Ülestõusmispüha on kirikuelu süda (1)

Ülestõusmispüha on kirikuelu süda

 

Kaupo Põld (kodanikunimega) ehk isa Andreas on pärit Sõrvest (juured Sõrves, sündinud Sõmeral), sündinud 1967. aasta 30. jaanuaril. Kooliteed alustas Kärla koolis, Kuressaares sai lõpetatud keskkool. Edasi tuli sõjavägi Komimaa pealinnas Sõvtõkaris, kus Andreasest sai polgukomandöri autojuht.

Seal tutvus ta ka tulevase abikaasa, sakslanna Elviraga, kelle vanemad olid Siberisse küüditatud. Esialgu suheldi vene keeles, kuid Elviral oli tänu klassikaaslastele, keda oli 17 erinevast rahvusest, eesti keel tuttav. “Kui tahad koos minuga elu jätkata, siis tule kaasa, viin su ühe saare peale,” tegi Andreas armeeteenistuse lõppedes Elvirale ettepaneku. Elvira tahtis.

Siis aga hakkas Maarjamaa kohal juba vabadus kumama. Elvira astus kohe Eesti Komitee liikmeks, tänu millele sai Eesti kodakondsuse. Ka eesti keele sai Elvira kiiresti suhu ja eestlaseks ennast peabki. Nüüdseks on peres neli last: kaks vanemat tüdrukut ja nooremad kaksikud poisid.

Kuidas leitakse tee Jumala juurde? Kust tuleb äratundmine, et just see tee on õige?

Sellele on raske vastata, kuid mida vanemaks inimene saab, seda rohkem hakkab ta otsima asjadele põhjendusi. Sõjaväe lõpuks ma juba teadsin, et minust saab vaimulik. Polgukomandör oli Doni kasakas ja tema jaoks kirik oli niivõrd loomulik asi, et käisime ohvitseride peresid kirikusse viimas, et lapsi ristida. Meil oli avameelne jutuajamine ja ma ütlesin: sa oled ju kommunist, kommunistid ei risti oma lapsi.

Tema vastas aga, et Nõukogude võim – täna ta on ja homme teda pole, aga Jumal on see, mis alati on ja jääb. Sellest, et vanaema ristis mind lapsena salaja Nõukogude ajal õigeusu kirikus, sain teada alles siis, kui juba preester olin.

Kooliajal oli Andreasel kokkupuuteid mitmete uskudega, kuid vaekauss kaldus lõpuks ikkagi õigeusu poole. Ehk ka seepärast, et esivanemad õigeusku olid. Andreas oli siis 15-aastane.

“Õigeusu preester on isik, kes viib teenistusi läbi, sest keegi peab ju ristima, armulauda jagama ja Jumala armu, väge ja energiat vahendama. Üks tee on usutee ja Jumalaga koos käimine, vaimuliku amet on eraldi kutsumus. 15–16-aastasena mul mingit vaimuliku kutsumust ei olnud, see tuli alles 3–4 aasta pärast. 21-selt olin luteri kirikus vaimuliku eksamid juba ära teinud ja mind taheti luteri pastoriks, kuid siis ütlesin stopp! – see ei ole minu koht,” meenutab Andreas.

Aleksius, kes oli tol ajal Eesti piiskop, soovitas Andreasel usuinstituut lõpetada, sest kuigi protestantlik, andis see siiski teoloogilise hariduse. Kuid noore ja kompromissituna tahtis Andreas kohe Leningradi õigeusu seminari minna, milleks Aleksius ka soovituse andis. 1991. aasta kevadel suri Ööriku preester Nikolai Järvesalu ning tolleagne Tallinna ja kogu Eesti piiskop Kornelius kutsus Andrease välja, öeldes, et tahad või ei taha, aga see preestririst sul vastu võtta tuleb.

“Ma olin nõus ja esimene iseseisev teenistus pärast praktikat oligi sama aasta taevaminemispühal Saaremaal,” mäletab Andreas täpselt.
Õpingud õigeusu seminaris said seetõttu jätkuda vaid kaugõppes, ent mitte kaua. Kitsenenud oli üle piiri liikumise võimalus, kaotati ka kaugõppevorm.
Milles seisneb õigeusu õigsus?

Kui me räägime õigeusust, siis see on ortodoksia, mis tõlkes tähendab algupärane ja õige austamine. 1996. aastast on meil Eestis oma autonoomne kirik – Eesti apostlik-õigeusu kirik.

Õigeusu kiriku põhiprintsiip dogmade kõrval on see, et Jumal on vaba isik, vaba vaim. Jumalikkus inimeses tähendab seda, et ta on vaba ja võib otsustada, mida teha, kuidas teha või üldse mitte teha. Jumal on andnud inimesele ka sellise vabaduse, et ta võib Jumalale öelda – ma ei usu sinusse, ma ei taha sind oma ellu. Kristus ütleb ka: kui sa tahad minu järel käia, siis tule, ja kui sa ei taha, siis käi oma teed ja vaata ise, kuidas hakkama saad. Jumalat ei saa vägisi peale suruda – inimene peab ise tulema kiriku juurde ja oma südame avama. Ka last ei tohi sundida. Õige kristlik käitumine pühapäeva hommikul on selline, et sa küsid lapse käest: kas sa tahad minuga kirikusse tulla? Ei taha… Hästi, ära tule, aga me palvetame kirikus ka sinu eest.

Kuidas ma saan aru, et Jumal on minu jaoks olemas?

Üks vaimulik vastas kunagi laste küsimusele, kus see Jumal on, nii: “Jumal on nii suur, et teda universum ei mahuta, sest ta on kõik loonud, aga samal ajal on ta nii väike, et mahub iga inimese südamesse.” Ja sealt tulebki otsima hakata, mitte universumi kaugustest.

Ükski teadus ei suuda tõestada Jumala olemasolu, kuid ka mitteolemasolu. Ateism on ju ka usk, usk sellesse, et Jumalat ei ole olemas. Ja küsimusele lühidalt vastates – ikka läbi usu. On ka veel üks vahepealne etapp – agnostikud, kes ei eita Jumala olemasolu, kuid pole enda jaoks teda ka leidnud.

Kui usku ei ole, tuleb ebausk või umbusk või kergeusk. Eesti keeles on ilusad ütlemised!

Kui inimene on tark, siis kuldses keskeas või pensionile lähemale jõudes hakkab ta asju

n-ö kokku viima. Bütsantsis elati nooruses väga tormiliselt, kuid vanemas eas, kui lapsed juba suured, läksid vanemad sageli kloostrisse, et nutta nooruse pattude pärast, nagu tol ajal öeldi.

Preestri amet on kutsumus. Kui inimene mõtleb, et hakkab preestriks, siis ta kas arutleb või teeb lihtsalt nalja. Kellel on see kutsumuseks, need sellest ei räägi. Tagantjärele vaadates ma teadsin, et lähen preestriks. Olin siis veel noor – 21-aastane.

Meil kirikus öeldakse ka, et meil ei saada usklikuks, meil kasvatakse… see on nagu väike puu, mille istutad, kastad, paned sõnnikut, lõikad natuke, tuleb esimene õis ja paari aasta pärast ehk õunake.

Kuidas on preester seotud ilmaliku sotsiaaleluga?

Mina olen enda jaoks määratlenud niimoodi, et vaimuliku sotsiaaltöö seisneb selles, et ta on olemas. Ma ei lülita oma telefoni kunagi välja ja elan ju kiriku majas. Ühest küljest on see äärmuslik variant, sest perele ta eriti hea ei ole, kuid meie pere teeb seda teadlikult, et inimeste keskel olla. Ma olen avatud kõigi jaoks ja ei hakka inimese käest küsima, kas ta on liikmemaksu ära maksnud või mis kiriku liige ta on. Sest elu hammasrataste vahele jäänule on rahast mõnikord tähtsam, et ta saaks kellegagi rääkida. Kui andja annab raha ja küsib lisaks: “Kuidas sul läks täna?”, siis see on hoopis teine suhtumine, sest sa näed temas inimest. Pole tähtis, kas kogudus on väike või suur – preester peab igas inimeses nägema Kristust – see on ideaal.

Näiteks matusetalituse me peame kõikidele lahkunutele ühe korra järgi, olgu tegu siis igal pühapäeval kirikus käijaga või mitte – Jumala jaoks on kõik ühed lapsed.

Kas võib öelda, et õigeusu teenistused on teiste uskudega võrreldes säravamad?

Esimene, kellele öeldi, kuidas jumalateenistust täpselt läbi viia, oli Mooses – see oli üle 3000 aasta tagasi. Suitsutamine, mis on olnud aegade algusest peale, sümboliseerib paljusid asju.

Ühest küljest lõhn, mis tekitab justkui teise keskkonna. Teisest küljest on see ka ohver, sest viirukipuu vaik on väga kallis. Mida targad toovad Kristusele? Kulda, viirukit, mürri. Miks kullatakse? Sellepärast, et kullal on omadus anda valgust. Kuld pole mitte uhkuse pärast.

Teenistustega on nii, et õigeusu kirik võttis oma teenistuse üle juutidelt, meie liturgiakord läheb Moosese aega välja, mistõttu on õigeusu kirikus ka 7-haruline küünlajalg. Ja meie teenistus on ka üks järjepidev palve.
Teenistuse ülevus ei peitu mitte selle emotsionaalsuses, pigem vaimsuses.

Mitte ükski arst ei suuda seletada, mis toimub inimese hingega, kui ta näiteks magab. Kirikuelu on ka seotud vaimude maailmaga, mida nimetatakse igaveseks, sest seal ei ole maise aja mõistet. Õigeusu kirikus võib preester öelda asja, mis filosoofia seisukohalt on täielik absurd: ma meenutan tulevikku! Kuidas saab meenutada seda, mida pole olnud? Aga meie kirikuteenistus ongi kõik tuleviku meenutamine.

Meie maailma nägemus ongi selline, et on käegakatsutav füüsiline maailm, mis on vajalik meie missiooni täitmiseks siin. Mis meist pärast saab või mis on enne sündi, see on saladus. Sest ainuke, mida meile näidatakse, on elukaar ehk teekond sünnist surmani. Mis enne ja pärast seda, seda saab inimene ainult usuga. Kui inimene usub, et ta on pärdikust arenenud, siis miks mitte – austa oma sugulasi või esivanemaid! Minu jaoks on elu lõpmata ring. Kas see on tegu, kui me mõtleme midagi, või on tegu juba see, kui me ütleme selle välja? Aga meil on võimalus lõpuni väljaütlemiseni ka mitte nõustuda sellega ja enda sees need asjad ümber lükata. Selle kohta öeldakse katsumus. Ja kas sõna on samaväärne tegu kui tegu, mida me teeme tahtmatult?

Mis on preestrile lubatud?

Enne pühitsemist peab sul olema selge, kas sul on kutsumus perekonnaeluks või jääd sa üksikuks. Kui see otsus on tehtud, siis sa elad koguduse keskel nagu perekonnainimene ja samal ajal oled sa ka vaimulik. Inimene, kes jääb üksikuks, võib saada piiskopiks – pereinimene selleks ei saa.

Meie usu järgi on nii, et sul on kõike lubatud teha, aga sa pead jääma isandaks. Kui pakutakse, sa saad öelda jah, ma võtan ja saad öelda ka ei, ma ei võta. See on vabaduse küsimus – ükski asi ei tohi sinult vabadust võtta. Mis asi on sõltuvus? Sõltuvuses ei ole enam vabadust. Ühelgi loomal pole vabadust, ta allub oma instinktidele.

Võib tegeleda poliitikaga või kuuluda mingisse erakonda – ka see pole keelatud. Minu puhul hakkaks see aga minu vaimuliku vabadust piirama ja seepärast ma sellega nõus ei ole.

Mida me peaksime tegema, et Eestil läheks paremini?

Ega mingit kindlat retsepti öelda ei saa. Kuid selle asemel, et teiste elus urgitseda, peaks rohkem endaga tegelema. Kõik sõjad saavad sellest alguse, kui ütleme: minu partei on parem, minu pere on parem, mina olen sinust parem.

Leia oma koht selles elus – see toob rahu. Kõik hädad algavad sellest, kui inimese hinges on rahutus. Rahutus pole edasiviiv jõud.
Rahu me leiame vaikuses.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 253 korda, sh täna 1)