Kiusamine kui sotsiaalne probleem koolis

Kristi Kõivu uurimistöö “Sekkumine koolikiusamise korral – mõju kiusamise ulatusele” (2007), www.lastekaitseliit.ee . Kristi Kõiv on Tartu ülikooli haridusteaduskonna kasvatusteaduste programmijuht, PhD (Education)

Paljud täiskasvanud ei tea, kuidas kiusamise puhul sekkuda, või kardavad, et probleem võimendub, kui nad sekkuvad (Horne & Socherman, 1996). Osaliselt seletab seda tolerants ühiskonnas kiusamisega seoses, millel on ajaloolised juured. Nimelt on kiusamine eksisteerinud sajandeid, kuid alles 1980-ndatel aastatel hakkasid hoiakud seoses kiusamisega muutuma.

Traditsiooniline suhtumine kiusamisse oli, et selline nähtus pole tõsiselt kahjulik ja kuulub loomuliku osana täiskasvanuks saamise juurde.

Traagilised sündmused, mis nii kiusajate kui ka ohvritega seoses avalikkuse ette jõudsid, kõigutasid üldsuse seisukohti kiusamise suhtes. Kuni selle ajani ei olnud kiusamise mõiste ka teaduskirjanduses selgelt defineeritud (Ma, Stewin & Mah, 2001). Teisalt hakati kiusamist sellest ajast peale teadvustama sotsiaalse probleemina – nimetades probleemi lausa epideemiaks (Elliott, 2000).

Seoses viimasena toodud mõttekäiguga peaks rõhutama kahte tendentsi. Esiteks, kiusamine on tänapäeval tõsine laialdane sotsiaalne probleem kooliealistel lastel üle kogu maailma. Koolikeskkonnas, kus kiusamine toimub, on kiusaja-ohvri suhted normatiivsed selles mõttes, et neid võib ette tulla.

Näiteks võib Eesti koolide näitel (Kõiv, 2006) öelda, et peaaegu kõikides klassides on ohver identifitseeritav, kuigi kiusamise ulatus võib kooliti varieeruda neli kuni viis korda. Kuigi kiusamise normatiivsus ei tähenda seda, et selline käitumine oleks sotsiaalselt aktsepteeritav – näiteks on õpilaste üldine suhtumine kiusamisse tauniv (Kõiv, 2002).

Teiseks ei saa väita, et kiusamise kui sotsiaalse probleemi ulatust on üle hinnatud, pigem on tegemist probleemi alahindamisega, sest paljud kiusamise juhud jäävad selle fenomeni varjatud iseloomu tõttu registreerimata (Olweus, 2001).

Sotsiaalne tolerants kiusamise suhtes on tingitud sellest, et (1) kiusamine toimub privaatse tegevusena, kus pole täiskasvanuid juures; (2) paljud sotsiaalvaldkonna spetsialistid ülehindavad perekonna, eriti ema, mõju lapsele, ignoreerides eakaaslaste mõju ning (3) paljud täiskasvanud interpreteerivad kiusamist vääralt (Ambert, 1994).

Näiteks peavad paljud täiskasvanud (sealhulgas õpetajad) enamikku verbaalsest kiusamisest normaalseks ja kahjutuks (Hazler & Miller, 2001) ja paljud õpetajad, eriti algklasside õpetajad, interpreteerivad kiusamisega seotud tegevusi valesti – lapselikuks käitumiseks (Clerke & Kiselica, 1997).
Käesolevaks asjaks on kiusamise mõiste täpselt määratletud, vaadeldes seda kui agressiivse käitumise vormi, millel on mitmeid seda fenomeni teistest agressiivse käitumise vormidest eristavaid tunnusjooni.

Näiteks Besag’i (1989) käsitlus, et kiusamine kujutab endast korduvaid rünnakuid – füüsilisi, psühholoogilisi või sotsiaalseid – selle inimese poolt, kes on lähtudes formaalsest või situatsioonilisest määratlusest kõrgemal võimupositsioonil, selle inimese vastu, kellel pole võimu vastu seista, kusjuures rünnakud on tahtlikud eesmärgiga saada kasu või saavutada rahulolu, põhjustades teisele distressi.

Uurimuses käsitletakse kiusamisena sellist agressiivset käitumist, mille peamisteks tunnusjoonteks on korduvus, tasakaalutus võimu suhetes ja mitmed liigid.

Kokkuvõtvalt
• kiusamine on korduv tegevus, kus kiusaja(d) rakendab(vad) jõudu – eksisteerib tasakaalutus võimuga seonduvalt;

• kiusamine on sageli organiseeritud ja süstemaatiline;

• kiusajad toetuvad kõrvalseisjatele, kes ei tee sageli midagi, et kiusamist lõpetada, või tegelikult toetavad sellist käitumist;

• kiusajad võivad tegutseda kas üksi või mitmekesi ning ka ohvriks võib olla nii üksikindiviid kui ka mitu indiviidi;

• kiusamine on tahtlik tegevus, kui tehakse teisel(tele) haiget või kahju füüsiliselt, psühholoogiliselt või sotsiaalselt.

Füüsilise kiusamise liikide alla kuuluvad näiteks löömine ja tagumine, aga ka ähvardamine haiget tegemise, vägivalla või relvaga. Psühholoogiline kiusamine võib olla nii verbaalne kui ka kirjalik kiusamine: näiteks negatiivsete hüüdnimedega nimetamine, taunivad märkused välimuse kohta või e-mailid, sms-id ja muud kirjalikud kahjustavad märkused.

Sotsiaalne kiusamine väljendub näiteks kuulujuttude, grupist väljajätmise, tõrjumise, avalikult teise üle naljaheitmise, personaalse info levitamise või sellise tegevusena, kui kasutatakse sõprust või staatust manipulatiivse käitumisena teise suhtes (Parsons, 2005).

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 448 korda, sh täna 1)