Pressiülevaade: Kui kauaks jagub Medvedevil lojaalsust?

Kuigi Venemaa presidendivalimisest on möödas enam kui kolm nädalat, on endiselt ebaselge, milliseid samme tulevaselt riigipealt oodata. Kui Dmitri Medvedev tõepoolest oma lubadused täidab ning kohtu- ja õiguskaitsesüsteemi tugevdab, siis avab ta sellega riigi ajaloos uue lehekülje – nii vähemalt arvavad paljud analüütikud.

Samas on aga maailma ajakirjandus seisukohal, et vaevalt suudab Kremli uus peremees kujunenud olukorda väga radikaalselt muuta. Põhjus on lihtne – Putini “assistent” pole piisavalt tugev, et oma kaitsjale väljakutset esitada. Kuid kas tal jagub lojaalsust ka pikemaks ajaks?

Briti mõjukas majandusväljaanne The Financial Times (FT) kirjutas oma juhtkirjas, et hiljuti tehtud avaldustes väljendas Medvedev valmisolekut teostada poliitilisi reforme. Nii näiteks toonitas Venemaa vastvalitud president FT-le antud intervjuus oma suurt kavatsust kehtestada riigis seaduse ülemvõim. Leht on seisukohal, et see algatus väärib igati toetust.

Kui Venemaal tõepoolest hakkavad tegutsema sõltumatud kohtunikud, siis tõuseb ka majanduskultuur uuele tasemele, siis õnnestub välja juurida korruptsioon ning opositsioonis olevad erakonnad suudavad end Kremli rünnakute eest edukalt kaitsta.

Samas aga jätkab FT: Venemaa poliitika on alati olnud saladus ja raskesti tabatav mõistatus ja nii on see ka praegu. Dmitri Medvedev seisab valiku ees. Kui ta tõepoolest jääb kindlaks oma liberaalsetele veendumustele ja annab vastulöögi neile, kes hoiavad kinni Kremli võimumonopolist, siis on tema valimine riigipeaks tõepoolest epohhi loovaks sündmuseks. Kui ta aga jätkab juba alustatud kurssi, siis on tema ainukeseks saavutuseks “Putini ohjeldamatu ja autoritaarse valitsemisstiili kindlustamine”.

Hoopis kategoorilisemal ja jäigemal seisukohal antud küsimuses on Ameerika konservatiivne päevaleht The Washington Post. Ajaleht on seisukohal, et Medvedevilt ei tasuks oodata mingeid liberaalseid reforme – juba tema valimiskampaania näitas, et demokraatlikke põhimõtteid see mees ei armasta.

Siit teeb ajalehes ilmunud artikli autor, Venemaa küsimuste ekspert Masha Lipman järelduse: Medvedevi sõnu ei tasuks eriti uskuda. Ka president Putin on korduvalt rääkinud seaduse ülemvõimust, vabast ajakirjandusest ning demokraatlikest väärtustest, kuid tema valitsemisaja lõpus on lahkheli ametlike avalduste ja reaalsuse vahel saavutanud peaaegu nõukogude ajastule iseloomulikud mõõtmed.

Lipman jätkab: seni on Medvedev meile lausunud vaid kõige üldisemaid sõnu. Samas pole ta aga midagi rääkinud opositsiooni tagakiusamistest, seosest, mis valitseb Putini poliitika ja ajakirjanduse kurva seisundi vahel. Veel enam, Medvedev on Putini administratsioonis väga kõrgetel ametikohtadel olnud, seega on Putini poliitika ka tema poliitika. Järelikult on ka tulevikus Venemaa kohtud endiselt “sõltumatud” ja ajakirjandus on “vaba” nii kaua, kui ta ei sekku riiklike huvide sfääri.

Seepärast ei tasu oodata, et lähitulevikus Venemaa juhtkond liberaalsete reformide tee valib. Masha Lipman lõpetab oma artikli mõttega: tõeline seaduse ülemvõim, tõeliselt sõltumatud kohtud ja tõeliselt vaba ajakirjandus õõnestaks Venemaal olemasoleva režiimi alustugesid; mis aga puudutab Medvedevit, siis ei ole tal mingit võimalust esitada väljakutse süsteemile või selle loojale.

Samal seisukohal on ka The American Spectator. Ajakirjas kirjutatakse: kui aus olla, siis saavutas Medvedev kõrge ametikoha tänu sellele, et ta oli Putinile lojaalne. Dmitri Medvedevist sai KGB endise agendi parem käsi 1990. aastate alguses, kui ta asus tööle Peterburi linnavalitsuses. Noormees leidis Putinis ideaalse õpetaja, kuid Putin tegi temast kiiresti oma ustava adjutandi. Asjade selline seis säilis tänase päevani ja see rahuldas mõlemat poolt.

Artikli autor, ameerika tuntud politoloog George H. Wittman jätkab: Putin teab hästi, et ammutas oma abilise teenetest kasu. Kuid erinevalt oma bossist, pole Medvedevile antud liidri võimeid ja see asjaolu tuleb energilisele Putinile vaid kasuks. Samas ei tähenda see sugugi, et Medvedevil endal ambitsioone poleks. Need on olemas, kuid ta oskab neid väga hästi varjata. Jälgides tema pehmet käitumisstiili, võib teha järelduse, et sellel mehel pole piisavalt kavalust ja julmust – kuid selline järeldus oleks ekslik.

Wittman möönab, et praegu on olukord Venemaal mõnevõrra segane. Ühelt poolt võib oletada, et Medevedev on oma uuel ametikohal täpselt nii kaua, kui see on kasulik Putinile, kes nelja aasta pärast võib Kremli kõrge ametikoha taas enda kätte haarata. Kuid siinjuures püstitab USA politoloog veel küsimuse – kas Dmitri Anatolevitšil (s.o Medvedevil – toim) saab kord villand ja ta ei soovi enam oma kunagise kaitsja ees “hea soldatina” kannuseid teenida?

Seni aga matkib Medvedev oma eelkäijat niivõrd hoolikalt, et sageli on raske neid teineteisest eristada – nii ironiseerib Londoni konservatiivne päevaleht The Daily Telegraph. Hiljutise Moskva visiidi ajal teatas Egiptuse president Hosni Mubarak Putinile: “Te näete isegi väliselt nii ühtemoodi välja. Kui ma läksin kohtumisele Medvedeviga, siis nägin teid mõlemaid televiisorist ja mul tekkis kahtlus, kes on kes.”

Sellise võrdlusega on minevikus välja tulnud ka mõned Venemaa sõltumatud infokanalid, kuid Putin on alati kategooriliselt eitanud, et Medvedev on pelgalt tema kloon. Seda püüdis ta ka Mubarakile selgitada – mananud näole teeseldud naeratuse, ütles Putin Egiptuse presidendile: “Välisest sarnasusest hoolimata ma loodan, et tal (s.o Medvedevil) saab olema omaenda juhtimisstiil.”

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 11 korda, sh täna 1)