Kuivastu sadamasse jäetud koer sai uue kodu (3)

Kuivastu sadamasse jäetud koer sai uue kodu

 

Märtsikuu keskel Kuivastu sadamas avastatud peremeheta koer on nüüd nädal aega elanud uues kodus Kuressaares Kungla tänaval. Koerakese tõi koju Helen, kelle töökaaslased avastasid internetist leheloo ja kes teadis esimesest silmapilgust – see on just õige koer, see on meie pere koer.

“Meil oli tegelikult plaanis koer võtta siis, kui oma maja valmis saab, kui aga mu kolleegid mulle internetist Sonny (just sellise nime panid uued omanikud “leidlapsele”, sest kutsu kojutoomise päeval oli ilus päikeseline ilm) pilti näitasid, meenutas ta mulle nii väga mu lapsepõlvekoera, et ma ei mõelnud hetkegi.

Helen võttis kaasa karbi koeraküpsiseid ning sõitiski kohe sadamasse, kus kutsu teda rõõmsalt tervitas. “Ta on üldse väga sõbralik, kohe kõikide vastu,” rääkis Sonny uus perenaine, “peaks talle natuke kurjaks-olemist ka õpetama.” Praegu on kutsu Heleni isakodus ning paari kuu pärast, mil noore pere oma elamine valmis saab, kolib ta kindlasti sinna.

Heleni isa sõnul ootab koer igaõhtust perenaiste, see tähendab Heleni ja tema tütarde Lorena ja Lisetta, külaskäiku nii, et ei söö ega pissi enne, kui nemad kohal on. Lemmiktoiduks on Sonnyle koertele mõeldud lihasegust keedetud puder, millele juurde lisatud riis või kaerahelbed. “Ma paar korda olen ikka kaerahelbeid ka pannud, sest see teeb karva ilusasti läikivaks,” muheles Heleni isa. Ja tõsi ta on, koerakese karv on ilus, särav ja must, ehkki ribid on veel eemalt üleloetavad. “Ta ikka oli alatoidetud küll,” kinnitas ka Helen.

Ehkki Sonny ajab veel jalutades endist omanikku otsides jälge, on ta uue pere omaks võtnud. Ta on leplik, laseb ennast hästi pesta ning kannatab ära ka kõik kirbu- ja ussirohud ning vaktsineerimised.

“Mina ei ole veel kuulnud, et ta hauguks, ainult niutsub ja ulub ja vahel tundub mulle, et ta kardab ka valgeid autosid,” rääkis Helen Sonnyt paitades – ei oska ju koer rääkida oma eelnevast elust midagi. Hammaste järgi otsustades võib ta olla alla kaheaastane. “Noor koer on ta küll, sest ei oska veel jalgagi tõsta.”

Aga nagu ikka, saab loomadega peredes nalja, oli kogu pere üllatunud, kui pärast sauna istus Sonny teleka ette ja vaatas väga tähelepanelikult “Sõber koer” saadet. “Ta läks koguni telekat nuusutama,” naeris Helen, kes on rõõmus, et tema lastel on nüüd lõpuks oma lemmikloom ning et ühe mahajäetud kutsu jaoks lõppes lugu siiski õnnelikult.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 24 korda, sh täna 1)