Lukašenka diktatuur Valgevenes

Lukašenka diktatuur Valgevenes

 

25. märtsil tähistavad valgevenelased oma riigi aastapäeva. Eesti on Valgevene riigi eakaaslane, ka meie riigil täitub tänavu 90 aastat.

Juubelist ajendatuna oli europarlamendi täiskogu veebruariistungi ajal Strasbourg’is Valgevenele pühendatud nädal. Europarlamendi Strasbourg’i hoones toimusid Valgevene riigi 90. aastapäevale pühendatud koosviibimised, millest võtsid osa paljud europarlamendi saadikud, ühiskonnategelased, Valgevene opositsiooni liidrid ja ajakirjanikud. Viimaste hulgas ka üks Oma Saare ajakirjanik.

Valgevene praeguse võimuga opositsioonis olevad inimesed esinesid mitmete emotsionaalsete sõnavõttudega, rääkides omariiklusest, aastaid inimesi rõhunud Lukašenka režiimist, Valgevenest kui ainukesest diktaatorlikust riigist Euroopas ning hüüdsid Euroopat ja teisi demokraatlikke riike Valgevenele appi.

Valgevenelaste läänemaailmale suunatud üleskutseid illustreeris näitus, millega ürituse organiseerijad tahsid näidata, kuidas tegelikult elatakse siinsamas lähedal, kuid samas “kaugel”.

Emotsionaalne kõne Strasbourg’is Valgevene opositsiooniliidrilt Aliaksandr Milinkevichilt, kes sai 2006. aastal europarlamendi Sahharovi-nimelise vabaduse ja inimõiguste kaitse auhinna, tekitas publiku seas elevust.

Kõnes ütles Milinkevich, et Euroopa ei tohiks unustada, et Valgevene on Euroopa traditsioonide, kultuuri ja mentaliteediga riik, kus keeruline ja pikaajaline diktaatorlik režiim on aastaid rikkunud ja eiranud valgevenelaste inimõigusi ja vabadusi.

Lisaks sellele toonitas Milinkevich, et Euroopa riigid võiksid vähendada valgevenelaste jaoks Schengeni viisade maksumust ning seeläbi soodustada valgevenelaste liikumist Euroopas ja teiste riikidega koostöö tegemist. Viimastel andmetel maksab Schengeni riikide ühekordne viisa valgevenelastele 60 eurot.

Oma Saare ajakirjanikul õnnestus rääkida ka opositsioonis oleva ajakirjandustudengi Franak Viachorkaga, kes 10. jaanuaril pärast meeleavaldusi Valgevenes ja Euroopa delegatsiooniga suhtlemist, arreteeriti, esitades talle absurdse süüdistuse – ebasünnis keelekasutus avalikus kohas. Pärast arestist vabanemist visati Franak ülikoolist välja.

Rääkige palun natuke endast.

Minu nimi on Franak Viachorka. Olin Minski riikliku ülikooli ajakirjandustudeng, seda muidugi viimaste sündmusteni. Paar nädalat tagasi visati mind ülikoolist välja.

Ma olevat end tänaval ebasündsalt väljendanud. Valgevenes ei pea kedagi süüdi mõistma kohtus. Kui võim tahab, et teatud isik trellide taha satuks, ei peagi see isik midagi tegema. Tullakse ja võetakse ta lihtsalt kinni. Viimase poole aasta jooksul on mind kolm korda arreteeritud. Võimude poolt väljamõeldud põhjendustega.

Need on Lukašenka hirmutamise meetodid. Skeem on väga lihtne: kui oled korra meeleavaldusest osa võtnud või astunud mingisse parteisse, siis mine ja istu natuke aega trellide taga. Kui avaldad meelt, siis visatakse sind ülikoolist välja. Kui visatakse ülikoolist välja, pead sõjaväkke minema. Noortel, eriti demokraatlikult meelestatud tudengitel on selles riigis väga keeruline elada.

Kas te kuulute mõnda parteisse?

Jah, ma olen Soima ja Valgevene Rahvusrinde liige. Tegelen kultuurivaldkonnaga, vastutan informatsiooni levimise ja täiendamise eest, aitan meeleavaldusi korraldada. Töötan internetis põhiliselt ja tegelen väga palju noortega.

25% valgevenelastest toetavad opositsiooni. Aktiivselt tegelevad nendest poliitikaga 0,3%. Ülejäänud liituvad meiega demonstratsioonidel.

Kuidas Valgevenes praegu elatakse? Millised muutused on toimunud pärast Nõukogude Liidu lagunemist?

Tänapäevaks pole Valgevene ikka veel suutnud nõukogulikust minevikust lahti öelda. Bürokraatlik aparaat, korruptsioon, hinnatõus, inimeste hirmutamine ja ähvardamine jõuga, kultuuriline ja keeleline diskrimineerimine – kõik need on kaasaja Valgevene märksõnad.

Autoritaarne võim on teinud kõike selleks, et talle ei oleks alternatiive ja valgevenelased ei teaks, kuidas elatakse läänes. Televisioonist näidatakse elu Euroopas ja Ameerikas pahelise, ebastabiilse, vaesena. Ja ainult valgevenelased on oma korra ja stabiilsusega rahul.

10 miljonist elanikust on ainult 6 miljonit tööealised ja ka -võimelised. Ainult neli miljonit töötab reaalselt. Tööpuudus, maksud ja korruptsioon sunnivad valgevenelasi oma riigist lahkuma või minema tööle riigiametisse.
Erasektor ja väikeettevõtlus on faktiliselt hävitatud. Lukašenka 760. ukaas ütleb, et eraettevõtjad ei tohi võtta tööle töölisi või kui, siis ainult oma pereliikmeid.

Millised hinnad on Valgevenes?

Vorst maksab näiteks 7–14 dollarit kilo. Kahekesi väljas söömine võib maksma minna 20–30 dollarit. Keskmine palk riigis on 250 dollarit. Maapiirkondades on palgad muidugi mõista vähemalt poole väiksemad. Eelmise aasta detsembris võeti tudengitelt, invaliididelt ja pensionäridelt ära kõik soodustused – nüüd maksavad nad ravimite ja ühistranspordi eest täishinda.

On olnud mitmeid proteste selle vastu, aga need on väga kiiresti maha surutud ja n-ö ära kägistatud. Kusjuures Valgevene on vist ainuke riik, kes on dollarile nii truu. Dollar langeb ja kaotab oma väärtust, aga meie ikkagi ei lõpeta arveldamist dollarites.

Kui palju läänemaailm teab sellest, mis Valgevenes toimub?

Euroopa eliit on väga hästi meie elust informeeritud. Euroopa parlament alles tähistas Valgevene nädalat, mis on ajastatud Valgevene 90. juubeliga. Aga lihtsad eurooplased teavad Valgevene olukorrast ja mis riigis toimub, üldiselt ikka väga vähe. Kui ma käisin filmifestivalil ja me näitasime filmi sellest, kuidas tänapäeva tingimustes on selline kord võimalik nagu Valgevenes, süttisid vaatajad ja elasid meile väga kaasa. Paljud inimõiguslased on tõmmanud paralleele ja leidnud palju sarnasusi Lukašenka režiimi ning Franco, Hitleri ja Stalini vahel.

Minu meelest peaks Euroopa Liit Valgevene teemale reageerima jäigemalt ja resoluutsemalt. See tähendab, olema muidugi Valgevene võimu vastu, mitte rahva. See Euroopa Liidu must nimekiri, milles on paljud režiimi teenrid, võiks olla pikem. Samas võiksid valgevenelased, valgevene rahvas kergemini Euroopasse pääseda, et vaadata, kuidas läänemaailm tegelikult elab ning kogemusi kogeda ja teadmisi ammutada.

Väga oluline on valgevenelase ja eurooplaste vaheline kommunikatsioon. Seda igal tasandil. On oluline ja tähtis, et paljud valgevenelased erinevatest valdkondadest saaksid suhelda oma kolleegidega Euroopast. Valgevene on vaja isolatsioonist päästa! Valgevenelased on ju iseenesest tsiviliseeritud, avatud ja siiras rahvus. Riigivõim on teistsugune.

Milline on Valgevene ajakirjandussüsteem?

Peaaegu kõik vabad ja sõltumatud väljaanded on kinni pandud. Või kui ei ole kinni pandud, siis on vähemalt nende levitamine seaduslikult keelatud. Samal ajal kohustab võim teid tellima poolemiljonilise tiraažiga Sovetskaja Belorussijat, mis on sisuliselt võimu ruupor ja peamine propagandakanal. On paar lühisagedustel kättesaadavat raadiokanalit, mis tegutsevad enamjaolt väljaspool Valgevenet – Poolas näiteks. Aga need kanalid ei mõjuta valgevenelasi eriti oluliselt. Nüüd tehti üks telekanal juurde – BelSat. See tuleb samuti Poolast.

Kuidas suudab siiski Lukašenka sellist režiimi kontrollida ja säilitada?
Kõik diktaatorid on tegelikult alati olnud populaarsed. Seda muidugi teatud ajani. Valgevene miinus on see, et Nõukogude ajast on alles usk juhisse, vaimsesse isasse. Inimestel on vaja kangelast, aga samuti ka vaenlasi. Lukašenka valijaskond on valdavalt maal elavad, kõrghariduseta inimesed, vanuses 50 ja üle selle.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 100 korda, sh täna 1)