Jobudepäev jälle tulemas (1)

Jobudepäev jälle tulemas

 

Läheneb naljapäev – 1. aprill. Nalja tunti-tarbiti Euroopas ammu. Et nali lahe meelelahutus oli, sellele viitab vanades ürikutes kirjeldatud jobudepäeva levinud traditsioon. Usutavasti olid need naljalembesed irvhambad prantslased, kes jobudepäeva esmakordselt pikantsete ühistegevuste päevaks möllisid.

Noil kaugeil aastail olid Euroopas (TV ja interneti puudumise tõttu!) populaarsed staarid komejanditegijad (kohalikud kommunaalpoliitikud), narrid (poliit-tehnoloogid), soolapuhujad (rahvameditsiinitöötajad), silmamoondajad (imagoloogid), pikantsed maskiballid (stiilipeod) jt. Euroopa meredel seilasid ambulatoorset psühhiaatrilist sotsiaalteenust osutavad kaupmeeste laevad, mis said tuntuks “narrilaevade” nime all.

Tutvudes nende kaugete aegade riidemoe, riietusesemetega ja teades: inimkeha ega inimihad pole viimase 2000 aastaga põhimõtteliselt oluliselt muutunud, võib arvata – elu Kolumbuse-aegses Euroopas ei pruukinudki naljavaene olla. Küllap oli vaid nali mahlakam, looduslähedasem.

Saarlane pole naljavaene

Aimatavaid jälgi muistsest saarlaste naljasoonest võib Saaremaal vahel harva aasimise-lõõpimise näol kuulda tänapäevalgi. Jobudepäeva tähistamise kombe algus jääb aega, kus Kuressaaret veel linnaks ei peetud. Kui siinsetel tänavatel polnud munakivikatet ega tänavasilte.

Kui aluspesust, seebist, kemmergust ega prügi sorteerimisest polnud suurem osa saarlasi kuulnudki. Küll käis tollane Saaremaa külanoorus võimalust mööda laupäeva õhtuti külakorda köetavates suitsusaunades. Üheskoos ihu puhastamas ning täiesti kaine terase pilguga kaemas, et mõne aasta pärast kosja minnes/vastu võttes mitte “põrsast kotis osta”.

Et iive tuleks korralik. Et ühistegevusena koos saunas käivad küla noored oleksid ikka “õiged emased ja isased inimesed”, nagu veel XX sajandi keskpaigani Saaremaal kombeks oli öelda. Raske uskuda, et sellistel laupäevaõhtustel kogunemistel nalja ei visatud. Ei lõõbitud. Ei aasitud. Et lihtsalt molutati ükskõikselt pinkidel nagu nüüd vahel Kuressaare bussijaamas näha.

Jobumeelsust sünnitab elu ise

Juba sajandeid tagasi märgati: osa inimestest on nagu “väheke pikemate juhtmetega”. Inimliku mõistuse vallatlev oskus – naljategemine ja naljamõistmine ei jõua mitte kõigile inimestele pärale. Sestpeale jagunesidki inimesed laias laastus kahte: need, kes nalja ei mõistnud (hiidlased arvavad tänini, et nende hulka kuuluvad ka saarlased), ning need, kes naerutasid rahvast oma pilalugude ning küla ringlauludega. Külalaulud, kus iga elanik “sisse pistetud”, pole Saaremaal õnneks välja surnud.

Asja uba on selles, et jobud ning naljameelsed kavalpead näevad isegi õunapuud või kõrvitsat erinevalt. Jobumeelsusest sünnitab elu ise tõestisündinud veidraid lugusid isegi Saaremaal. Nii üritas jobust vene sõdur läbi korstna ronida lossi muuseumisse vargile. Paraku jäi korstnasse kinni. Jobude lohutuseks: ükskõik, kui jobu oma elus toimetulev inimene ka poleks, kusagil leidub temast ikka suurem jobu. Jobu võib Saaremaal olla vast iga viies täiskasvanu. Naiste hulgas loomulikult vähem.

Jobu olla on parem kui surnu

Nad mõlemad viivad ühiskonda edasi. Naeru ja anekdootide vastu ei saanud ei Vana Vunts Jossif ega tema mantlipärijadki. Iga päev räägiti siis uusi anekdoote.

Tervendava naeruravi vajadust adusidki Euroopa naljategijad juba 500 aastat tagasi. Jube on ju ajastu, kus ei sünni häid anekdoote.
Kindlasti on jobu olla parem kui surnu. Seetõttu on mõistetav: kui hardalt – kvaliteeti ja garantiisid nõudmata – otsivad jobud tänaseski Eestis oma tervist ja armuõnne kaardimoori käest. Milliseid terviseriistu ja tervise “rahvalikke turgutusi” turustatakse ka täna-homme sellistele jobudele.

Eesti Vabariik kaalutles alguses kaitsta ühiskonna vaimseks terviseks vajalikke jobusid soolapuhujate eest. Kui rehkendati kaitsekulud kokku, selgus: odavam on ammune tarkus – jobu saab ka kirikus pügada. Saati siis tänaste Izoldade, Viktorite, Sarkisjannide, Padapannide jt poolt.

Vaadake vaid, kui mitmel Eesti kanalil jagavad kauni välimusega tibid astroloogilisi (NB! Mitte astronoomilisi!) soovitusi kõhklevatele jobudele.

Lihtsameelsed kunded Muhu, Leisi ja Kärla vallas ning Kuressaares on uhked – nende isiklikke nädalaplaane (raha, armastust, äriõnne, kleidimoode) mõjutavad kaugete taevatähtede müstilised kiired personaal-selt. Jobu usub, et tema elu juhitakse kaugelt tähelt täpsemalt kui jõuab Kuressaarest Kuivastu praamile hommikune liinibuss.

Naer on ju terviseks

Püüdke ise 1. aprillil uurida, kes saarlastest on lihtsameelsed ja lasevad end naljategemisel õnge tõmmata. Ja kumba rühma ise kuulute. Jobude või naljaviskajate hulka. Neile, kes kuulevad jobudepäeval enam kui 10 korda endale lausutavat “aprill!”, lohutuseks: aastas jääb üle veel 364 päeva, kus keegi seda teile ei ütle.

Neil ülejäänud päevilgi on siiski mõistlik meenutada: saarlased on sagedasti omavahel tuttavad ning ega palju “aprille!” saanu nimi teistele teadmata jää, isegi delikaatsete isikuandmete kaitse ähvardusel. Järsku tulevad tuttavad teile aprillis-mais-juunis vastu ja… naeratavad? Ja mõtlevad – vaeseke, küllap on ta tõesti jobu. Sestap püüdke jaanipäevani tuttavaga vesteldes hoolega sõnu valida, et mitte kogemata anda ise tõestust oletusele, millest tuttav varem üksnes kõhklevalt mõtles.

Rõõmsaid naljavälgutusi esimesel aprillil, muistsel jobudepäeval!
Naer on kindlasti terviseks ja vähendab (vist) antidepressantide tarbimise vajadust.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 32 korda, sh täna 1)