Milleks paanitseda?

Milleks paanitseda?

 

Viimasel ajal on meedias aina pasundatud ja lokku löödud, kuis Räpinas olevat õhupüstolist mõned sutsakad tehtud. Ikka ja jälle näidatakse televisioonis klassitoa ust, uksepolstris olevaid ümaraid lohukesi kui ilmnähtavaid tunnismärke kohutavast kuriteost.

Ei jõua küllalt ära imestada, et tähtsusetu asja pärast võidakse nõnda ohtralt kära teha. Mis seejuures on kõikse imekspandavam – kogu seda lamenti tehakse ajal, mil õudusfilmide näitamine kinos ja televisioonis on igapäevaselt tavaline.

Teisalt, kui on viitsimist meelde tuletada ja ammu möödunud aegu meenutada, siis seesugused vahejuhtumid aitavad uuesti ja ergastavalt tuletada meelde ammu toimunud seiku, nondes seikades ühel või teisel kombel vahetut osalemist.

Üheks seesuguseks meenutuste paigaks on Sääre ajalootuba rohkete militaarsete eksponaatidega, rajatud hakkajate inimeste eestvedamisel. Au ja kiitus seesuguse tänuväärt töö tegijatele, kes on selle rajamisega vaeva näinud. Ning näevad jätkuvalt.

Mullu suvel sai Sõrves koos Pärnus elava sõrulase Imanta Lemberiga üksjagu ringi tuuritatud ja ühtlasi Sääre ajalootuba väisatud. Rohket väljapanekut kaedes poeb hinge hüüatav hõige: küll inimene on ikka kuri olend, et ta on kaasinimese hävitamiseks valmis tegema ükskõik mida ja ükskõik mil viisil!

Ajalootoas sai veedetud mitu tundi, ikka ja jälle möödunut meelde tuletades. Asjalugu on ju sedaviisi, et juhul, kui saavad kokku ühesuguseid saatuselööke taluma pidanud inimesed, on neil ajapikku korjunud rohkesti ühesuguse taustaga seiku, mida vastastikku meelde tuletada. See on põnev ja elamuslik ajaviide, mõeldes tagasi ammusele ajaloole ja sellele, mis sellal kõik võinuks juhtuda. Mitmetega juhtuski.

Ajalootoa teises ruumis laual on pisuke, pleekinud, rohelist värvi neljakandiline ese, käepide kenasti küljes. Kui ei teaks, millega on tegemist, võiks ekslikult arvata, et tegemist on mingi endisaegse tarbeesemega.
Tegelikult on see süütu välimusega asjake Vene maamiin. Seega ohtlik lõhkekeha. Saksa ajal vedeles neid Sõrves igal pool. Laias valikus ka muusuguseid lõhkekehi: padruneid, detonaatoreid, granaate – mida iganes. Kõik nood ohtlikud “asjakesed” on poistele saatanlikult ahvatlevad ja lausa tõmbavad ligi.

Raskel sõjaajal, aastail 1941–1943 asus Maantee külasse rajatud Vene sõjaväelinnaku ühes paremini säilinud hoones mõneklassiline algkool. See nüüdseks kenasti remonditud hoone on alles. Hommikul, kui kooliteele asuti, oli mitmel Sääre küla poisil käe otsas tee äärest üles korjatud maamiin. Just täpselt niisugune, kui ajalootoas laual, väljanägemise poolest väikesemõõdulise diplomaadikohvri sarnane. Sai nood “kohvrikesed” kenasti klassituppa viidud ja mõnesuguse enesetähtsusega lauale asetatud. Et, ennäe, vaadake, mis me tõime!

Selgituseks on tarvis ära mainida, et kooli toodud maamiinid olid ilma lõhkelaenguta, seega täiesti ohutud. Ent kust ja kuidas kaasõpilased võisid seda teada?

Muide – mis küll juhtuks, kui mingi N kooli poisid tuleksid ühel hommikul kooli, mitmel poisil miin käe otsas kui miniläptop? Ent mine tea – tänased õpilased, kes seesuguseid ohtlikke esemeid pole enne näinud, ei osutaks neid ähvardavale surmaohule vähematki tähelepanu. Seda just oma teadmatuse pärast.

Sõjaajal ja pärast sõda oli igasuguseid lõhkekehi igal pool vedelemas. Sestap juhtus ränki, õigemini öeldes veriränki õnnetusi vägagi tihti.
Sõrulane Leevi Häng on üks mu saatusekaaslasi igas tähenduses. Nagu mina talle. Koos sai Maantee külas koolis käidud. Juhuse tahtel olime Saksamaal traataia taga ühes ja samas surmalaagris. See oli 1944. aasta sügistalvel Schneidemühlis, kus paljud meiega üheealised lapsed surid nälja ja haiguste kätte.

Mullu suvel L. Hängiga kohtudes ja temaga ammustest sündmustest heietades, oli tal paljude teiste seikade hulgas mälulaekas tallel ränk juhtum 4–5-aastase naabripoisi Endliga. Oma koduõuel ringi taaderdades leidis ta aia äärest granaadi. Ta ema, kes oli poja lähedal, sattus paanikasse, hakates hüsteeriliselt kisendama: “Viska ära, viska ära…!” Poeg viskaski, õigemini öeldes kukkus granaat tema jalgade ette. Otsekohe kostus plahvatus: laps hukkus ema silmade all vereloigus.

Vanemad poisid toimisid seesuguses äkkolukorras ainumõeldaval viisil: käratasid noorematele peale, et nad kohemaid oleksid kadunud! Või neile antakse kere peale. Kuna see juhtus Saksa ajal, teavitati üliohtlikust lõhkekehast omakaitsemehi, kes tulistjalu kohale saabusid ning miini eemalt-kaugelt tulistatud püssikuuliga õhkisid.

Näib uskumatu, kuid militaarese võib olla ohtlik ka ilma lõhkelaenguta. 1948. aastani oli Paadlas 7-klassiline kool. Kord läksid kaks poissi omavahel kaklema. Nagu kakluse puhul tavaline, on üks tugevam, teine aga nõrgem. Nõnda oli seegi kord. Allajääja ei lepi kaotusega. Parajal hetkel krabab ta nurgast prügikasti ning virutab vastasele rindkere alla.

Asi ei oleks hull, kui tegemist oleks tavalise prügikastiga. Kuid prügikastiks on igas klassitoas kahurimürsu hülss. See on parajasti prügikastisuurune. Ja sellepärast on see poiss, kes pihta sai, hulk aega põrandal kägaras, oiates valude käes. Meil, kes me juhtumit kõrvalt näeme, on seda vaadates tõsine hirm, et ta sureb meie silme all.

Ent sel ammusel ajal juhtus ka lustakaid seiku. Pärast sõda oli õpetajatest suur puudus. Kärla 7-klassilisse kooli saadetakse vene keele õpetajaks hakkaja noormees. Nagu ta ise klassis rääkis, olevat tema käest enne õpetajakohale määramist küsitud, kas ta saab vene keele õpetamisega hakkama. Noormees vastas uudishimulikele küsijatele: “Miks ei saa! Ma olen kaks aastat tööstuskoolis käinud, vene keelt õppinud.” Ning lähebki raginal vene keele õppimiseks. Kohe nii ägedaks, et 50-ndail aastail on mitu Sõmera kandi poissi abiks noortele naisõpetajatele, kui kooli staadionil on tarvis mullatöid teha.

Oma head keeleoskust kasutavad poisid selleks, et Kogulas asuvast sõjaväeosast vajalikku tehnikat nõutada ja seda staadionil kasutada. Selguse mõttes on vaja mainida, et need poisid on pärit peredest, kus üürnikeks on vene lendurid. Seega on neil poistel, kes iga päev vene keeles suhtlevad, väärt kogemus, mida noorukestel naisõpetajatel ei olnud.

Tööstuskoolist tulnud noormehest saab koolipoiste jaoks üsna pea “oma poiss”. Asjalugu on selles, et sel õpetajal on relvaluba. See aga tähendab poiste rõõmuks ja heameeleks seda, et üsna sageli tuleb õpetaja kooli püssiga. Ehtsa püssiga! Vene vintovka on õpetaja ees laual, mida siis üheskoos lahti võetakse, õlitatakse ja seejärel uuesti kokku pannakse. No raske on poiste jaoks miskit veel põnevamat välja pakkuda. Lugu oli veelgi põnevam, kui sai käidud metsas paugutamas.

Vististi ei ole tänased õpilased ega õpetajad eesotsas haridusministriga lugenud “Kevadet”. Kes on lugenud, need ka teavad rohkete sündmuste reas juhtumit, kui Toots-poiss tulistas kildudeks sauna akna. Pealegi oli inimene sellal saunas oma ihu harimas. Küllap ta oli kenakesti kohkunud.

Kuid raamatus ei ole ridagi selle kohta, et Joosepi vanemad kutsuti poja pisut mõtlematu tembu pärast aru andma. Kedagi ei ähvardatud vallandada, Joosepit koolist välja heita ka ei tahetud. Ning tolleaegne haridusminister ei lausunud kogu juhtumi kohta sõnakestki. Seevastu tänane haridusminister muud ei teegi, kui televisioonis esinedes välgutab prilliklaase, manitseb, ähvardab ning hurjutab. Kuid tolku ei miskit.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 19 korda, sh täna 1)