Olnust ja tänasest

Olnust ja tänasest

 

Jaak Valge on Postimehe lisas (22. III) asunud arutlema Eesti demokraatia üle. Ta teeb seda tänases ülemaailmses kontekstis. Tundub mõttekas vaadata neid probleeme ka ajaloolises perspektiivis. Minu mälu tõi esile ühe seiga, mis tänaste suundumustega kenasti seostub. Need, kel sõjajärgseil aastakümneil oli tegemist Tartu ülikooliga, mäletavad seal ringi liikunud koloriitset kuju – Villem Ernitsat. Oma elu lõpuaastakümneil oli temast saanud mingil määral ekstsentriline veidrik, keda liiga tõsiselt ei võetud.

Ei võtnud needki, kes olid kutsutud ja seatud kõike ja kõiki jälgima ning korda majas hoidma.

Seetõttu sai ta lapsesuuna mõnigi kord välja öelda ka seda, mida tõsiselt võetavad endale lubada ei saanud.

Tegelikult oli mehel sisu ja sisukas elugi seljataga. Nooremas eas oli ta olnud agaralt tegev üliõpilasliikumises, karskusliikumises, hõimuliikumises. Rääkimata sellest, et erialalt filoloogina oli ta enam kui pool sajandit õpetanud Tartu ülikoolis slaavi keeli – kuni 1971. aastani välja.
Iseseisva Eesti riigi algusaastail osales ta ka vabariigi poliitilises elus.

Aastail 1919–1923 oli ta olnud Eesti Asutava Kogu ja Eesti I Riigikogu liige Eesti Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Partei esindajana. Aktiivselt lülitus ta esinduskogudegi tegevusse, olles riigikogus valitud ühe komisjoni esimeheks.

Kunagi, aastat nelikümmend tagasi, tulid mul temaga jutuks need poliitikaga tegelemise ajad. Muuhulgas rääkis ta ka, et riigikogu alustuses oli ta komisjoni esimees. Oli see nüüd kultuurikomisjon või oli sellel mõni teine nimi, seda ma enam ei mäleta, igatahes kultuuriprobleemidega see komisjon tegeles. Siis oli see auamet, mingit lisatasu selle eest ei makstud. Mõni aeg hiljem otsustati komisjonide esimeestele tasu maksma hakata.

Siis tõrjuti temasugune aatemees ametist kõrvale, asemele tuli keegi “tõsisem” poliitikamees, et riigikogu lihtliikme tasule lisa teenida. Nii jutustas Ernits veel viiekümne aasta takka solvunult.

See mitutpidi mitme aastakümne tagune lugu tuleb mulle ikka ja jälle meelde, kui ma loen/kuulen praegust jahumist riigikogu liikmete osalemise ümber riigiettevõtete nõukogudes või jälgin diskussiooni riigikogulaste palgateemadel. See on õpetlik lugu, aga ajaloost pidada me õppima.

Ilmselt oli Ernitsa meenutatud aeg murdepunktiks tollase riigikogu ajaloos. Sealt edasi tuli üha süvenev isiklike huvide, erakonnahuvide esiplaanile seadmine ühishuvide, riigi ja rahva huvide ees. Aated ja aatemehed jäid ikka enam kõrvale. Umbes selsamal ajal hakati rahvasuust pärinevat lehmakauplemise terminit järjest sagedamini kasutama riigikogus toimuva kohta. Ja see toimuv andis August Allele põhjust kirjutada oma “Riigikogu” epigramm:

Kaks-kolm oinast – parteisammast
ja üheksakümmend seitse lammast,
üks lipitud-lapitud majalogu –
see on ju kõrgeaulik Riigikogu.

Täna me teame, kuhu asjade käik välja viis. Rahvas võõrandus üha enam riigikogust, võimust. Erakonnad hakkasid enam ja enam mõtlema võimu juurde pääsemisele või seal püsima jäämisele, üha vähem hoolima sellest, mida valijad neilt ootasid. Sündmused päädisid tookord põhiseaduse kriisiga – rahvas ootas uuelt põhiseaduselt õiglasemat valitsemiskorda. Saadi aga lõpuks Pätsi-Laidoneri riigipööre ja vaikiva oleku aastad.

Kas me tänagi ei tähelda Toompeal samalaadseid suundumusi? Kõige tähtsam on oma kaugas, arvaku rahvas, valijad, mida tahavad. President Ilves ja mõni teinegi on õpetanud: kõik aktiivselt valima, valigem Toompeale paremad esindajad! Kust neid paremaid võtta, kui kõik erakonnad nagu üks mees oma kaukahuvide eest väljas on? Tollal olid vapsid, tõsi küll, oma populismi ja demagoogiaga, ent ometi oli neilt oodata mingisugustki muutust. Kas või kõva kätt, kes korra majja lööks. On tänagi tendentse selles suunas.

Mida me siis õigupoolest tahame? Mõtelgem kolmveerand sajandit tagasi. Igatahes kõneleb tollane ajaloo õppetund üsna üheselt: lõpmatuseni võimu ja rahva võõrandumine kesta ei saa. Kas tuleb kollaps või võetakse mõistus kokku ja hakatakse vastuolusid lahendama.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 34 korda, sh täna 1)