Sporrongis luuakse kullale lisaväärtust

Sporrongis luuakse kullale lisaväärtust

 

Sporrong loodi Rootsis 1666. aastal Henrik Grau poolt. Tema järeltulija Karl Sporrongi järgi firmale nimi pandigi. 1716. aastal, kui Rootsi kuningas tapeti, olid kõrgeaususe kuue küljes Sporrongis valmistatud nööbid. Sporrong laienes edasi Norrasse. 1972. aastal toodi tehase üks osa Soome, Tammisaarde. Täpselt 20 aastat hiljem loodi firma Sporrong Eesti OÜ ja 1993. aastal hakati vana EPT hooneis siinset ettevõtet välja ehitama.

Esimesteks töödeks olid pakkimine ja monteerimine. 1996. aasta mais tuli Hendrik Karlson, kes kaks aastat Tammisaares Sporrongi tehases töötanud, Saaremaale firma tegevjuhiks. Oma päritolu kohta ütleb Hendrik, et on “Eestimaa mustlane”, sündinud 1964. aastal Tallinnas, lõpetanud keskkooli Valgas, seejärel Tartu Ülikooli kehakultuuri eriala. Soome sattus Hendrik sel põhjusel, et teenis seal leiba profikäsipallurina.

Alustati 16 töötajaga

Praegu on Sporrongis tööl pea 50 inimest, kes käivad tööle Kuressaarest, Salmelt, Laimjalast, Astest. 2/3 neist on naised, keskmine vanus 30-st pensionieani.

1990-ndate aastate lõpus jõuti nii palju laieneda, et oma ruumid jäid kitsaks ja allhankena anti tööd materjali väljalõikamiseks OÜ-le Sarmet. “Koostöö Sarmetiga on siiamaani väga hästi toiminud, nad on meid alati aidanud,” kiidab Sporrongi tegevjuht Hendrik Karlson.

Rootsi Sporrongi tehas suleti 2000. aastal ja et ka Tammisaares vähendati tööjõudu, võib öelda, et tootvat tööjõudu on Sporrongi Eesti tehases praeguse seisuga kõige rohkem.

“Me oleme suutelised kõik oma tooted algusest lõpuni valmis tegema,” konstateerib Hendrik ja lisab, et ainus, mis Soomes tehakse, on kuldamine, hõbetamine ja nikeldamine ehk teisisõnu kõik see, mis puutub galvaanikasse.

Ise tehakse ka kõik tööriistad, lõiketööriistad, pressvormid. Samuti disainimistöö. Välja on arenenud ka müügiosakond, kus peale tegevjuhi töötab veel kaks inimest. Tooteid, mida tehakse kohapeal, turustatakse Eestis, Lätis, Leedus, Venemaal, Rumeenias, Kreekas.

Toodang jaguneb nelja suuremasse gruppi

Esimesse gruppi kuuluvad kõikvõimalikud univormide aksessuaarid ehk siis nööbid, eraldusmärgid, mida kasutavad raudtee- ja lennufirmad, politsei, armee ja erinevad turvafirmad.

Teine grupp on firmade sümboolika.

Kolmanda grupi moodustavad nii külade, valla-, linna- ja maavalitsuste kui ka vabariiklikud autasud.

Neljandas grupis on kõik see, mida spordis vaja läheb: medalid, karikad, blanketid. “Suuremad asjad, mis meilt telliti, olid Göteborgi kergejõustiku maailmameistrivõistluste medalid,” ei varja Hendrik hääles uhkusenooti.
Medaleid on valmistatud nii Eestis peetud MM-i ja EM-i tarvis kui ka põhialade liitudele. Suurimaks koostööpartneriks nimetab Hendrik Eesti Kergejõustikuliitu. Medaleid tehakse ka Tartu maratoni, jalgrattakrosside, jooksumaratonide, rulluisuvõistluste jaoks.

Kontserni käive ulatub veerand miljardi kroonini

Firmade sümboolikat valmistavaid firmasid on Eestis 160, neist 80 Tallinnas. “Me oleme niivõrd suured ja meie kontserni käive on ligi veerand miljardit Eesti krooni,” konstateerib Hendrik.

Üle poole toodangust moodustavadki reklaamkingitused. Hendriku sõnul pole firma teinud piisavalt reklaami, mistõttu Sporrong Eestist väga palju ei teatagi. Samas on enamik firmasid, kes Sporrongi valinud, püsikliendiks ka jäänud.

OÜ Sporrong Eesti käibe kohta ütleb Hendrik, et seda on raske öelda, kuna tooted ei sisalda materjali ega müügihinda, üksnes tehtud tööd. Ja selle järgi tuleb aasta käibeks 10–11 miljonit krooni. Lisaks sellele moodustas Eesti müügipool eelmisel aastal 5,9 miljonit krooni. “Baltimaadesse müüdud toodangust on ca 90% metalltooted, särkide, jopede ja pastapliiatsite osakaal on väike ja seda me peaksime suurendama,” selgitab Hendrik.

Kui palju on Eesti tehasel iseseisvust?

“Ei olegi,” tuleb Hendrikult kiire vastus. Kuna Eesti tehas kuulub 100% kontsernile, siis tulevad kõik keelud-käsud sealt.

Kas see on hea või halb? “See on nii ja naa… Mõnes mõttes on lihtne tööd teha, kui kõik asjad on ära otsustatud, sest ka vastutuse pool jääb kontserni kanda. Teisest küljest – ega Rootsis ja Soomes olevad “leivaisad” kohalikke olusid ja müügitingimusi tea. Nad on sellest ikkagi äärmiselt kaugel.

Johtuvalt sellest on nii mõnigi meie jaoks positiivne otsus tehtud suure hilinemisega või jäänud hoopis tegemata,” on Hendrik kriitiline.

Näitena toob ta 6 aasta taguse loo, kui Saaremaa Õlletehas müüki pandi. Hendrik oli kohe jaol, kuna hind oli äärmiselt soodne. Paraku jäi tehing tegemata, sest lahetagused ülemused leidsid, et siinsele tehasele pole nii palju ruumi vaja. Eelmisel suvel aga koliti rentnikena ikkagi just õlletehase ruumidesse.

Mõnel puhul jätab soovida ka põhjendamatu kokkuhoiupoliitika.

“Saaremaa tööjõuturul on tõeline kriis, sest arenevaid ettevõtteid on palju, sealhulgas ka elektroonikaettevõtteid, kel samasugust tööjõudu vaja kui Sporrongil. Et olla nii palga kui olmetingimustega konkurentsivõimeline, selleks tuleb sammuke eespool olla. Eks meiltki ole inimesi lahkunud, kuid üldiselt on meie kaader olnud suhteliselt stabiilne,” räägib Hendrik.

Kõik töötajad saavad väljaõppe kohapeal

“Kõik oma töölised oleme siin nelja seina vahel välja koolitanud,” ütleb Hendrik. Kui oma nõu ja jõudu napib, siis on abi saadud ka Soomest, kus kogemus suurem. Viimase 5–6 aasta jooksul pole põhjanaabrite koolitust aga vaja läinud.

Ja ega meistriks väga ruttu kasvatagi. Tööriistade tegijail võtab aasta või paar aega, enne kui töövõtted n-ö käppa saavad. Keerulisemad tööd on veel emailimine, jootmine, saagimine, poleerimine. Eks palju oleneb ka inimesest endast – mõni suudab juba 3–4 kuu ehk katseaja möödudes kõik oskused omandada, teisel võtab kauem aega. Pressimine ja lõikamine ongi lihtsamad tööd, piisab mõnest korrast ette näitamisest.

Palk on konkurentsivõimeline

Kas Eesti keskmine palk on kättesaadav?

“Mis on see Eesti keskmine?” küsib Hendrik vastu ja lisab, et kui tervet ettevõtet arvestada, siis sinna ligilähedale küünitakse küll. “Saaremaa osas oleme me igal juhul konkurentsivõimelised,” on Hendrik kindel. Samas on Hendrik arvamusel, et kui nende puhul Eesti keskmisest palgast rääkida, siis peaks arvestama töötleva tööstuse palkadega.

Eeldan, et töö on ilmselt tervist kahjustav, kuid Hendrik pole sellega nõus, sest kõikide tootmisprotsesside puhul kasutatakse ettenähtud kaitsevahendeid. “Ma olen ise sellest huvitatud, et tervisekaitse meid kontrollimas käiks. Ja nii palju kui nad seda teinud on, ma ei hakka nina püsti ajama – on nad meid kiitnud, kuna kõik on selles suhtes korras,” räägib Hendrik.

Ja eks räägi tervisekaitse kõrgest tasemest ka kvaliteedi sertifikaadid ISO 9001 ja eelmisel aastal firmale omistatud keskkonnasertifikaat ISO 14001.
“Meil on isegi nii, et kui inimene peab tööautot kasutama, siis kontrollime, et CO² hulk ei ületaks lubatud normi. Mõnele tundub see naeruväärne, kuid me peame sellistest nõuetest kinni,” ei varja Hendrik rahulolu.

Konkurentidega ollakse heas koostöös

Konkurentsi osas on asi selge – tööd on Sporrongil niigi palju ja üle oma varju hüpata ei suuda. Tugevama konkurentsi pakkumine eeldaks müügikontorite laiendamist Tallinna, Riiga, Vilniusse ja mujale, kuid seda pole omanikud veel aktsepteerinud.

Konkurendiks nimetab Karl-son Tallinna firmat Roman Tavasti, aga kui hätta jäädakse, küsitakse teineteiselt abi. Samasugused suhted on ka Reklaamkingieksperdi ja AS-iga Roi.

Valimiskampaaniateks aga “nänni” eriti ei tellita, sest erakondadel on väljakujunenud sidemed kindlate mainekujundus- ja reklaamifirmadega. Kuigi Res Publicale ja Rahvaliidule on märke tehtud.

Pressvormi hind võib ulatuda 20 000 kroonini

Töö tootmises algab sellest, kui logo on graafiliselt valmis. Siis saadetakse see kliendile ülevaatamiseks. Seejärel paneb programm tulevase toote mõõtu ning järgneb šablooni tegemine. Seejärel suurendatakse kavandit näiteks 4 : 1 ja hakatakse šablooni välja graveerima. Kui see töö tehtud, graveeritakse kopeeripingil šabloonilt kujutis originaalmõõtmeis pressvormile. Seejärel tehakse tinajäljend ja saadetakse kliendile.

Kui viimane rahule jääb, siis vajadusel veel silutakse ja lihvitakse, siis aga läheb pressvorm karastusse. Õlis karastatud pressvormile Hendriku sõnul enam mitte millegagi külge ei lähe, teemantkäiaga natuke lihvida saab.
Sellega on pressvorm ehk tööriist valmis ja selle hind sõltub tegemise keerukusest: 2000 kroonist lihtsa märgi puhul kuni 20 000 kroonini, kui tegemist konkreetse portreega.

Edasi viib Hendrik mind ruumi, kus Veera Hallikäär käsipoleerimisega ametis on. Seejärel jõuame aga 800-tonnise jõuga presspingi juurde, kus toode metallist välja lüüakse. Vajaduse korral läheb see hõõgutusahjust läbi, et metalli pinged maha võtta ja seejärel pressitakse teistkordselt või veelgi rohkem, et “jälg” parem tuleks. Kuna aga pressimisel jääb nn krae, siis lõigatakse see ära.

Järgmine töö on lõikuriga medalile augu sissetegemine, millega on medal ka toorikuna valmis. Kui auku ettenähtud pole, kinnitatakse märgi tagaküljele nõel. Kui toote serv väga ilus ja puhas peab jääma, siis treitakse serv maha. Siinjuures naerab Hendrik, et nad võiksid ka raha teha, kui lubataks. Samas kasiinodele kõikvõimalikke žetoone valmistatakse.

Masina alt, mis kõva kolinat teeb, tulevad aga kahest osast kokkupandavd nööbid. Nööpe tehakse nii meie politseile, piirivalvele ja kaitseväele kui ka Leedu politseile, Läti armeele ja politseile, rääkimata põhjamaade mundrikandjatest.

Töö arvestamine käib oma juurutatud süsteemi järgi ehk elektrooniliselt ning algab inimese tööle tulekuga ja lõpeb töökaartidel olevate operatsioonide numbrite sisestamisega.

Kõige suurem tellitud kogus – 1 800 000 märki

Tavalise vaskmedali puhul kasutatakse ka pronksimist, mis kujutab endast pinna happega söövitamist, mille järel oksiidikiht harjaga maha võetakse. Oksüdeerimist tehakse ka trumlis, kus keraamilised kivikesed oksiidikihi maha hõõruvad. Liivaprits on selleks, et läikiv pind matistada, kui klient seda soovib. Ka enne käsipoleerimist kasutatakse liivapritsi matistamiseks, et poleeritav pind paremini näha oleks.

Küsin huupi kõige suurema tellitud koguse kohta ja vastus paneb jahmatama – siiani suurim tellimus tuli Rootsist liikumist propageeriva märgi näol – 1 800 0000(!) märki. Aega läks nende tegemiseks umbes pool aastat ja kuna tellimusega oli kiire, tuli ka öötundidest lisa võtta.

Emailimine nõuab head kätt ja silma

Email on keraamiline pulber, mida pestakse ja millele lisatakse destilleeritud vett, et pintsliga saaks peale kanda. Seejärel toimub emaili tavakuivatamine ja põletamine. Email sulab ca 800 kraadi juures. Kuna aga sulamine toimub ebaühtlaselt, siis lihvitakse pind pärast käiaga siledaks. Nii iga värvi puhul eraldi.

Emailimise asemel võib kasutada ka värvimist, mis 10 korda odavam.
Kõik tehasest välja minevad tooted kaetakse kaitsva lakikihiga.
Olemegi jõudnud ruumi, kus käib monteerimine ja valmistoodangu pakkimine

Viimane käik on sööklasse, kus tehaserahvas on juba rõõmsameelselt lõunalauda istunud.

Just rõõmsameelselt – ei kohanud ma ühtki virilat nägu…

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 234 korda, sh täna 1)