Maarja Jakobsoni Erika on iseloomuga tüdruk – nagu ta isegi

Maarja Jakobsoni Erika on iseloomuga tüdruk – nagu ta isegi

 

Eile õhtul Kuressaare Linnateatris esietendunud Raivo Trassi lavastuses “Ma armastasin sakslast” üht peaosalist kehastav Maarja Jakobson ütleb, et Erika on tema juba 10 aasta tagune unistuste roll. Põnev ja näitleja jaoks intrigeeriv nagu paljud Maarja lemmikkirjaniku Tammsaare naised.

Olete viimaseil aastail olnud rohkem tegev ja tunnustust võitnud filmides. Miks nüüd siis järsku varakevadine Kuressaare ja Tammsaare-lavastus siinses linnateatris?
See materjal, Tammsaare “Ma armastasin sakslast”, on igale näitlejale – kõik näitlejad igatsevad ju head tööd hea materjaliga – tõesti hea materjal. Nii et mul ei olnud mingit kahtlustki, kui Piret Rauk (Kuressaare Linnateatri direktor – toim.) helistas ja ütles, et Raivo Trass hakkab seda tegema ja tahab sind mängima. Tammsaare on ka üks mu lemmikautoreid. Kooliajal mängisin teisel kursusel ühte katkendit sestsamast romaanist. Nii ootasin juba suvest saadik suure rõõmuga seda tulemist ja tegemist. Kaks head asja on minu jaoks siin kokku saanud: väga hea autor ja väga hea lavastaja.

Viimase versioonina võis teatrihuviline näha Ain Prosa telelavastust, kus Erikat kehastas Marika Barabantšikova. Kuivõrd erineb nüüd teie Erika teleekraanil nähtust?
Nägin telelavastust siis, kui see välja tuli, ja nii palju kui ma seda mäletan, siis meil on teistmoodi. Oleme lavastajaga läinud teist teed. See oli üsna lüüriline lugu ja ehkki meil on lüürikat kah omajagu, on see kõik läbi huumoriprisma. Erika on meil palju karakteersem, palju jõulisem, palju pöörasem tüdruk, nii tundub mulle…

Anton Hansen Tammsaarel on veel palju huvitavaid naisi: Irma, Karin, Juudit, Kõrboja Anna, Vargamäe Krõõt. Kui peaksite koostama niisuguse pingerea, et keda mängida, milliseks see kujuneks?
Jah, terve uhke naiste plejaad. Erika oleks seal pingerea eesotsas kindlasti, ta on olnud üks mu lemmikuid juba kooliajast saadik, nagu mainitud. See on nii suur õnn, et saan teda nüüd mängida 10-aastase vahega, kui olen 10 aastat küpsem, ehkki toona olin ma muidugi õiges vanuses.

Noh, Krõõt on nii väike tegelane selles “Tões ja õiguses”, aga ta on mulle alati meeldinud… jah, see heleda häälega Krõõt on olnud ka üks mu lemmikuid. Ja arvan, et Ramilda võib-olla, ehkki nüüd ma hakkan sellest east, koolitüdrukute vanusest välja jõudma. Siis ehk Mari ja Kõrboja Anna on huvitavad. Ja muidugi Karin, no see on ju selline täiesti uskumatu naine.
Üldse on Tammsaare linna- ja maanaised erinevad. Aga neil kahel on ühiseid jooni, ma mõtlen Karinil ja Erikal, neil on mingi sarnasus. Maanaised on Tammsaarel teistsugused.

Mis võiks olla selle lavastuse sõnum praegusele vaatajale, on ju teos ise kirjutatud 1935. aastal, mida ta siis ütleb praegusele vaatajale?
Raske on lühidalt vastata. Selle kohta on kunagi väga hästi öelnud üks mu kolleege – oli see nüüd Taavi Eelmaa või Juhan Ulfsak – Von Krahli teatrist, et kui ma saaksin selle kolme lausega ära öelda, siis ei pruugiks inimesed teatrisse tullagi. Et see asi on nii mitmetahuline. Aga ma ütleksin, et, mis kõlab eriti kaasaegselt, on selle poisi lugu, Oskari lugu. Identiteedi ja juurte lugu või õigemini nende puudumise, olemuse ja hapruse lugu. Selles mõttes on meie lavastus vägagi kaasaegne.

Kõigil meil on kusagil juured, kodu, sealt kaasa saadud pagas. Mida teie olete kodust, seni käidud teelt kaasa saanud?
Minu mõlemad vanemad on õpetajad ja tublid tähenärijad. Selle oskuse olen neilt kindlasti pärinud – alati palun teistelt vabandust, kui hakkan nende tähti närima. Usun ka, et oma mõtlemise ja arutlemise viisi, filoloogidel käib ta keele kaudu – juristidel või arstidel on ju teist viisi –, selle siis vahest. Siis põhiväärtused, teistesse inimestesse suhtumise, selle teadmise, et sina ise vastutad sada protsenti oma tegude eest. Ja eks meil on väga soe perekond olnud, selle soojuse olen kaasa saanud. Emalt veel ka kokakunstikire, nii palju kui on võimalust, harrastan seda. No ma tüdin küll üsna ruttu, aga mulle tõesti meeldib see kokandusvärk.

Küll see on raske öelda – mis te siis oma vanematelt saite? Kõik, põhimõtteliselt.
Mis ma sõpradelt olen saanud? Need mu vanemad, nad on üsna tõsised inimesed. Ma sain sellest nagu hiljem aru, ükskord teatris ütles mulle üks inimene, et sa võtad ennast liiga tõsiselt. Oi, ma nutsin siis, aga hiljem võtsin end kohe programmiliselt ette – ma olen hästi programmiline inimene –, et õppida enda üle naerma, nalja viskama. See kõlab nagu huumor, aga see aitas. Nii et seda olen ma elus õppinud sõprade pealt, et ei pea kõike nii hirmus tõsiselt võtma, sest algul olin tõesti hästi tõsine inimene. Nüüd olen end parandanud, muidu pikalt ei vea välja lihtsalt. Öeldakse ju, et meil on rahva elujõud väike – huumorit peaks rohkem olema, see aitaks ka kindlasti kauem elada.

Veel juurtest rääkides – olete olnud pikemat aega New Yorgis ja Berliinis. Sellist mõtet ei ole tulnud, et võiks võõrsile jäädagi?
Berliinis ma mõtlesin selle peale küll. Sõbrad ütlesid, et miks sa tagasi lähed, jää siia. Kuid ma olin lubanud Pärnu teatrile, et tulen neile tööle, ja kui ma midagi luban, siis üldiselt ikka täidan seda.

Ameerika mulle aga ei sobinud. Sellises karjas trügimine ei ole minu jaoks. Olin siis ka juba 28, kui sinna läksin, oleks veel 21–22, siis oleksin võib-olla seda kaalunudki.

Saksamaal käin ma nüüd ka, varsti lähen jälle sõpradele külla. Ja kui tekiks tulevikus võimalus, et aeg-ajalt seal töötada saaks, see oleks suurepärane, ja Ameerikas töötaksin ka heameelega. Kuid päriseks ära minna – nüüd kindlasti enam mitte. Tööle küll, reisima küll, aga pikemalt… ei, ma ei usu. Kodumaad võid sa noorelt vahetada, hiljem jäävad juba hirmsad haavad. Jääd põdema terveks eluks. Saad niivõrd sügava trauma.

Olete mänginud päris mitmes filmis ja tunnustust võitnud. Kas tunnete ise end rohkem teatri- või filminäitlejana?
Algul oli küll nii, et filmis oli parem. Selles mõttes, et mul on läinud üsna pikka aega, et teatris n-ö jalg maha saada. Aga nüüd, just sel aastal tunnen, et asjad on muutunud, et mõtlen kohe, kui ärkan, et saaks juba proovi, saaks lavale. Nüüd on need kaks saanud minu jaoks nagu võrdseks.
Aga algul, jah, filmiga sain nagu rohkem jutule kohe. Ilmselt kui ma elaksin mõnes suuremas riigis, mitte Eestis, siis olekski jäänud rohkem filminäitlejaks. Kuna Eestis on see võimalus aga siiski harv, siis on väga tore, et olen nagu ringiga enda sees jälle teatri juures tagasi.

On teil praegu kusagil veel midagi teoksil?
Mängin veel kolmes lavastuses, Tartu Vanemuise teatris, Emajõe Suveteatris ja Rakvere teatris. Nii et päris palju sõitmist on nelja teatri vahet. Noh, nagu ikka näitleja elu, lihtsalt minul ei ole see kõik ühe teatriga seotud. Siis on veel Õnne tänava lugu, aga ühtegi filmi praegu plaanis ei ole. Teatritöö on põhiline.

Kuidas Õnne-seriaal mõjunud on, tuntakse tänaval ära?
Ikka, sügisel läheb ju juba 10. hooaeg minul. See esimene tuntus on küll “Õnne” kaudu tulnud. Suur osa inimesi ei ole ju neid filme, kus ma mängin, kinos näinudki, kinos käib siiski suhteliselt vähe eesti inimesi tänasel päeval. Aga ehk siiski teatakse mind neist filmidest ja teatrist ka. Niimoodi see näitleja töö on, et igale poole poetad väikese terakese…

Kas olete rahul oma vabakutselise staatusega või tahaksite pigem olla mõne teatri hingekirjas?
Rahul jah. Olen küll vahel mõelnud selle peale, et kas ma peaksin kusagil töötama või mitte. Et kes mind üldse vajaks? Ja ma ei ole hakanud seda asja teravaks ajama, et küsiks – kuulge, kas teil oleks mind vaja? Võib-olla ma ei taha seda vastust kuulda… Ja kuna ma elan ise Tartus ja mängimas käin mujal – jah, ma olen väga rahul.

Millest ma põhilist puudust tunnen, on just trupp. Inimesed, kellega sa kokku kasvad. Ma näen iga kord, et neil on oma seltskond, oma naljad, nad tunnevad üksteist juba aastaid. Viitavad asjadele, mis on juba varem olnud. Mina hakkan iga kord otsast peale. Selles on muidugi jälle oma võlu, selles otsast pealehakkamises.

Praegu ta on niiviisi läinud jah. Võib-olla ühel heal päeval mulle tundub, et nüüd ma tahan küll teatrisse tööle minna, ja äkki siis keegi võtab ka.
Üks asi, mida vabakutselisus sulle õpetab, üks pluss, on see, et sa oled tänulik töö eest, sest mõtled, et äkki on see su viimane töö teatris. Selle asja, oskuse tänulik olla, olen ma ka elus ära õppinud.

Kas teil on päris oma lavastajat või režissööri, kellega tunned kohe, et on eriti hea koos töötada, et see on nüüd minu lavastaja?
See on ka üks asi, mille järele ma olen igatsenud. Mõeldes inimeste peale, kes töötavad n-ö majades, et neil on nagu pikemad kontaktid. Sest niisugune hea klapp tekib enamasti ikka mitmekordse töö põhjal. Näiteks (režissöör – toim.)Veikko Õunpuuga, kui tegin “Sügisballi” – “Tühiranna” olin juba ära teinud – siis ma juba hakkasin teda natukene tajuma, usaldus läks suuremaks üksteise vastu.

Praegu on Raivo Trassiga väga hea klapp olnud. Kuid Raivoga olen ma ka varem Pärnu teatris kokku puutunud. Siis on juba millegi peale ehitada. Ühekordsete projektide puhul olen ma aga hirmsasti ettevaatlik ja selline ebakindel kõhkleja. Kaks inimest, kes kohtuvad, peaksid kohtuma võrdselt tugevatel alustel, kuid see nõuab ju pikemat ehitamist. Nagu öeldakse, et Undil olid oma näitlejad või Mikiveril ja Nüganenil oma trupp, aga see tähendas ju mitmeid-mitmeid ühiseid töid. Ent nüüd saan ma kõigiga nagu ringi peal uuesti kokku ja siis on see põhi juba all.

Öeldakse, et inimese jaoks on kõige raskem ära õppida elama olevikus. Kas teie oskate seda – et olete rahul sellega, mis on praegu, ei kahetse minevikku, ei muretse, mis tulevik toob?
Ma õpin seda kogu aeg, see on absoluutselt üks raskemaid asju. Aga oma samme elus ma ei kahetse, seda küll mitte. Olen ise teinud, ise vastutanud, ise läbi mõelnud ja mul ei ole kedagi süüdistada.

Üldse mõtlen, et kui ma tahan kaua elada, siis on parem endaga hästi läbi saada. Just see on õpetanud olevikus elama, et kui ma olen ise seda tahtnud, siis olen sellega rahul. Ja kui ma ei ole rahul, siis tuleb asju muuta ning ma hakkan otsima selleks teid, lahendusi. Ma väga pikalt ei oota, ei piinle. Midagi pole teha, loomus on selline.

CV
Sündinud 8. detsembril 1977 Tartumaal.

Lõpetanud Tartu Descartes’i Lütseumi 1995.

Õppinud aasta Tartu Ülikoolis germanistikat.

1996–2000 EMA kõrgem lavakunstikool.

2002 – lõpetas magistrantuuri EMA-s cum laude. Magistritöö materjali kogumiseks läks aastaks õppima Berliini Kunstide Kõrgkooli. 2001. a pälvis Bernis saksakeelsete teatrikoolide kokkutulekul preemia kui üks paremaid teatritudengeid.

2001–2004 töötanud Pärnu teatris Endla.

Septembrist 2004 vabakutseline.

Filmid
“Harjutusi Florianile” 1999, “Majakas” 2001, “Stiilipidu” 2005, “Kõrini!” 2005, “Tühirand” 2005, “Sügisball” 2007.

Kinošoki filmifestivalil 2005 tunnistati tema Alice “Stiilipeost” parimaks naisosatäitmiseks. Pimedate Ööde Filmifestivalil 2007 parima naisnäitleja auhind “Sügisballi” Laura eest.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 94 korda, sh täna 1)