseks kasvavad kaevikutes seened ja pommiaukudes männid. Kokkuvõttes on poolsaar huvitav ning külastamist väärt, kirjutab eelmise aasta septembris Harilaidu külastanud Rimma.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 99 korda, sh täna 1)