Tänane päev möödanikus

Kuuskümmend aastat tagasi, 1948. aasta 6. aprillil, kirjutasid Nõukogude Liit ja Soome alla nn sõpruse, koostöö ja vastastikuse abistamise kokkuleppele (soome k YYA-sopimus või ystävyys-, yhteistyö- ja avunantosopimus).

Vaid kaheksa aastat enne seda sündmust, 1939. aasta lõpus ja 1940. aasta alguses, olid Soome sõdurid vapralt vastu hakanud stalinlikele võitlejatele. Ajaloos on see episood tuntud Talvesõja nime all.

Nagu hiljem selgus, oli Stalin Soomele kavandanud täpselt sama saatuse nagu Eestile, Lätile ja Leedule. Moskvas oli sel eesmärgil isegi kokku pandud nukuvalitsus, mille etteotsa määrati soomlasest kommunist Otto Ville Kuusinen (1881–1964). Valmis oli mõeldud ka propagandistlik lauluke “Võta meid vastu, kaunitar Suomi!” Tookord pidas kaunitar Suomi oma hiigelsuure naabri survele vastu: pärast Talvesõda tuli tal loovutada vaid väike osa oma territooriumist.

Võib vaid oletada, millise tundega allkirjastasid soomlased kuuskümmend aastat tagasi eelpool mainitud lepingu. Kuid aeg näitas, et Soome valitsus käitus 1948. aastal õigesti – alanud külma sõja tingimustes polnud tal lihtsalt teist alternatiivi. Öelgu irvhambad mida tahes (näiteks, et Soome oli külma sõja ajal Moskva tallalakkuja), kõige tähtsam on, et soome rahvas säilitas oma riikliku iseseisvuse. Täna on iludus Suomi aga euroliidu üks jõukamaid maid.

Viiskümmend viis aastat tagasi, 1953. aasta 3. aprillil, ilmus Nõukogude Liidu ajakirjanduses teade, et nn arstidest tapjad, kes olid arreteeritud kolm kuud varem, on vabastatud kui “julgeolekuorganite provokatsiooni ja alatu laimu ohvriteks langenud isikud”. Kogu selle loo iroonia seisneb aga selles, et tohtrid vabastas pärast Stalini surma moodustatud riiklik komisjon, mille eesotsas oli… Arvake ära kes? … Lavrenti Beria (1899–1953) – inimkonna ajaloo üks suuremaid timukaid.

Ajalehes Pravda ilmunud artiklist võib veel lugeda, et valitsuskomisjon vaatas läbi arstide süüasja, mille kohaselt süüdistatavad tohtrid oleksid riigi ja partei kõrgemasse juhtkonda kuuluvaid isikuid just nagu teadlikult valesti ravinud. Valitsuskomisjon sm Beria juhtimisel tegi kindlaks, et tunnistused saadi süüalustelt kätte “meetoditega, mis on vastuolus Nõukogude õigusemõistmisega”. Kriminaalasi lõpetati ja arstid (järgnes nimekiri, kus oli loetletud kümme nime) vabastati.

Väga iseloomulik tollele ajastule ja ka Lavrenti Beriale. Kui kõige sellega ka tehti väike sammuke õigluse suunas, siis ei mainitud Pravda artiklis ometi sõnakestki selle kohta, et kaks ebaõiglaselt arreteeritud arsti – professor Kogan ja professor Ettinger (mõlemad olid rahvuselt juudid) – surid ajal, mil nende suhtes neid nn Nõukogude õigusemõistmisega vastuolus olevaid meetodeid kasutati.

Kolm aastat hiljem, 1956. aasta veebruaris märkis Nikita Hruštšov partei XX kongressil peetud ettekandes, et tegelikult oli nn arstide süüasi vaid eelmäng palju suuremale kampaaniale, mille eesmärgiks oli puhastada Nõukogude Liit juutidest (siinkohal meenuvad kohe Saksamaa natsid, kel oli sarnane soov muuta kogu Euroopa juudivabaks – judenfrei – piirkonnaks). Õnneks jäi see plaan ellu viimata…

Nelikümmend aastat tagasi, 1968. aasta 4. aprillil, mõrvati USA-s Tennessee osariigi suurimas linnas Memphises Nobeli rahupreemia laureaat ja baptistlik jutlustaja Martin Luther King (s 1929). Ajalukku on see mees läinud kui mustanahaliste õiguste eest võitleja, kes välistas oma tegevuses igasuguse vägivalla.

Ametliku versiooni järgi (tookord esitas selle end ka täna demokraatia verstapostiks pidav Ameerika Ühendriikide valitsus) oli Martin Luther Kingi tapjaks keegi James Earl Ray (1928–1998). Kohtus tunnistas see mees end kohe süüdi ja talle määrati 99-aastane vangistus. Sellest hoolimata on püsima jäänud kahtlus, et Ray oli vaid kuritöö vahetu täideviija – selle roima korraldajad on aga praeguseni tabamata.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 51 korda, sh täna 1)