Mälestusi Nõukogude armeega toimunud vahejuhtumitest

Mälestusi Nõukogude armeega toimunud vahejuhtumitest

 

Praegu on Sulev Truuväärt pensionipõlve pidav Kuressaare elanik. Kuid sündinud on ta Vilsandi saarel, kus möödus ka lapsepõlv. 1954. aastal lõpetas Sulev Kingissepa (Kuressaare) keskkooli ja 1957. aastal Leningradi I Suurtükiväe sõjakooli. Tema edasine elukäik ongi peamiselt seotud Nõukogude armeega – ohvitserina on ta teeninud Lõuna-Uurali ja Kaug-Ida sõjaväeringkonnas, Kaliningradi oblastis ja Baikonuris strateegilistes raketivägedes.

1964. aasta 1. veebruaril alustas Sulev Truuväärt teenistust Saaremaal paiknevates Nõukogude õhutõrje raketivägedes. Tegevteenistus kestis kuni aastani 1980, mil ta asus tööle sõjandusõpetajana Kuressaare II keskkoolis (praegune Kuressaare gümnaasium). Aastail 1991–2001 aitas ta aga luua Eesti piirivalvet – nimetatud ajavahemikul töötas Sulev Truuväärt piirivalve Saaremaa piirkonna personalispetsialistina.

Ühel veebruarikuu päeval kohtusime Sulev Truuväärtiga ajalehe toimetuses. Muude teemade hulgas puudutasime vestluse käigus ka Saaremaal Nõukogude sõduritega aset leidnud vahejuhtumeid. Huvipakkuv materjal, millest keskmise ja vanema põlvkonna esindajad, kes viimast okupatsiooniaega veel mäletavad, isekeskis ikka ja jälle räägivad.

Dokumente pole nende kohta siinmail säilinud. Võib oletada, et neid pole ka tahtlikult säilitatud, sest kõike seda, mis puudutas totalitaarses NL-is armeed, varjati suure hoolega, kusjuures eriti suures saladuses hoiti loomulikult negatiivset infot (tänapäeva PR valdkonna inimestel oleks siit ilmselt nii mõndagi õppida!).

Nii jääbki vaid üks võimalus – pöörduda nende inimeste poole, kes vähemal või suuremal määral sündmuste juures olid ja kuulata nende mälestusi. Kuid siinjuures tasuks meeles pidada, et mälestus on alati midagi subjektiivset ja vaid nende alusel olnu kohta tõest pilti kokku panna pole võimalik.

Seepärast ärgu lugeja lootkugi, et alljärgnevas tekstis kõik sajaprotsendiliselt korrektne oleks. Nii mälestuste autor kui ka nende kirja panija on sellest teadlikud ja absoluutsele tõele nad ei pretendeerigi. Samas olgu võimalikele interneti irvhammastest (enamjaolt anonüümsetele) kommenteerijaile teadmiseks – kõik parandused ja täiendused on toimetuses teretulnud.

Sulev Truuväärt on mõnus jutuvestja – kõike üleelatut kirjeldab ta väga emotsionaalselt ja värvikalt. Kes tema varasema lapsepõlve kohta midagi teada soovib, sellel soovitan võtta kätte Saaremaa muuseumi aastaraamatu väljaanne (2005–2006), kus on kirja pandud Sulevi meenutused sõjajärgsest Vilsandist. Mõnus lugemisvara!

Kuigi hoolikalt valitud, siiski kurvad intsidendid

Sulev meenutas, et kuigi Nõukogude Liidu ajal valiti piirivalvevägedesse ja mereväkke mehi väga hoolikalt, juhtus siiski iga nelja aasta tagant neil Eestis mõni traagilise lõpuga vahejuhtum.

“Mäletan, et Nõukogude piirivalvevägedesse ja mereväkke käidi mehi spetsiaalselt sõjakomissariaatides välja valimas ja seega võis eeldada, et piirivalves on hea kord,” rääkis Sulev. “Kuid sellest hoolimata juhtus iga nelja aasta tagant neil siin Eestis üks traagilise lõpuga vahejuhtum. Kas nii ka mujal oli, ei oska kommenteerida.”

Vilsandi 1968. aasta kevad

Esimene vahejuhtum, mida Sulev Truuväärt meenutas, leidis aset 1968. aasta kevadel Vilsandi saarel. Tookord sai vahejuhtumi tagajärjel surma kaks inimest – noor naine, Maie Lambut, kes oli Vilsandi ilmajaamas ilmavaatleja ja Vilsandi majaka ülem Lembit Kivi.

Sulev Truuväärt: “Tol saatuslikul ööl oli majakas valves minu õepoeg Ain, kes juhtumi avastas ning piirivalvet, miilitsat ja komandantuuri juhtunust informeeris. Kuna tookord olin komandantuuri ülem, siis sain intsidendist ka kohe teada.

Kõik leidis aset 1968. aasta 9. märtsil, kohe pärast rahvusvahelist naistepäeva, mida nõukogude ajal oli tavaks eriti suurejooneliselt tähistada.
Kuid tollasel meteoroloogiajaama ülemal Vladimir Possuikol oli kohe pärast naistepäeva, 9. märtsil sünnipäev. Possuiko oli rahvuselt ukrainlane, endine piirivalvur, kes Vilsandi ilmajaama ülemaks tuli juba 1949. aastal. Ka tema abikaasa sai saarel tööd ja nende peresse sündis kaks tütart. 1980. aastate teisel poolel kolis Possuiko elama Kuressaar-de ja seejärel Leningradi (nüüd Peterburi), kus ta ka suri.

Possuiko sünnipäeval oli koos palju rahvast. Kohalolnute seas oli ka piirivalvekordoni ülema asetäitja poliitalal Dobrodejev (sünd 1941). Ilus nimi oli mehel (tõlkes: heategija), mis kuidagi pole vastavuses tema kordasaadetud teoga.

Kuna Dobrodejev käis tihti linnas Marinethalis asuvas väeosas noori õpetamas, siis tundsin teda üpris hästi. Muidu päris tore mees, kuid üks viga küljes – ta oli suur naistekütt. Nii mõnelgi korral küsis minult, kust siin linnas naisi võib leida. Vastasin tavaliselt, et otsi ise…

Kui nüüd selle Vilsandi vahejuhtumi juurde tagasi tulla, siis oli sündmuste käik järgmine. Nimelt olevat ilmajaama ülema sünnipäevapeol viibinud Dobrodejev oma naise ja lapse pärast peo lõppu hobuse ja reega koju viinud ning pärast seda üksinda naasnud. Miks ta seda tegi ja mis seal edasi juhtus, seda võib vaid oletada. Nagu juba mainisin, oli see Dobrodejev üks suur naistekütt ja võib-olla just sel pinnal seal konflikt tekkiski…

Igatahes hommikul kella nelja paiku helistas mulle kui Saaremaa komandandile minu õepoeg Ain ja ütles, et Maie Lambut on maha lastud. Mina ajasin kohe garnisoni ülema jalule… piirivalve ja minu mäletamist mööda ka kohalik julgeolek alustasid kohe süüdlase otsinguid.

Hiljem selgus, et ohvreid oli tegelikult kaks ja peale Maie Lambuti oli tapetud veel ka Lembit Kivi. Mõlemad lasti maha Makarovi teenistuspüstolist, mõlemast surnukehast leiti minu mäletamist mööda neli kuuli.

Õepoeg Ain veel küsis minult, et mida teha. Kuna sel märtsikuu päeval oli lumesadu, siis käskisin tal kõik jäljed kiiresti katta.

Mäletan, et alguses pidin ka mina Saaremaa komandandina helikopteriga Vilsandile sündmuspaigale sõitma. Kuna üsna kiiresti saabusid Saaremaale kõrged ülemused, siis mind kaasa ei võetud – helikopteris ei jagunud lihtsalt ruumi.

Hiljem selgus, et pärast tapatöö toimepanekut oli Dobrodejev kordonisse läinud, seal käsigranaadid taskusse pannud ja seejärel hobusega üle jää Kihelkonnale sõitnud.

Hiljuti kuskilt lugesin, et mees olevat saaniga hoopiski avamere poole kihutanud. See ei vasta tõele. Dobrodejev sõitis ratsahobusega üle jää. Kuid hobune tuli kordonisse tagasi. Pärast selgus, et mees oli kuskil Viki kandis olnud ja tahtnud linna minna. Piirivalve ja julgeolek olid siis mehe otsinguid alustanud…

Seal Viki kandis ta kinni võetigi, kusjuures vastupanu ta ei osutanud. Räägiti, et mehe taskust leiti sütikuteta käsigranaadid. Kõik see salastati üsna kiiresti. Mis Dobrodejevist hiljem sai, seda ei oska öelda. Tookord liikusid jutud, et mees sai surmaotsuse, kuid see olevat ära muudetud ja talle määrati karistuseks 15-aastane vangistus (NL-is suurim vangistusmäär – toim).

Saaremaa muuseumi ühest kogumikust lugesin artiklit, kus on kirjutatud, et kohus olevat Dobrodejevile armu andnud Vilsandi saare elanike palvel. Kuid minu õde, kes elas Vilsandil aastani 1993, ja õemees väitsid kindlalt, et saare rahvas pole kunagi mingit armuandmispalvet esitanud. Järelikult on see vaid üks kuulujutt.”

1972 – tragöödia Kuressaares

Teine traagilise lõpuga vahejuhtum, kus süüdlaseks Nõukogude piirivalve, leidis aset 1972. aastal. Toimus see linna külje all Marienthalis ühes mereäärses, teistest hoonetest eraldi seisvas majas, kus elas ema koos tütardega.

Sulev Truuväärt: “Selle kohta ei oska ma suurt midagi öelda, kuna sel ajal läbisin Tallinnas sõjaväehaiglas pikemat ravikuuri. Juhtunust kuulsin alles hiljem.

Nimelt olevat tunnimees valvekorra ajal omavoliliselt postilt lahkunud. Ta läks läheduses olevasse majja, kus elasid vaid naised (ema tütardega). Kuna mees oli valvepostilt lahkunud, siis oli ta relvaga.

Hiljem kuulsin, et ta olevat seal tütart vägistada soovinud, kuid ema sekkus vahele… Tekkinud tüli käigus avas piirivalvur relvast tule ja laskis maha ema, tüdruku ja seejärel tulistas ka ennast.

Millega see traagiline lugu lõppes, ei oska öelda, sest kõik salastati… ma ei oska isegi öelda seda, mis sai süüdlasest, kui ta end tulistas – kas sai ta surma või mitte.

Tean vaid, et pärast seda vahejuhtumit lendasid oma kohtadelt paljud ametiisikud. Kõigepealt kaotas ameti piiravalvesalga tagalaülem, sest just tema olevat käinud selles sõjakomissariaadis ajateenijaid valimas, kust oli pärit mees, kes postilt ära jooksis…”

Kommentaariks mõned mälestused ka minult (U.K.). Marenthali tragöödia on minu mällu jäänud seoses III koolinoorte laulu- ja tantsupeoga, mis toimus 1972. aastal – mäletan, et kuulsime juhtunust peol.

Tookord levisid jutud, et kohe pärast tragöödia ilmsikstulekut blokeerisid Nõukogude sõjaväelased õnnetuspaiga ega lubanud sinna tsiviilarste. Alles pärast Kingissepa rajooni parteibosside sekkumist – ohvriteks olid ju ikkagi tsiviilisikud – olevat kohalikud tohtrid saanud loa kannatanud üle vaadat, kuid – nii vähemalt räägiti – arstiabi olevat jäänud hiljaks.

Omamoodi protestiavalduseks kujunesid aga selle kurva loo ohvrite matused. Nimelt tookord räägiti, et võimud keelasid matuserongkäigul läbi kesklinna liikumise. Kuna aga rahvas blokeeris kõik linna kõrvaltänavad, siis ei jäänud matuselistel muud üle, kui mööda peatänavat (s.o Tallinna tänavat) kalmistu poole liikuda. Sealjuures tuli mööduda ka Nõukogude piirivalve staabihoonest (praegu asub seal Eesti piirivalve lääne piirivalvepiirkonna staap).

Hiljem veel kuulsin, et keegi olevat piirivalvehoone seina punase tindiga kokku määrinud…

1976 – tulistamine gaasitöötajate kokkutulekul

Sulev Truuväärt: “Ja kolmas traagiline vahejuhtum oli Nõukogude piirivalvel 1976. aastal – jälle neli aastat hiljem. See aga ei toimunud Saaremaal, vaid Põhja-Eestis Kunda lähistel vabariiklikul gaasitöötajate kokkutulekul.
Tegemist oli piirivalvetsooniga, kus kokkutulnud pidutsesid. Kohalik piirivalve – relvadega nad kõikjal ringi käisid – olevat ka sinna kokkutulekule tulnud.

Ja nii juhtuski – piirivalvurid jõid end koos teistega purju, siis aga olevat naiste pärast mingi kisma tekkinud ja purjus piirivalvurid avasid tule.
Ma ei mäleta enam, kui palju seal inimesi surma sai, seitse või kaheksa, kuid kannatanute seas oli ka saarlasi. Ka see juhtum salastati kiiresti…”

Vestluse pani kirja
Urmas Kiil

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 457 korda, sh täna 1)