Tuumadebati tuumatusest

Tuumadebati tuumatusest

 

Tänane emotsionaalne avalik debatt küsimuse üle, kas tasub riigi energiaga varustamise kindlust tulevikus siduda tuumatehnoloogia baasil elektritootmisega või mitte, on infotiheduse, argumentide põhjendatuse ja tuumakuse ning seetõttu ka suhtlemisloogika ja argumenteerimistasakaalu osas üllatavalt tasakaalust väljas.

Nii on paljud kommentaatorid pahandanud, et rohelised, kes näevad riigi energiatulevikku energiasäästus ja taastuvallikate baasil tootmise edendamises ja on käivitanud allkirjade kogumise tuumajaama Eestisse ehitamise vastu, ei too oma väidete kaitseks piisavalt projekti- ja asukohapõhiseid arvutusi.

Kui rohelistel on seisukoht ja nad selle kaitseks argumente toovad, leiavad vastuväitjad, et need peaksid olema põhjalikumad ja tõendatud uuringutega. Teise poole seisukohti usutakse kummastaval kombel kõhklemata, kuigi nende kaitseks pole ühtegi argumenti siiani kuskil esitatud.

Kui tuumajaama hakatakse Eestisse ehitama lähema 10 aasta jooksul, siis kuhu see ikkagi tuleb? Et neelata 2000 MW soojusliku võimsuse ulatuses raisatavat energiat, on vaja piisavalt suurt jahutusveekogu. Võrtsjärve idakallas tuumajaama asukohaks ei sobi, sest Võrtsjärv muutub järvest mudaauguks – madal keskmine sügavus, väike juurdevoolava vee maht ja suur veepeegel tähendaksid temperatuuritõusu korral intensiivsemat auramist.

Peipsist me ei räägi, see ju piiriveekogu ja sedavõrd tuleks asjaajamine keerukam, seetõttu saab tuumajaama paigutada merekaldale.
Sobivaimaks kohaks oleks ehk Pakri poolsaar – Paldiskist kagus, kus raudteeharu näol olemas ka sobilik infrastruktuur ehitamiseks.

Ja jahutussoe pumbatakse lahte, mis tähendab, et Lohusalu–Laulasmaa–Kloogaranna liivarannad kattuvad paari aasta jooksul pärast tuumajaama lindi pidulikku läbilõikamist haisva vetika-adru plögaga ning piirkond kaotab kõik turistid ja pooled suvitajad.

Kui osa tallinlasi ja enamikku saarlasi-virumaalasi-võrumaalasi see koledus ei koti, siis suurele osale eestimaalastest, kelle elamised- toimetamised selle piirkonnaga seotud, see perspektiiv kohe kuidagi ei sobi. Aga kui tuumajaama kavandataks Sepamaa lahe äärde või mujale? Minu või teie koduküla kõrvale?

Tuumajaama ehitamine Eestisse ei paranda meie iseolemist, vaid suurendab meie sõltuvust teistest riikidest. Neist riikidest, kust tarnitakse meile tuumatehnoloogiat ja -teavet, insenere, seadmeid, ehitajaid, tuumakütust, jäätmekäitlusteenust ja mida kõike veel vajalikku, sest tuumatööstusega seonduv on kontsentreerunud väga suurte ja tugevate riikide ja rahvusvaheliste tegijate kätte, kes enamasti pakuvad täisteenust ja sellega kaasnevaid lisateenuseid. Muu maailma kogemus on tõestanud, et täisteenusele lisanduvad alati muud teenused, aga miskipärast unustatakse need esialgseis projektides ja eelarvetes kajastamata.

Enamasti on need teenused, mida suudavad vaid pakkuda mitte-Eesti firmad, ehk siis tuumajaamaga kaasneb suurem mats väliskaubandusbilansile kui elektrivoolu Venemaalt ostmisega kaasneda võiv negatiivne mõju. Mõne akadeemiku jutt, et võtame aga piiril tuumajaama sisaldava konteineri vastu, laseme graniiti rajatud tunnelisse, paneme juhtmed külge ja vajutame lülitit… ning vool tuleb – no kuulge!

Tuumajaama ehitamist Eestisse on kõige enam reklaamitud väitega, et sedaviisi saame odavaima hinnaga elektri ja selle väite kinnituseks tuuakse Soome Olkiluoto tuumajaama 3. reaktori ehitamise hinda, mille “võtmed-kätte” ehituse sai Soome paberi- ja metallitööstuse omanduses olev energiafirma TVO.

Sama hinnaga on muuhulgas arvutatud ka Ignalina uue tuumajaama ehitamise kulude kalkulatsioon Lietuvos Energija tellitud uuringus. Sai jah TVO hea kokkuleppe, sai viis aastat tagasi, sai seetõttu, et tarnija AREVA-Siemens andis reaktorile dumpinghinna, sest vajas oma uue 3. põlvkonna reaktori prototüübi ehitamiseks Euroopas hädasti ehitusplatsi (müügistendi) ja sai tollase soodsa konjunktuuri tõttu rahaturgudel.

On tõsi, et ühe 1600-MW EPR-tüüpi reaktori lepingujärgne hind oli 3,2 miljardit eurot. Sellest, et reaktori tegelik ehitushind on tänaseks ehitusel üliodavate ja seetõttu ohtralt praaki tegevate (Soome järelevalveasutus STUK on Olkiluoto-3 ehitusel avastanud enam kui 1500 ohutusnõuete rikkumist) allhankijate kasutamise tõttu kasvanud 4,7 miljardi euroni, targu vaikitakse. Ja 3. reaktori ehitus on veel pooleli, selle valmimist kavandatakse aastaks 2010 ja lõplikku ehitushinda ei tea keegi.

Arvestades ka varasemaid tuumajaamade ehitamise kogemusi Euroopas, on kõigi projektide käigus selgunud, et tuumajaamade ehitamisaeg ja ehitamismaksumused on esialgu kavandatust kasvanud enam kui kaks korda suuremaks.

Et Areva-Siemensi aktsiate omanikud sarnast “võtmed-kätte” lepinguga kaasnevat miljardite korstnasse kirjutamist enam ei luba, on siililegi selge ning rääkida tuumajaama odavast ehitushinnast ja tuumaelektri odavast omahinnast Eestis lähima kümne aasta jooksul on kohatu ka ilma tuumakütuse hinnatõusu prognooside arvessevõtmiseta.

Valdur Lahtvee

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 28 korda, sh täna 1)