Vermikompostimine kui meetod jäätmekoguste vähendamiseks

Vermikompostimine kui meetod jäätmekoguste vähendamiseks

 

Aasta algusest on seoses jäätmeseaduse rakendumisega keelatud ladestada prügilatesse sorteerimata olmejäätmeid. Ilmselt tänu ulatuslikule teavitamisele meedias hakkas enamik inimesi seetõttu oma olmejäätmeid sorteerima: paber, papp, erinevad pakendid leiavad koha just neile mõeldud konteinereis, ohtlikud jäätmed viiakse kogumispunktidesse, taara, mille eest saab raha, vastuvõtupunktidesse.

Osast biolagunevatest jäätmetest võiks toota komposti vermikompostimise teel. Kompostimiseks sobivad: niidetud muru, mahalangenud lehed, köögiviljajäätmed, kohvi- ja teepaks koos filtritega, banaanikoored jm.
Vermikompostimise kohta oli nõus selgitusi andma Tartu teadlane prof Mari Ivask.

Mis on vermikompostimine

Vermikompostimine on olemuselt lihtne meetod. Et süsteem toimiks, on vaja siiski teada, millised tingimused peavad olema täidetud, et tehislik elukeskkond oleks vihmaussidele vastuvõetav lagundatavas materjalis peaks olema vihmaussidele vajalikul määral niiskust, tagatud piisav õhustatus ja optimaalne pH. Selle tulemusel saab vähendada jäätmete kogust, prügi muutub mõnusaks toitainete- ja mikroobiderikkaks kompostiks, milles toitained on taimedele kättesaadavas kasutatavas vormis ning sisenevad uuesti aineringesse.

Iga vihmaussiliik ei sobi jäätmete lagundajaks

Tänapäeval rakendatakse selleks vihmausse, kes on kohastunud elama täielikult orgaanilise aine sees. Meie oludes on selliseks liigiks sõnniku-uss – Eisenia foetida. Lagundamise edukuse nimel on inimene seda põhitegijat aegade jooksul muutnud ja tulemuseks on vihmaussid, keda õigusega võib nimetada ka koduloomadeks. Väliselt on nad üsna sarnased talude sõnnikuhunnikutes elavatele liigikaaslastele, kuid erinevad nendest lagundamise efektiivsuse poolest, peale selle tunnevad end komposteeruvas substraadis hästi ja paljunevad kiiresti.

Tavalist, sõnnikuhunnikus elavat sõnniku-ussi saab kompostimise juures samuti edukalt kasutada.

Nasval elav Marite Madisson kasvatas sõnniku-usse huvi pärast ja oli lahkesti nõus oma kogemusi teistega jagama.

Sõnniku-ussid osteti mandrilt hr Alevi käest. Ostetud usside kogust ei ole keegi määranud, need saabusid plastämbris koos mullaga. Tuginedes eelnevalt omandatud teadmistele, paigutati sõnniku-ussid puukasti mõõtmetega 1×0,7×0,6 m. Kasti põhja kallati ussid koos mullaga, peale pandi toidujäätmed, neile omakorda pisut liiva ja turvast, kuna katmata jäätmed soodustavad äädikakärbeste arengut. Lõpuks kasteti kogu aines märjaks. Kuna sõnniku-ussid liiguvad oma elutegevuse käigus orgaanilisi jäätmeid lagundades alt üles, siis mida kiiremini nad paljunesid, seda rutem jõudsid nad juurdelisatud jäätmeid lagundada.

Ussid olid ülitöökad

Juhtus sedagi, et kui perenaine neile jäätmeid viima läks, olid nad jõudnud juba pinnale, st kogu viimati lisatud osa oli juba läbi töötatud. Vahel tekkis pisike muregi, et toidujäätmetest jääb väheseks, eriti talvisel ajal, kui pole ka loodusest lisamaterjali võtta. Kompostikasti sai pandud puu- ja köögiviljakoored, kohvi- ja teepaks koos filtritega, kasutatud majapidamispaberid (salvrätid, WC-paber), närtsinud lilled ja lehesodi jms.

Oluline on jälgida, et sinna ei satuks mürgiseid aineid sisaldavaid jäätmeid (ajalehti, suitsukonisid, valgendatud filtreid jm). Kui kompostimise protsess toimub õigesti, siis ei teki ebameeldivat roiskumise lehka ega kärbestele soodsat arengukeskkonda. Marite kasvatas kompostiusse umbes ühe aasta. Siis juhtus äpardus, et pererahvas pidi talvel sõitma pealinna ja sel ajal külmusid ussid ära.

Orissaare vallas tegutsev Margus Viikmaa kasvatab sõnniku-usse ärilisel eesmärgil. Olulist teavet vermikompostimise kohta ja vajalikud kontaktandmed neile, kes on otsustanud võtta lemmikloomadeks sõnnikuussid, on ta üles riputanud kodulehele www.postimyygi.ee . Toome lugejateni osa huvitavast tekstist.

Milleks ikkagi sõnniku-ussi vaja on?

Eelkõige selleks, et muuta orgaanilised aia- ja köögijäätmed looduslikul moel tasakaalustatud aiaväetiseks. Vermikompostiks muudetud jäätmehunnikud kahanevad mahu poolest 4–5 korda. Lisaks tavalisele kompostihunnikule õuenurgas võib ussidele sobivat eluaset siseruumides pidada, kus nad saavad oma tänuväärset tööd teha talve läbi.

Kuidas ussid paljunevad?

Kui ussid on kahe-kolmekuused, hakkavad armunud ussid iga nädal komposti jätma väikesi rediseseemne suurusi ning sidrunikujulisi kookoneid, millest soodsate olude kestmisel koorub mõne nädalaga vähemalt kaks valge niidijupi taolist noort ussi. Kui eluruumist ja söödavast puudu ei tule ja ka temperatuur ning niiskust on mokka mööda, jätkub generatsioonide lisandumine pidevalt, kuid seda pole siiski karta, et ühel hetkel uss ussis ninapidi kinni on.

Mida nad söövad ja kui palju?

Üldiselt seda, mis teil üle jääb. Kui kodus jäätmeid revideerida, leiab sealt ikka midagi, millele ussi hammas (piltlikult) peale hakkab. Niidetud muru, mahalangenud lehti, toidujäätmeid, kohvipaksu, teepakke, vana sõnnikut, banaanikoori, köögiviljajäätmeid. Pisut mulda või peenikest liiva tuleb ka lisada, seda on neil vaja toidu peenestamiseks. Kassi- ja koerakakast nad vaimustatud ei ole, õlist nõretavaid toidujäätmeid ja tsitruselisi ka ei himusta.

Hoopiski mitte pole vaja neile anda liha- ja piimatooteid, need lähevad lihtsalt roiskuma. Kui teil on sadakond ussi ametis, siis nädalas nad üle poole kilo toitu ei vaja. Kui temperatuur on alla 8 kraadi, siis veelgi vähem.

 Miks nad ära kaovad?

Eks ikka põhjusel, kui olud nigelaks, see tähendab kuivaks, toitainevaeseks, külmaks, happeliseks või liigniiskeks lähevad. Usside väljaheited on neile endale kergelt mürgised ja kui neil enam läbitöötamata kohti võtta pole, tulebki enneaegselt saba visata, muidu oleks nende eluiga mitu aastat.

Kuidas ussidele tore elamine teha?

Väljas olevasse kompostihunnikusse tulevad ussid tavaliselt ajapikku ise kohale, sest ikka leidub mõni oma aega ootav kookon kusagil mulla sees. Asja saab muidugi kiirendada, kui leiate kusagilt juba toimeka seltskonna ja n-ö impordite selle hunnikusse.

Kas usse võib pidada ka vanas akvaariumis?

Jah! Ka akvaariumis on usse peetud. Kui vaadata, et see olemine neil liiga märjaks ei lähe, siis miks mitte. Ja põhimõtteliselt saab toaoludes keskkonda vanade ajaleheribadega kuivemaks muuta, maal ka põhu, heinte või puulehtedega. Kõik eelpool nimetatud materjalid on ideaalsed usside peidupaigaks, kui need niisked on.

Et usside elutegevus sõltub tugevalt temperatuurist ja keskkonna hapnikusisaldusest, siis akvaariumi päris täis laduda ei saa, sest hapnik pääseb ainult ülevalt ligi. Paari-kolmekümne sentimeetri paksune kiht on mõistlik valik.

Kust usse saada?

Kui kodus aias on mõnda aega olnud kompostihunnik, siis leidub seal üsna kindlasti ka kompostiusse. Mõnikord ka aianduspoes. Kui neid siiski pole või kompostimisega kiireks läinud on, siis meilt võib tellida 29 krooni maksva saadetise ca 40–50 grammi ussidega, mis praktikas tähendab sadakond täiskasvanud ussi. Tõsi, lisanduvad veel postikulud, nii et lugu läheb selle võrra kallimaks.

Kui ussid koos pakis oleva hobusesõnnikukompostiga poetada niiske alusmaterjaliga kergelt täidetud kasti või nõu ühte nurka, ongi oma ussifarm loodud.

Maie Meius

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 523 korda, sh täna 1)