Mõisaküla külamees on meelehead pakkunud miljonitele inimestele

Mõisaküla külamees on meelehead pakkunud miljonitele inimestele

 

1980. aasta Moskva olümpiamängude Tallinna purjeregatil osalenud sportlastele ja mängudel viibinud kõrgetele külalistele esinenud artistide hulgas oli ka ansambel Vitamiin. Populaarse bändi mänedžeriks ja loojaks oli nüüdne Torgu valla Mõisaküla elanik, Sõrve turismitalu peremees Jüri Mitt. Pärast edukat esinemist Tallinnas ja kontserttuure Venemaal otsustas Jüri Mitt minna Moskvasse suurte ülemuste juurde plaadi salvestamiseks läbirääkimisi pidama.

Bürokraatlikus asjaajamises sündis ime. Venemaal anti välja kaks Vitamiini LP-d koguni viie miljonilise (!) tiraažiga. Nõnda siis tegi nüüdne sõrulane meelehead miljonitele muusikasõpradele.

“Kuigipalju sellest suurest kogusest jõudis ka Eestimaale. Eks see plaaditegemine oli omaette ooper. Mina ei olnud ju varem Moskvas käinud. Enne minekut uurisin välja, et seal on üks seltsimees Rõžkov, Meloodia plaadifirma tegevdirektor. Mul õnnestus tema jutule pääseda. Kohtumisel küsisin, kas see on üldse võimalik. Ta kuulas neid lugusid ja ütles siis, et ei tea.

Rõžkovi meelest oli tegu väga lääneliku muusikaga,” kirjeldas Jüri Mitt tollast kohtumist.

Tollases kunstinõukogus istusid nõukogude ideoloogiast läbiimbunud vanad mehed, kes kõigele läänelikule kriipsu peale tõmbasid. Ometi hakkas tollasel tegevjuhil midagi koitma. Ta määras Mitiga nädala pärast uue kohtumise.

“Suur ülemus ütles, et võta midagi kaasa ka ja siis üritame. Sõitsin siis uuesti Moskvasse. Võtsin Vana Tallinna likööri kaasa. Istun seal siis oma portfelliga. Rõžkov ütles, et enne kuulatakse vene pundid ära. Andsin talle ühe pudeli üle. Pärast tuleb ta juba lõbusalt tagasi ja kutsub mind kõrge komisjoni ette. Mehed kuulavad ja küsivad, et kuidas me siia kirjutame, rock`n rolli ei tohi ju kirjutada. Siis kellelgi plahvatas. “Kirjutame, et need on nende rahvalaulud!” tegi üks Vana Tallinnast improvisatsiooni saanud komisjoni liige ettepaneku.

Nii need suured vinüülplaadid tehti.” Vitamiini kunagine mänedžer võrdleb tiraaži praegu Eestis väljaantavate plaatidega ja tõdeb, et vahe ulatub isegi tuhandekordseks.

“Eesti superstaariks tõusnud Birgit Õigemeele, kelle vanaema on Sõrves meie naaber, plaati tehti 5000. See on ka hea number. Tollal aga saime Venemaal populaarseks just selle tõttu, et meie muusika salvestati plaatidele. Ja need läksid poodidest kui soojad saiad,” räägib Jüri Mitt.
Nii nagu kingsepal pole kingi ega rätsepal ülikonda, pole ka ansambli mänedžeril endal ühtegi plaati viiemiljonilisest kogusest.

“Kolimisega on need kaduma läinud. Kui ma Rocca al Mares elasin, siis mul neid plaate oli, aga Saaremaale tulekuga on need kaotsi läinud,” kurdab Mitt.

Kinkigem Jürile juubeliks plaat

Siinkohal saab lehemees lugejaid üles kutsuda. Teenekal muusikamehel on nädala pärast juubel. 5. aprillil saab 18 aastat Saaremaal elanud Jüri Mitt kuuekümneseks. Mis oleks Vitamiini loojale parem juubelikink kui aastakümneid tagasi salvestatud LP!

“Ega ma ei arvanud ju, et hakkan veel kunagi Vitamiiniga tegelema. Mul ei tulnud tol ajal pähegi, et võiksin 2008. aastal Vitamiini 30. juubelikontserte korraldada. Kui keegi oleks mulle 20 aastat tagasi sellest rääkinud, ma ei tea, mida oleksin siis temast arvanud, ilmselt seda, et tegu on rumala inimesega. Aga näed, nüüd tuleb välja, et Jüri on ise väga rumal inimene. Ma korraldangi juubelikontserte. Nädala pärast, 5. aprillil, võivad kõik Vitamiini austajad Kuressaare kultuurikeskuses oma lemmikuid näha,” teavitas Jüri Mitt.

Saaremaale sõidab roosiaia kuninganna, hiljutine Venemaa “Superstaari” saate finalist Anne Veski, kes sai Vitamiinist tuule tiibadesse. Ansambli algkoosseisust tuleb Rein Laaneorg, ka Jaan Renno, Joel Steinfeldt, estraadikavades kaasa löönud Raimo Aas, külalisena Mihkel Smeljanski ja teised.

“Vitamiinil oli oma kuulajaskond. Mina panin ansambli repertuaari kokku ja ütlesin, mida peaks laulma. Näiteks kui Anne Veski tuli mingi looga, mis mulle ei meeldinud, siis me seda ka kavva ei võtnud. Tahtsin teha head ansamblit. Valisin palad, mis eesti rahvale meeldisid,” meenutab bändi looja ligi kolmekümne aasta tagust aega.

Nüüdne sõrulane sattus muusikamaailma Räpina tehnikumis
Pärnus sündinud ja Tallinnas elanud Jüri Mitt sattus biitlite lainele kuuekümnendail aastail Räpina aiandustehnikumis õppides.

“Tol ajal tekkis kitarristide ansambleid üle Eestimaa palju. Alguses tegime pundi koos sellise mehega nagu Vigala Sass, kellest ka ammugi saarlane saanud. See oligi biitlite kõrgajal. Sass oli kõva laulumees ja üldse ergas tegelane. Esinesime Räpina kultuurimajas ja sõitsime mööda Eestimaad ringi. ETV tegi siis Soomele saateid ja meie punt oli siis esimene, kes selle saate tarvis Põlva kultuurimajas üles võeti. Eks Räpinas see pisik mulle külge hakkas. Vene kroonuski sai ansamblit tehtud.

Pärast kroonut töötasin mitmes Tallinna ettevõttes ja igal pool tegime ka oma ansambli,” meenutab praegune edukas turismitalunik ammust aega.
1990. aastal tegi Jüri Mitt Tallinna eluga järsu lõpu ja kolis Saaremaale. Milleks siis niisugune otsus – jätta estraad, kontserdilavad, ansamblid, näitlejad, vaimustatud publik, tele- ning raadioesinemised ning hakata maameheks Eestimaa äärealal?

“Tallinna inimestena ostsid mu isa ja ema selle talu siin Sõrves 1979. aastal. See maja oli olnud 9 aastat tühi. Mina harjusin ka siin käima. Kui ma oma esimesest abikaasast lahutasin, siis tulingi päriseks siia. 90-ndal aastal minu jaoks ideed ei olnud. Vitamiin oli lõpetanud. Anne Veski oli ansamblist läinud. Rein Laaneorg püüdis punti veel Monarhi nime all üles soojendada, kuid lõpuks läks uuendatud koosseis ikkagi laiali. Esimese talve elasin siin täiesti üksinda. Istusin ja mõtlesin, mida edasi teha. Sõbrad andsid nõu, et ma võiksin turiste vastu võtma hakata. Arvasin, et pole paha mõte. Alustasingi jahiturismiga. Ehitasin jahitornid. Palju raha kulutasin sööda peale. Jahinduslitsentsi sain 1992. aastal. Külalised olid rahul. Jahil oli resultaati. Mõnda kohalikku inimest hakkas see aga häirima. Sain sellega tegeleda uue jahiseaduse vastuvõtmiseni,” vaatab talunik ajas tagasi.

Turismitalu ei saa pidada üksinda

Tallinnast tulnud mees leidis eest tööka sõrulanna, kes oli oma sünnimaale pärast õpinguid ja tööaastaid mandril tagasi jõudnud.

“Enega sain tuttavaks ajalehe kuulutuse vahendusel. Panin lehte kuulutuse, et turismitalu vajab kokka. Viis-kuus inimest tulid proovima. Kellele ei sobinud mina, kes ei sobinud mulle. Nii Ene tuligi. Temaga me sobime. Läksingi siis talle Torgusse järele. Ta oli tagasi koju jõudnud Peipsi äärest. Ka tema abielu oli purunenud ja varsti panimegi leivad ühte kappi.
Seitseteist aastat tagasi võtsime vastu esimesed turistid.

Matemaatikaõpetajast kaasa saab suurepäraselt hakkama kõigi töödega, alustades külaliste vastuvõtmisest ja lõpetades koristamisega. Sinna vahele jääb söögitegemine ja serveerimine. Minu peal on rohkem kasvuhoone, kartulipõld, puuviljaaed ja peenramaad,” räägib Jüri ettevõtlusest oma kodus.

Seitsmeteistkümne aastaga on palju jõutud. Viimase aastaga on kerkinud mitu uut kämpingumaja. Nüüdseks küündib Sõrve turismitalus majutuskohtade arv sajani. Nii suurt arvu võõraid on vaja majutada sellepärast, et turismitalunik pakub välja võimalusi suvepäevade, kokkutulekute, pulmade ja muude taoliste kokkusaamiste korraldamiseks.
Mõistagi käiakse Sõrves vaikust ja rahu nautimas ka perekonniti. Ja käiakse igalt poolt. Viimasel ajal on ehk tasapisi kasvanud lätlaste osakaal. Ka Venemaalt tullakse. Kui kümme aastat tagasi ütles peremees, et jaapanlast pole veel käinud, siis viimastel aastatel on tal tulnud Nipponimaa poegi ja tütreid samuti võõrustada.

Sõrvega on Jüri Mitt harjunud. Ta võib küll kiruda kitsaid ja poriseid külavaheteid, mida mööda külalistel paha kohale sõita. Teha pole aga midagi. Riigil ja omavalitsusel ei hakka jõud peale suurematelegi asjadele.
“Tänapäeval aetakse ju kõik asjad interneti teel. Ainult et – minu talus internet ei levi. Käisid siin Elioni mehed, ronisid katusele ja soovitasid mul oma antenn, mis maksab 10 000 krooni, üles sättida. Olengi mõelnud, et maksuamet, Eesti Energia, statistikaamet ja teised ametid tahavad mulle interneti kaudu arveid saata, aga ma ei saa neid vastu võtta. Ma ei saa kahjuks kellegagi interneti teel suhelda. Ma ei saa ühte sammu Eesti riigiga käia. See on ääreala probleem, kuigi räägitakse, et kogu riik on internetiga kaetud. Ei ole ikka küll. Peame vist Torgu kuningriigile uuesti eluvaimu sisse puhuma,” arvab kuningriigi alam.

Niimoodi siis Kargi kandis, täpsemalt Mõisakülas elatakse. Igal juhul on selle koha vaim just need inimesed üles otsinud ning Ene ja Jüri juba jonni ei jäta, ajades turismitalundust järjekindlalt edasi.

Nädala pärast aga saavad neist korraks kuressaarlased. Jüri Mitt astub kultuurikeskuses staaridega ka püüne peale, tuletamaks vanu aegu meelde.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 107 korda, sh täna 1)