Lõpp riigikogu alandustele

Lõpp riigikogu alandustele

 

Enne 2003. aasta parlamendivalimisi sain kusagilt Lõuna-Ameerikast arvutikirja Tiit Pruulilt, kes muu hulgas kirjutas nii: “Võta teadmiseks, et võim muudab ka kõige ilusamad inimesed kiiresti ülbeks, pealiskaudseks ja omakasupüüdlikuks.”

Olukord riigikogulaste sissetulekute küsimuses on mage jah. Kuigi ühekaupa võttes on riigikogu liikmete näol tegemist valdavalt normaalsete ja korralike inimestega, tunduvad nad kollektiivina tõesti ahned, omakasupüüdlikud ja ülbed. Kuidas teisiti mõtestada nende kehvasti põhjendatud sissetulekust tõusnud jama ignoreerimist (hakkame kunagi, nüüd siis 9. aprillil arutama) ja üleolevaid, lapsikuid õigustusi.

Aegade hämarusest peale oleme harjunud pealikuteks valima targemaid ja tugevamaid. Sellepärast ehk polegi ei valitavad ega valijad praegu valmis tunnistama, et tegelikult on “lavale” kõrvuti ehitajate, koristajate, arstide ja haljastajatega ilmunud uus elukutseline seltskond — poliitikud.

Usutavasti on poliitikute alateadvuses kinnistunud oma äravalituse mõte, mitte arusaam, et nad on ühe elukutse esindajad ja tegutsevad sellistena turul. Kuigi moonutatud ja oluliselt nende endi poolt reeglistatud, seega anomaalsel turul.

Riigikogulaste sissetuleku problemaatikas on välja joonistunud kolm põhilist põhjust.

1. Ebaõiglaselt kõrge palk. Partokraatia toodab legendi, et nii saame parlamenti parimaid inimesi. Millegipärast aga ei saa, mis sest, et koos kuluhüvitistega saab meie parlamendisaadik netotuluna 72–85% soomlasest kolleegi netotulust.

Jah, muidugi, mõned parlamendiliikmed teeniksid mujal oluliselt kõrgemat palka ja kümmekond ehk samaväärset. Enamik on ilmselt ikkagi pisut ülemakstud, see teeb neist andunud parteisõdurid, mis teatavasti pärsib ajutegevust.

2. Totakas kuluhüvitiste süsteem. See ei saa olla riigikogu liikmete tahe, tõenäoliselt on tegemist mõne vaenuliku riigi luurajate imbumisega kantseleisse pikemaajalise plaaniga hävitada rahvaesindajate maine lõplikult.

3. Ahnusest või rumalusest tulenev soovimatus küsimus lahendada. Pole mõtet rääkida “üksikutest” kuritarvitajatest, põhiseadusega pahuksisseminekust süsteemi muutmise korral ja tuua ette kõiksugu muid põhjusi. Peegli ees seistes peaks vastama kahele küsimusele. Kas palga selline tõus on aus ja tulemus proportsionaalne riigi jõukusega? Kas kuluhüvitiste süsteemi, mis lubab esitada majoneesi ostutšekke, tuleb otsustavalt muuta?

Loomulikult peab kritiseerijal olema ettekujutus. Kuluhüvitiste osas vaatleksin kolme kululiiki: transport, telefon ja muu pudi-padi. Tallinnast valitud saadik ei vaja tööülesannete täitmiseks autot ja ei pea selle peale kulutama. Talle võiks hüvitada ühistranspordi kuupileti ja anda taksoraha – näiteks tuhat krooni.

Võrumaalt valitule võiks kompenseerida väga ökonoomse auto bensiinikulu näiteks 2000 kilomeetri läbimiseks, mis oleks umbes 2000 krooni, ja iga kilomeetri kohta kaasliisingu ühe krooni ulatuses, mis teeks veel 2000 krooni. Kui tahab sõita vähemökonoomse ja uhkemaga, siis maksku ise juurde. Ülejäänud saadikud saaksid siis hüvitist proportsionaalselt, lähtudes valijate kaugusest (võiks olla kolm tsooni Tallinna ja Võrumaa vahel).

Telefoniga on nii, et kui keegi räägib rohkem kui 2000 krooni eest kuus töö asjus, siis on isegi saadiku puhul tegemist mölapidamatusega. Pudipadile ja majoneesile jätaks näiteks 5% palgast ehk siis 2500–3500 krooni. Tegelikult kulub ära. Ja korterite üürimine võiks küll samaks jääda.
Kogu lugu. Ja ei mingeid kulutšekke, sest süsteem on küllalt läbipaistev ja ka mitu raamatupidajat saab muule tööle. Mis aga kõige tähtsam — alandamistel on lõpp.

Palgaga on nii, et naeruväärne on hakata olemasolevat palka vähendama, see oleks halb tee maailmakuulsaks saada. Küll aga peaks loobuma järgmistest palgatõusudest. Võib ju vastu võtta otsuse (kui tõesti mingit paremat lahendust pole), et riigikogu praegune kooseis annetab järgmised palgatõusud heategevuseks. Kui riigikogu sellist otsust teha ei soovi, siis võiks seda teha 101 liikmest moodustatud mittetulundusühing.

Ka kuluhüvitiste tegemist saab otsustavalt piirata ainult läbimõeldud korra kehtestamisega. Praegu ei kuluta ju umbes pooled rahvaesindajad kõike ära ja, kujutage ette, põhiseadusega pole mingeid probleeme.

Ei ole lahendamata probleeme, on vaid võimetud inimesed. Kuulge, vaid tühisel vähemusel saadikute hulgast pidavat olema probleemiks see, et kui IQ oleks punkti võrra väiksem, siis tuleksid lehed külge, nagu räägib viimane kuum poliitanekdoot.

Tehke kas või referendum, mis muudab põhiseadust, aga tehke midagi otsustavat. Selja peab sirgu ajama, kuid selleks vajalik väärikus saab tulla vaid loogilise, ausa lahenduse kaudu. Ka järgmisele koosseisule riigi kodanike poolt aktsepteeritava hüvitussüsteemi väljatöötamine ja siis erakorralistele valimistele minemine on parem lahendus kui olla pidevalt ajakirjanike “valveteemaks” ja rahva naerualuseks.

Järgmisena hakatakse uurima tööd valijatega, millest pääseks naeruvääristamata ehk napp kolmandik saadikutest.
Poliitikud kutsuvat appi taevast ja jumalat, aga võiks ka vanakurja proovida. Tema soovitaks siiralt riigikogu tööhüvitiste probleemi lahendada kulutšekisüsteemi kehtestamisega ka palgakulude suhtes.

Olari Taali arvamuslugu varem ilmunud uudisteportaalis www.delfi.ee

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 23 korda, sh täna 1)