Alar Kongats: Uus aitab vanal püsida

Alar Kongats: Uus aitab vanal püsida

 

Kuressaare keskväljaku esimese vabariigi aegseid fotosid vaadates ilutseb vaekoja seinal suur kiri: A. Kongats. Sellenimeline mees pidas tol ajal seal äri. Nüüd istub minu kõrval jällegi üks A. Kongats. Teineteist nad kunagi kohanud ei ole, kuna ühe tee viis Siberisse ja teine sündis Kanadas. Siiski tunneb ärimees Augusti arhitektist lapselaps Alar ennast Eestis hästi, kuigi on vanaisa kodumaal alles teist korda. Tema töid on hinnatud ning leitud sellest ka viiteid maale, kus on tema juured.

“Kanada on see maa, kus ma olen sündinud, mu vanemad on eestlased,” kõlab selges eesti keeles vastus, kui küsin, kes ta siis õigupoolest on. Tõe huvides tuleb märkida, et mehe eesti keel kõlab isemoodi. Mitte selliselt, nagu me kuuleme televiisorist või raadiost. Pigem selliselt, nagu räägib vanema. Hästi hoitud keel.

Kanada arhitektuuri- ja kunstiajakiri Azure ütleb oma artiklis, et Alar Kongatsi eesti päritolu reedavad ka tema juuksed ja sinised silmad.

“Sa oled Kanadas tunnustatud arhitekt?”, kõlab teine küsimus. “Natukene,” tuleb tagasihoidlik vastus mehelt, kelle tööd on lisaks mitmetele muudele autasudele hinnatud Kanada kindralkuberneri medaliga.

Uus elustab vana

“See on täiuslik – millised proportsioonid.” Selliseid ülivõrdeid kasutab Alar Karja kiriku kohta, öeldes, et see on midagi teistmoodi. “Meil Kanadas ei ole vanu asju. Toronto vanim maja on vist 200 aastat vana. Siin on 500, 600, 700 aastat vanad hooned, see on hoopis teine maailm,” räägib Alar.

Lugedes erinevaid artikleid Alari loomingu kohta, jäävad silma kriitikute hinnangud, mis pea alati toonitavad, et arhitekt oskab sobitada uut vanaga.
Toronto Star kirjutab Alari projekteeritud Centennial College Student Centre’i kohta, et see on parim, mis on osaks saanud sellele 1970–ndatel rajatud kõledale eeslinnakompleksile. Arhitekti enda sõnul polnudki tema eesmärgiks eraldada uut hoonet ülejäänust, vaid rajada see jätkuna olemasolevale.

“Kui vana keskele ehitada uut, siis linn läheb edasi,” sõnab Alar, juhatades sisse oma arvamust Kuressaare uusarhitektuurist.

“Mulle meeldib, et vanad majad on paljuski korda tehtud ja uued majad (Ferrum, kultuurikeskus – toim) on kenasti linnapilti sobitatud,” kommenteerib arhitekt oma isa sünnilinna uusehitisi. “Teil saab siin väga hästi aru, et need uued majad on ehitised. Vahel on nii, et ei saa üldse aru mis asi see on,” kinnitab Alar, et kõik on tema arvates kena.

Uute majade pisut ebatavalise välimusega kaasnenud vaidluste ja arvamuste kohta ütleb Alar, et vaidlema peabki. “See näitab, et inimesed hoolivad sellest ruumist, kus nad elavad,” räägib arhitekt.

Eesti ja Kanada arhitektuurid on sarnased

Paratamatult hakkab Alari töid vaadates silma sarnasus Eestis ehitatavate uusehitistega. “Kanada ja Eesti arhitektuur on sarnane. Mõlemad on põhjamaised. Siin on natuke lihtsam, puhtam. Kanadas püütakse rohkem katsetada,” selgitab Alar seletuse taolist mõttekäiku, kuid lisab ka ühe repliigi Eesti arhitektuuri arengu kohta. “Mäletan, kui 90ndate aastate alguses, kui Eesti sai vabaks, proovisid arhitektid siin teha kõiksugu asju. Mõte sai vabaks, valitses väike segadus. Nüüd on asjad rahulikult paika läinud. Ei panda enam kõiki soove ühe hoone sisse.”

Eesti taasiseseisvumise ajal kutsuti Alar koos teise väliseestlasest arhitekti Ain Allasega projekteerima Eestisse Mustamäe haigla juurde planeeritud kardioloogiakliinikut. Segased ajad võtsid aga oma ning mõttest asja ei saanudki. “Sellele ei saadud raha peale, nagu loodeti,” räägib Alar, kuid tõdeb, et see oli huvitav projekt, kuna sai kasutada palju selliseid detaile ja materjale, mida Kanadas tollal ei tuntudki.

Kuid Eestiga on mees seotud siiski. Juuri ja rahvust pidi.

Tahab eesti keeles rääkida

Alar, kelle tartlasest ema Mall ja saarlasest isa Valter olid sunnitud kodumaa maha jätma ja meretagusele maale uue elu rajama, tahab rääkida eesti keeles. Kui mõni sõna meelde ei tule, siis mõtleb ja nuputab ja üritab nagu Aliase mängus seletada, mida ta parasjagu öelda tahab. Ja ütleb ka.

“Tore on olla, kui kõik räägivad ümberringi eesti keelt ja mina saan kõigest aru. Nemad vahel minust täpselt ei saa. Ja siin on nii, et sa tahad kohe rääkida, kuigi vahel ju ei tea, kas teine inimene on üldse eestlane,” annab mees mõista, miks ta oma ema keeles rääkida tahab.

“Esimene keel oli eesti keel. Kuni koolini ma ei rääkinudki inglise keelt ja koolis ei saadud minust alguses üldse aru. Õpetaja lausa helistas koju ja küsis, et mida ta nüüd räägib,” naerab Alar, kelle sõnul tekib nüüd peataoleku tunne, kui mõni õige sõna kohe meelde ei tule. Kuid selleks, et ta Eestis olles inglise keeles rääkima hakkaks, peab olema ikka väga suur segadus keelerägastikus.

Rändurist vaatlejaks

“Esimene kord oli siin väga huvitav, sest ma olin kuulnud ainult jutte. Ma olin nagu rändur, kelle jaoks oli iga asi uus,” kirjeldab Alar, mis tunne oli näha maad, millest ta oli ainult kuulnud, kuid kust pärit keel ja kombed olid kodus igapäevased. Nüüd, kui Eesti tee on teistkordselt jalge alla võetud, on asi muutunud natuke reaalsemaks ning tekivad võrdlusmomendid Kanadaga.

“Näiteks maastik. Ma saan nüüd aru, miks eestlased kohanesid Kanadas nii kiiresti, see on siinsega väga sarnane,” leiab Alar ühise joone. Kuid tulla oli vaja ning näidata seda maad ka oma perele – abikaasale ja tütardele.

“Ma tahtsin, et mu pere seda näeks. Minu isa tahtis ka väga. Me suhtleme palju eestlastega, siis abikaasa ja lapsed vähemalt teavad, millest on jutt,” selgitab Alar ning ütleb, et nüüd on tasahilju mõeldud ka juba sellele, et miks mitte rajada tulevikus oma kodu ka Eestisse.

Püsimise ime

“Ma olen mõelnud, et kuidas saab üks nii väike rahvas püsida,” räägib mees, kelle teisel kodumaal on rahvused tihedalt segunenud.

“Kui ma olin laps, siis ema-isa, tädi ja vanaema rääkisid Eestist. See tundus kuidagi nii suur, suur maa. Nagu ikka asjad tunduvad, kui oled laps. Nüüd koged, kui väike see maa ja rahvas on,” kõlab mehe hääles rahvuslik uhkusenoot, et ka tema on osa sellest pisikesest inimhulgast.

Vaatamata sellele, et paljud Eestist väljarännanute lapsed on keele juba unustanud, usub Alar, et eestlased väljaspool Eestit ei hääbu, nagu ka rahvas ise.

“Küll nad püsivad. Palju lapsi käib siiski eesti koolides. Keelt püütakse hoida. Lapsed käivad suvelaagrites,” toob ta näiteid, kuidas püütakse eestlust siiski hoida.

“Kes ka ei räägi, siis nad ometi teavad, mis ja kus on Eesti ja millised on siinsed tavad ja kombed. Keelt saab õppida, tunnet ei saa. See on nagu missioon.”

Teistmoodi asjad
“Mulle meeldivad asjad, mis on natuke teistmoodi,” ütleb Alar Kongats oma arhitektuuriliste eelistuste kohta.

Ebatavalise projektiga tunnistati Alar Kanada 2005. aasta kümne parema arhitektuurilahenduse üheks autoriks. Põhjuse selleks andis Cambridge’i linnas nüüdseks juba teostunud Hespeler library projekt, mida on ajakirjanduses nimetatud ka laevaks pudelis. Nimelt teostati Alari lahendus anda vanale raamatukogule uus hingamine, ehitades selle ümber uus klaashoone.

Kriitikud on öelnud, et ebatavaline lahendus tekitas 80 aastat vanale hoonele ümber justkui kaaned. Nüüd pakub öösiti seestpoolt valgustatud vana hoone lisaks raamatukoguteenusele ka huvitavat vaatepilti.

“Ta võttis vanaaegse hoone ja tegi sellest midagi sellist, millest inimesed räägivad veel kaua,” kirjutab kohalik ajaleht Cambridge Times.

CV
Alar Kongats

Sündinud 21.01.1953 Hamiltonis, Kanadas.

Kunstnikust ema Malle ja ehitusinsenerist isa Valter emigreerusid II maailmasõja ajal.

Lõpetanud Toronto Ülikooli arhitektuuriteaduskonna.

Abikaasa Theresa. Tütred Kristina ja Victoria.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 122 korda, sh täna 1)