Õpetajad, õpilased ja koolivägivald (9)

Õpetajad, õpilased ja koolivägivald

 

Õpetajad on meie elus väga tähtsad. Õpetaja on eeskuju, etalon, kelle käitumist, olgu see hea või halb, me järgida püüame, tehes seda sihilikult või alateadvuses. Esimeseks õpetajaks olemine on eriti vastutusrikas kohustus.

Tema ehitab vundamendi, millele kõik meie järgmised õpetajad suurejoonelist haridusemaja ehitada püüavad. Hea pedagoog õpetab võsukestele kirjutamise ja lugemise kõrval ka sallivust, kannatlikkust, viisakust ja teisi hea käitumise elemente. Kuid inimesi on erinevaid.

Õpetajaidki on erinevaid, mõni parem, mõni halvem. Koolivägivalda ei esine mitte ainult õpilaste vahelistest suhetes. Ka õpetajad kiusavad endast väiksemaid, kisendavad nende peale, sõimavad ning mõni neist kasutab väikeste õpilaste veenmiseks jõudu. Vähe sellest, üks õpetaja tõi klassiruumi tulirelva ja tegi kõige lõpuks veidi paukugi. Teine kakles purjuspäi õpilasega, kes samuti joobes oli.

Ka minul on omajagu mälestusi õpetajatest, kes on ühel või teisel viisil käitunud ebaadekvaatselt. Minu endised klassikaaslased mängisid kooli koridoris kaaslastega kaarte. Mu klassikaaslased ei näinud kaardimängus midagi amoraalset, nende eetilised põhiväärtused ei tauninud kaartide mängimist õppeasutuses. Üks algklasside õpetaja oli kaardimängust aga hoopis teisel arvamusel. Kohale vuhisenud õpetaja tõstis valju kisa ning viskas kaardid mööda põrandat laiali.

Noortele gümnasistidele valmistas kogu situatsioon tohutult suure üllatuse. Nad ei pidanud ennast loomadeks, kelle karistamise meetodiks on löök jalaga tagumikku. Nad ei mõistnud, miks algklasside õpetaja rääkimise asemel brutaalselt nende vara rikkus. Õpilased said selle eest avaliku noomituse, et nad koolis kaarte mängisid ja kõige tipuks julgesid veel õpetajaga vaielda.

Kõige kurvem on selle juhtumi juures see, et õpilastele ei seletatudki ära, miks kaardimäng koolis keelatud on. Rääkimise, diskuteerimise ja seletamise asemel valisid pedagoogid karjumise ja jõu. Peab küll tõdema, et vaatamata valele meetodile saavutas õpetaja soovitud tulemuse.

Õpilased ei mänginud enam kaarte, kuid seda mitte põhjusel, et kaardimäng koolis keelatud on, vaid kartusest, et nurga tagant tuleb tige õpetaja ja hakkab taas kord urisema. Siin lõhnab küll vägivalla järele.

Tahes-tahtmata tekib küsimus, kas õpetaja, kes rääkimise asemel teisi, meie ühiskonnas siiski taunitavaid käitumisviise kasutab, on kompetentne õpetama esimese klassi juntse. Kas karjuv ja jõudu kasutav õpetaja on hea õpetaja? Kogu kaarditralli jälginud väikesed õpilased panid õpetaja käitumisest nii mõndagi kõrva taha. Kardetavasti tundub selline käitumine nende jaoks adekvaatne ja nad võtavad selle omaks.

Hiljuti nägin internetis videot, kus ühe kooli õpetaja õpilast mööda koridori tirib. Venitades tema riideid ja kisades, ei saa õpetaja ometigi õpilasest jagu ning tänu appitõtanud klassikaaslastele pääseb poiss õpetaja haardest. Ma ei tea, mis oli pedagoogi sellise käitumise ajendiks, ja kas ongi sel tähtsust. Kas sellisel käitumisel võib olla vabandust?

Aga miks õpetajad nii käituvad? Vesteldes õpetajatega, olen korduvalt kuulnud süüdistust, et õpilased karjuvad, kaklevad ja on muidu sõnakuulmatud olevused, niikaua kuni nende peale häält ei tõsteta. Seega langevad õpetajad õpilastega ühele tasemele, mille tagajärjel kaob igasugune positiivne eeskuju lapse jaoks. Õpilane karjub, õpetaja karjub, õpetaja sõimab, õpilane sõimab vastu, kumbki ei täida oma kohustusi hästi. Õpilasega ühele tasemele langemise asemel peaks hea õpetaja last hoopis enda tasemele upitama.

ETV saates “Meie” hiljuti esinenud õpetaja ütles, võrreldes suurt ja väikest kooli, et suures koolis ei olnud ta sunnitud süvenema igasse õpilasse eraldi. Mul on siiralt kahju igast õpilasest, kes on õppinud selle pedagoogi käe all, sest see õpetaja polnud sunnitud tegema oma tööd hästi.

Keda selles süüdistada – kas direktsiooni, õpilasi, ministeeriumi või hoopis õpetajat? Eks see sõltub konkreetsest juhtumist ja ärgem unustagem, et õpetajaid, koole ja õpilasi on erinevaid.

Õpetajate kompetentsust oma ülesannete täitmisel me hinnata ei saa, tema õpetamise edukustki saame hinnata vaid õpilaste hinnete kaudu, kuid see pole eriti täpne taustsüsteem tehtud töö ja õpetaja kvaliteedi hindamiseks.
Miks siiski lapsed lõugavad? Jooksevad mööda koridore ja tümitavad üksteist?

Lapsed on oma õpetajate kolmekordse suurendusega peegelpildid. Nende õpetajad karjuvad nende peale algklassidest alates, tõestavad, et teise inimese mõjutamise ainsaks viisik on karjumine.

Sedasi õpilane toimibki, sest karjumine tõepoolest mõjub ning teda pannakse tähele. Ja jääbki karjuma, sest õpetaja on tema eeskuju.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 500 korda, sh täna 1)