Kokatööd tuleb teha tunnetusega

Üks argine koka tööpäev on läbi saanud. AS-i Luksusjaht söökla on tühi ja särab juba puhtusest, pliidil podiseb tasakesi potitäis puljongit. See on juba järgmiseks päevaks. Kokk Kaimo Ehanurm (29) nõustub ajalehe fotograafi palvel leemekest pliidil liigutama. Et pilt tuleks n-ö kokalikum.

Kaimo oma 130-kilose kehakaaluga annab ühe tõelise koka mõõdu välja küll. Kuna selle auväärse kogu juurde käib tavapäraselt veel törts mõnusat nalja ja naeru, siis tundub, et see mees on täpselt oma õige koha peal. Tema, muide, on see mees, kellest kokk sai kutsumusest.

“Kui põhikool läbi, tuli valida, kas keskkool või ametikool, aga süda kutsus kokanduse poole,” meenutab Kaimo. “Võib-olla seetõttu, et vanaema oli hää kokk, tegi lihtsaid, aga väga maitsvaid maatoite – pannileiba, jahuputru, verikäkke.”

Kaimo lõpetas Kuressaare ametikooli kokanduse eriala esimese lennu. Alustas neid 15, kooli lõpuks jäi järele kolmandik. See oli kümme aastat tagasi. Õpingute ajal töötas Kaimo suveti kokana tolleaegses Krooni baaris. Kooli lõpetamise järel sai temast juba peakokk restoranis Daissy, hiljem Suures Tõllus ja Grand Rose’is. Mõnda aega töötas Kaimo a`la carte kokana Meloodia laeva köögis. Pärast kooli on Kaimo paar korda end täiendamas käinud ka välismaal.

Nüüd on Kaimo maandunud AS-i Luksusjaht töölissööklasse, kus söögiaeg kella 12-st 14-ni. Pärast seda kehastub Kaimo ümber catering’i (mis maakeeli ümberpandult tähendab väliteenindust) kokaks. Seega siis – kui juhtub sul olema juubel, pulmad või mingi muu tähtsam sündmus, tasub vaid Kaimoga ühendust võtta. Tema on kui lauake kata end! – võlub kohale maitsvad toidud, katab kauni laua ja paneb nägusad näitsikud seltskonda teenindama. Kõik sujub nagu imeväel.

Pärast kümmet aastat kokkamist on Kaimo Ehanurm endiselt seda usku, et kokaamet on üks äärmiselt tore amet – kõht on sul alati täis, töö huvitav, kuigi füüsiliselt raske. Tuleb ju päev läbi jalgadel tatsuda ja raskeid potte-panne tõsta. Õnneks pole Kaimol tervisega veel probleeme, sest kooliajal sai kõvasti sporti tehtud. Oli ta ju tubli kümnevõistleja, hiljem tõsine tegija heidetes ja tõugetes.

Alguses püüdis noor kokk vähemasti kord kuus kõik Kuressaare restoranid läbi käia degusteerimaks ja hindamaks oma ametivendade tööd. Nüüd, kus omal juba pere ja majaehitus käsil, pole aega ja võimalikki lubada enesele nii suuri rahalisi väljaminekuid. Restoranisöögid on aastatega läinud aina kallimaks ja kallimaks.

Kaimo nii põhimõttekindel kokk ei ole, et kõik retseptid ise välja mõtleb. Sestap lehitseb sageli erinevaid kokaraamatuid. “Pole mõtet hakata jalgratast leiutama,” arvab ta. “Kui põhiretsept olemas, siis lisad lihtsalt oma maitse järgi midagi sinna juurde.” See olevatki üks põhiline kööginipp, et ühtki toitu ei tehta täpselt retsepti järgi. “Kokatööd tuleb teha tunnetusega.”
Kõige vastutusrikkam ettevõtmine, mida Kaimo oma meeskonnaga on teinud ja ilmselt ka edaspidi teeb, on kahtlemata Piiskopi pidusöök. Seda pakutakse piiskopilossis lossipäevade aegu. “See on suur väljakutse ühele kokale. Ja mitte üldsegi naljaasi,” jutustab Kaimo. “Juba praegu nuputan ja valin sööke välja uueks pidusöögiks eeloleval suvel.”

Oma koduses köögis katsub Kaimo nii vähe toimetada kui võimalik. Lemmiktoitu tal pole. Ütleb, et on kõigesööja. Ja vahelduseks maitseb tippkokale ülihästi ka rämpstoit.

Kaimo on sünnilt saarlane ja kavatseb Saaremaale truuks jäädagi. Kinnitab ise, et on selline rahulik tüüp, keda välismaised tuled ja hüved jätavad täiesti külmaks. Eks sellepärast ka, et kodus on kaasa Merit ja 4-aastane tütreke Karmen. Peale selle isa ja sõprade abiga majaehitus käsil. Saiale, vanaema ja vanaisa kodukohta.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 284 korda, sh täna 1)