Kristina Ait aitab eesti keelt suhu saada (1)

Kristina Ait aitab eesti keelt suhu saada

 

Kristina Ait (20) tegutseb kahel rindel: õpib Tallinna ülikoolis EESTI KEELT VÕÕRKEELENA JA EESTI KULTUURI ning annab pealinna lastele emakeeletunde. “Töötan kui õppiv õpetaja,” täpsustab neiu, kes ise lõpetas keskkooli Leisis.

Kust tuli sul mõte sellist eriala õppida? Saaremaal pole ju teab mis palju inimesi, kelle jaoks eesti keel oleks võõrkeel.
Üheks inspiratsiooniallikaks oli minu keskkooliaegne saksa keele õpetaja, kes tuli Eestisse õpetajaks Saksamaalt. Tema oma vigase, aga püüdliku eesti keelega pani mind mõtlema, et nii nagu tema Eestis saksa keelt õpetab, oleks lahe mujal ka eesti keelt õpetada.

Teiseks avaldas mõju mu ajalooõpetaja, kes minu eriala perspektiivikaks nimetas. Euroopa Liiduga liitumisel piirid n-ö avanesid. Eestisse on juba saabunud ja saabub veelgi erinevaid rahvusi, kellel kõigil on siinseks eluks vaja kohaliku keele oskust kas või algtasemel. Samuti arendatakse eesti keele õpet välisriikides. Eesti keelt oskav ning Eestist vaimustunud välismaalane on ju meie jaoks kõige parem reklaam.

Kui sa ülikooli lõpetad, kas siis saab sinust õpetaja?
Pärast bakalaureuseastet ei ole ma veel keegi. Õpetajaks saaksin alles pärast magistrantuuri.

Lisaks õpetajakoolitusele on mul võimalik valida kas kirjandusteadus, lingvistika, kommunikatsioon või suuline ja kirjalik tõlkimine – nii et õpetajaamet pole veel sugugi kindel.

Hästi tore oleks minna kuhugi Euroopa ülikooli eesti keelt õpetama. Aga selleks on vaja eesti keele kui võõrkeele õpetaja haridust ning ma ei taha olla eluaegne õpetaja. Mind huvitab ka lingvistika, aga see on jällegi liialt teoreetiline. Õnneks on mul valiku tegemiseks veel veidi aega.

Lisaks eesti keelele on su erialal loengud eesti kultuurist. Kuivõrd kordab kuuldu keskkooliprogrammi ja mis on olnud sinu jaoks uut?
Tegelikult ei ole kultuuri osa minu õppekavas väga suur. Siiani on meil olnud kolm loengukursust: “Eesti kultuurilugu I ja II” ning “Ülevaade eesti kirjandusest”.

Õpitav on üldjoontes sama, mis keskkoolis, aga teemasid käsitletakse üksikasjalikumalt. Eesti kirjanduse õppimist alustasime ülikoolis näiteks esimestest eestikeelsetest raamatutest ja alates 20. sajandist võtame kirjandusloo kümnend kümnendi haaval läbi. Lisaks räägitakse meile üldkultuurilisest ja ajaloolisest taustast ning tutvustatakse Euroopas valitsenud kirjanduslikke voolusid, mis mõjutasid ka eesti kirjanikke. See kõik teeb kirjanike ja nende teoste mõistmise kergemaks.

Sa teed ülikooli kõrvalt ka erialast tööd.
Töötan Tallinna Järveotsa gümnaasiumis (TJG) õpetajana. Kuna tegu on eesti kooliga, siis õpetan eesti keelt emakeelena. Tunde annan neljale klassile: 5a, 6a ja 10a ning 10b.

Tegelikult ma ise tööd ei otsinudki, hoopis töö otsis üles minu. Juhtusin peatuma ühe TJG endise õpetaja pool ja tema kaudu sai kool teada, et olen eesti keele tudeng. Koolil oli hädasti eesti keele õpetajat vaja, sest pool septembrit oli juba seljataga, aga õpetaja puudu. Nii nad helistasid mulle ja pakkusid kohta.

Tööle minnes arvasin, et probleemiks saab mu vanus. Olen siiski alles 20 ning lapsed ei pruugi nii noort õpetajat omaks võtta. Õnneks nii ei läinud. Kõige keerulisemaks kujunes hoopis huvi tekitamine eesti keele vastu. Õpetan ju eestlasi ja nemad üldjoontes leiavad, et oskavad oma emakeelt täiesti piisavalt ega pea enam pingutama, et seda arendada.

Aga kuidas sulle tundub – kui hästi eesti noored tegelikult eesti keeltoskavad? Ja kuidas sa suhtud sellesse, et noored kasutavad kirjutades palju slängi?
Oma üllatuseks avastasin, et kümnendikud moodustavad ainult lihtlauseid või ebaloogilise sõnajärje ning segase mõttega lauseid. Loomulikult leidub ka õpilasi, kes oskavad väga hästi kirjutada – mul on 2–3 õpilast, kelle kirjaoskus on 12. klassi tasemel või veelgi parem.

Kirjandites kasutatakse tõepoolest slängi ning ka lühendeid, aga see ei ole massiliselt nii. Mina üldiselt sellist kõnekeelset kirjastiili ei poolda. Tuleb vahet teha, millal seda sobib kasutada ja millal mitte. Ma saan aru, et internetisuhtluses on selline kirjaviis noorte jaoks kiirem ja vähem vaeva nõudev, aga see ei tohiks levida koolitöödesse, kirjanditesse, ametlikesse kirjadesse ja teistesse korrektsust nõudvatesse kirjaliku suhtluse vormidesse.

Milline on see seltskond, kellega koos sa oma eriala õpid?
Minu kursus on küllaltki väike: esimesel aastal oli meid kuus eesti kooli lõpetanut ja vist 19 vene kooli lõpetanut. Nüüd on alles jäänud neli eestlast ja kümmekond venelast. Tegu on tüdrukute kursusega, kuhu on ära eksinud ka üks noormees.

Kas sinu erialal on ka praktikaid ette nähtud? Millised need on?
Jah, sel semestril on meil praktika: kirjutame helisalvestiselt üles väliseestlaste jutu ja seejärel analüüsime seda. Kõnelejad on juba lapsena välismaale sattunud ja seega on neil eesti keel kohati ununenud.
Magistrantuuris on teisigi praktikavõimalusi. Õpetajaks õppijad lähevad näiteks õpetajapraktikale.

Kas sinu eriala lõputöö on mingi praktiline ülesanne või tegeleb keeleteooriaga?
Lõputööks on teoreetiline uurimustöö, mis kasvab välja seminaritööst. Minu töö teemaks on eesti keele akadeemiline õpe Euroopas. Teisisõnu – millistes Euroopa ülikoolides õpetatakse eesti keelt, kui suurel määral, kui palju on huvilisi ning mis ajendab neid õppima. Välismaal on huvi eesti keele vastu! Seda näitab ka fakt, et eesti keelt õpetatakse tervelt 32 ülikoolis üle maailma.

Kas oled juba kokku puutunud inimestega, kes on võõramaalased, aga õpivad eesti keelt?
Õpetasin vahepeal ühte itaallast, tema huvi oli põhiliselt tööalane. Lisaks on TJG-s üks saksa vahetusõpilane, kellele ma eesti keelt õpetan, kui muude asjade kõrvalt aega saan. Tema ütleb, et Eesti meeldib talle tohutult ja õpib eesti keelt usinalt.

Eestlased on üsna veendunud, et eesti keele õppimine on võõramaalaste jaoks tohutult raske. Mida arvad sina?
Eesti keele teevad raskeks 14 käänet. Nendest raskeimad on omastav ja osastav, sest nende moodustamiseks ei ole reegleid – need sõnavormid tuleb lihtsalt pähe õppida. Samuti on raskusi ma- ja da-tegevusnimega ja teiste erinevate tegusõnavormidega. Puudub ka tulevik ning võimalus viidata naissoole ja meessoole erinevate asesõnadega.

Ütleme nii, et eesti keel on paras väljakutse, aga täiesti õpitav. Miski ei ole liialt raske, kui õppijal on piisavalt tahtmist.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 129 korda, sh täna 1)