Eestimaa pealinn ja Saaremaa piiskopi teised linnused (1)

Eestimaa pealinn ja Saaremaa piiskopi teised linnused

 

Nasval elava ajaloouurija KALLE KESKÜLA tänane lugu on loogiliseks jätkuks 15. märtsi Oma Saares ilmunud loole “Risti ja mõõgaga”. Kuid vaata ka sama autori lugusid “Viikingid ja nende ajastu” (11. jaanuari OS), “Kurelased: nende lugu ja saatus läbi aegade” (25. jaanuari OS) ning “Viikingid ja Saaremaa” (16. veebruari OS).

Maarjamaa valitseja ambitsioonid ei piirdunud Liivimaaga – Eestimaa pealinn pidi piiskop Alberti nägemuse järgi tulema Lihulasse. 1211. aastal nimetas ta Eestimaa piiskopiks Mõõgavendade ordu alusepanija Theodorichi, kes rajas ka tsistertslaste Daugavgriva (Dünamünde) kloostri Väina jõe suudmes. Aga Theodorich hukkus 1219. aastal Lindanise lahingus. Tema asemel ordineeriti Alberti vend Hermann, kes oli benediktlaste Püha Pauluse kloostri abt Bremeni lähedal.

Eestimaa piiskoppi ei saanud ka Hermannist, kuna taanlased teda ei tunnustanud ja rootslased vallutasid Lihula kättemaksuks Sigtuna eest. Saarlased omakorda kihutasid rootslased Lihulast välja ja hävitasid 8. augustil 1220 ka Eesti pealinna.

Saarlaste sõjakus tegi Tallinnast pealinna

Saarlaste sõjakus andis trumbid paavst Honorius III õnnistusel Põhja-Eesti vallutanud Taani kuningale, kes hakkas Toompea nõlval uut Eesti pealinna rajama ja pani seal Eestimaa piiskopina ametisse kap-lan Wescelini. Pealinnata jäänud piiskop Hermanni viis paavstivõim üle Tartu piiskopiks.

Saaremaa vallutamise järel aga pühitses piiskop Albert ametisse Saaremaa piiskopi (episcopus Osiliensis). Paavsti poolt kinnitamata ordinatsiooni sai jälle Daugavgriva kloostri abt, kuid keiser Heinrich VII andis Gottfriedile võimutäiuse kõigi Saaremaa 5 ja Läänemaa 7 kihelkonna üle “koos ühe tühja saarega (insula deserta), mida Hiiumaaks kutsutakse, ja mõnede teiste juurdekuuluvate saartega”.

Paavsti saadik aga vabastas ilmalikku võimu kuritarvitanud ja mitte kordagi oma jalga Saaremaale tõstnud piiskop Gottfriedi ning ordineeris uueks piiskopiks dominiiklase Heinrichi. Piiskopi ainuvõim Saaremaa üle jagati 1234. aastal kolmeks – piiskop, ordu ja Riia linn, ühtlasi reguleeriti piiskopkonna piire. Saare-Lääne piiskopkonna nimetus (Bistum Oesel-Wiek) võeti kasutusele 19. sajandil.

Piiskop Heinrich viis piiskopkonna keskuse 1251. aastal Lihulast Pärnusse. Et Pärnu hävitati leedulaste poolt 1263. aastal, valiti Saaremaa piiskopi kolmandaks residentsiks Haapsalu.

Kuressaare kindluse tekke algus

Alberti vennapoja Hermann I ajal (oli Saaremaa piiskop aastail 1262–1285) kerkis Kure saarele vahitorn Pikk Hermann, eeskujuks Saksa Bergfriedi-tüüpi tornlinnused. Järgmisel sajandil rajati piiskopilinnus Koluveres, see oli arvult viies.

Kuressaare linnuse eellugu jääb aastasse 1206, kui Lundi piiskop tuli Saaremaad vallutama ja oma missiooni käivitamiseks kindlustatud sadamakoha rajas. Linnuse asukoht pole teada, kuna see lammutati lahkudes. Piiskop Andreas võis aga eeskuju võtta piiskop Albertist, kes mõni aasta varem oli Väina jõe suudmesse Riia linna rajanud, ja oma linnuse Põduste jõe suudmesse ehitada. Seda ei välista ka Enn Tarvel.

Taani kuningas kordas Lundi peapiiskopi ebaõnnestunud sõjakäiku 15 aastat hiljem ja ehitas Kure saarele kastellmüüriga linnuse. Seal võttis ta 1222. aastal vastu ka piiskop Alberti ja tema saatjaskonna. Saarlased aga sundisid kuningaväe lahkuma, võtsid pantvange ja hävitasid sellegi linnuse.
Taani kuningas pidi Saaremaast loobuma enam kui kolmeks sajandiks, Taani linna aga rajas ta 1230-ndatel hoopis Põhja-Eestisse – toeks needsamad Ojamaa kaupmehed, kes Albertit Saaremaal saatsid.

Võimukeskus Kotkalinnusesse

Saksa kaupmehed käisid Saaremaal ka ilma Albertita ja kauplesid Sõrve turul meie viikingikaupmeestega. Nad toetasid ilmselt ka Pika Hermanni ehitamist, et oma turgu kaitsta. Saarlaste viikingiühiskond elas toona veel üsna vabalt, ainsaks piiranguks leping ordumeistriga.

Kaitsetorn (Sturvolt) ja konvendihoone ehitati pärast Jüriöö ülestõusu mahasurumist, kompleks ümbritseti kastellmüüri ja veekraaviga. Linnuse vapilinnuks sai kotkas – kaitsepühak Johannese atribuut. Saaremaa piiskopkonna võimukeskus toodi Haapsalust Kotkalinnusesse (Arensburg) 1380-ndatel aastatel.

Viikingivaimu väljasuretamise, jumalasõna levitamise ja residentsi rajamise kõrval tegeles piiskop innukalt kaubandusega – Saaremaale soola toomise ja Euroopasse vilja viimisega. Tulus äri oli ilmselt ka saksa kaupmeeste Saaremaalt väljatõrjumise ja Riia linna valduste ülevõtmise peamine põhjus.

Kaubandusmonopoliga kaasnes linna sünni takistamine, teistes Eesti maakondades keskajal linnad tekkisid. Hansa Liit loodi 13. sajandi lõpus ja saavutas kõrgtaseme sajandiga. Esimene ürikuline tõend Kuressaare alevikust kirjeldab piiskopi laimamist ühe Tallinna kaupmehe suu läbi 1424. aastal ühes õlletoas – piiskopikaubanduse monopoolsed reeglid olid hansalasele vist vastukarva.

Saaremaa käiberahaks jäi kaubanduspartneritele tuttav Riia kaalumark. Mark oli vana viikingite raha ja margapuu ka meie esimene kaal. Riia nõudis oma Saaremaa valdusi tagasi, ent tagajärjeta; viimane sellealane katse tehti veel 1524. aastal.

Linnaks kujunemine

Saaremaa paesel pinnal Liivimaa rikkaimaks maahärraks kosunud piiskop kasutas ära Liivi sõja ja müüs oma valdused 1559. aastal Taani kuningale. Talle tasuti vana viikingikombe kohaselt hõbedalastiga.

Alev ümber Sõrve turu sai linnaõigused. Linnuse põhjatornis seisev ja alevile sihitud suurtükk eemaldati, torn sisustati kirikuks. Süvendati madalat merd 15. sajandi algul (piiskop Winrich Kniprode ajal) ehitatud kaitsemüüri ümber; mullaga kindlustati kirdekurtiini ja rajati uus kaubakai vallikraavist kuhjatud kunstlikule neemele linnusest läänes.

Müürinurkadesse ehitati bastionid, Kirikubastioni alla rajati tunnel vahtkonnaruumide ja vahitorniga. 1619. aastal oli linnuses 50 palgasõdurit, kahureid loeti kokku üle saja.

Esimese teadaoleva linnuseplaani tegi 1641. aastal arvatavasti luurajana siin viibinud Rootsi fortifikatsiooniinsener Georg von Schwengeln. Mõningatele küsitavustele vaatamata on see Kuressaare ajaloo oluline allikas. Esitan ka plaani eksplikatsiooni eestikeelse esmatõlke:

A. Der Stock – lossi sisehoov.
B. Lang Harm – vahitorn Pikk Hermann.
C. Der porten turm mit der Cortigar – väravatorn vahtkonnaruumidega.
D. Stirwoldt – kaitsetorn.
E. Stadhalters Losire – Taani asehalduri ruumid kaitsemüüri idanurgas.
F. Kakelborch – kahuripesa kirdekurtiinil.
G. Fortenau – suurtükitorn Põhjabastionil*.
H. Die 3 Cortinen seint stein v. nicht erden – 3 kividest laotud, kuid mullaga kindlustamata kurtiini.
I. 4 bastioni kaitsemüüri nurkades.
K. Wolfs turm – Wolffi** torn vana kastellmüüri läänenurgas.
L. Allerhandt Losamenter – mitmesugused ruumid (katusealused) loodekurtiini siseküljel.

* Luurajale jäi tornis sisseseatud kirik ilmselt märkamata.
** Heinrich von Ludinghausen-Wolff oli viimane Maasilinna foogt, kelle innukust ordualade loovutamisel Taani kuningale pärjati asehalduri tiitliga; see torn oli ilmselt tema residents, kuna Wolff tituleeriti Maasilinna asehalduriks, aga ordulinnus õhiti.

Linnuseplaanile on joonistatud ka aed (Garten) ja hobusetall (Pferdt stall) lossiukse ees, maneež (Reit haus) linnusevärava ees, lattaed (Stacket) vallikraavi kaldal, mingi sõjalise tähtsusega kõrgendik (högde) maneežist idas, uus sadamakai linnusest läänes ning tuulikud ja linnakodanike majad (Hakelwerck) linnusest põhjas.

Georg von Schwengeln tegi oma linnuseplaani olulisi parandusi 1645. aastal, kui Saaremaa läks Rootsi võimu alla.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 300 korda, sh täna 1)