Mis kasu on kaaslasele silma vaatamisest?

Mis kasu on kaaslasele silma vaatamisest?

 

Silmad edastavad olulist infot. Silmad jutustavad või julgustavad. Ma ei tahaks süüvida optikadetailidesse, vaid sellesse, kuidas mina ise saaksin teist inimest näha, tunda ja tajuda läbi tema silmade ja südame. Selle peene teadusega tegeleb empaatia.

Kõigil meil on oma sümpaatiad ja antipaatiad. Neid hoiakuid pole vaja eriti õppida. Küll on aga vaja sünnist surmani õppida empaatiat: kodus, lasteaias, koolis, ülikoolis, tööturul ja viimsele tunnile vastu minnes.

Meie õppeasutused, töökohad ja parlament on niivõrd individualiseerunud sotsiaal-egoistlikeks kameeleonideks, kus kehtivad valdavalt minu tunded ja ootused nendega arvestamiseks, minu rõõmud ja mured ning nendele osavõtlik kaasaelamine.

Tahame, et meid hoitakse ja hellitatakse, tunnustatakse ja kuulatakse – nii otsitakse taskulambiga heinakuhjast üles need sümpaatsed nõelad, kes seda kõike pakkuda suudavad. Aga miks me ei vaevu nägema, kuulama ja tundma teist inimest läbi tema silmade, kõrvade ja südame?

Miks asume kohe destruktiivset kriitikat tegema, maha tegema ja sildistama – seda eriti koolides, kus õpilaste silmadest loodetakse, et vastu kumavad sealt vaid PISA ja TIMSS-i positiivsed tulemused – muidu aga mine kas või üle laipade, suletud silmadega.

Me ei taha asetada ennast teise inimese olukorda, sest lihtsam on teda süüdistada: miks sa oled nii nõrk, kus on sinu tahtejõud ja motivatsioon, miks sa nii kergesti alla annad, miks sa iga asja peale vihastud, miks sa tunnis kaasa ei mõtle ega tööta, miks sa vahetunnis teistest eemale hoiad jne. Need on küsimused 21. sajandi koolist ja klassist, kus igaühel on kuhjaga eelarvamusi ning mõistmise asemel domineerib hukkamõistmine.

Õpetaja räägib õpilasega kui elutu objektiga või kui kokakoolaautomaadiga, millest õpetaja käsu nagu nupulevajutuse peale peab tulema õige vastus. Õpetaja silmad on igal juhul suunatud mitte õpilasele (eriti kui tegemist on teismelise poisiga), vaid heal juhul ebajumalastaatuses olevasse õpikusse.
Õnneks on ka meeldivaid erandeid, kes loovad poiste ja tüdrukutega silmsidet, et mõista, miks laps nii mõtleb, ütleb (või hoopis vaikib) või käitub. Teismeliste ohjeldamatud emotsioonid ajavad meid tigedaks ning peale karjumise ei ole mõne õpetaja arvates mõtet ainetunnis energiat ja aega käitumise põhjustele “raisata”, sest ega keegi ju empaatia eest eraldi palka maksa.

Preemiat saavad ikka need õpetajad, kelle õpilased on olümpiaadidel, lõpueksamitel, spordi- või muusikavõistlustel ja konkurssidel häid kohti saavutanud. See muuseas ongi koolis isekuse kasvulava, mis ei vaja isegi olemasoleva ahistava õppekava rammusat väetist.

Koolis on vaja lastele isiksuslikku intelligentsust õpetada, mitte Freudi või Jungi luulusid (kuigi need võib lihtsalt ära mainida).

Esialgu laps vihkab õppeainet, siis aga juba õpetajat – see on kohutav patoloogia, millel on omadus süveneda, mis mõjutab eriti teismelise mina-, grupi- ja maailmapilti ning identiteeti ja enesehinnangut. Empaatia puudumise tulemuseks õpiprotsessis on apaatia, stress, frustratsioon, depressioon, konformsus, indolentsus, foobiad ja ärevushood jne.

Empaatia eelduseks on tõsine soov jõuda teise inimeseni läbi tema enda, mitte läbi tema kesta: juuste pikkuse või värvuse, riietuse, ametipositsiooni vms järgi.

Jeesus Kristus oli ja on kõige empaatilisem isik universumis: Tema mõistis eluheidikuid, püüdis jõuda nende hingesoppideni, mistõttu Jeesuse isiku ning tema õpetuse järgimine koos palvetamisega annab meile võime näha teist inimest läbi tema silmade. Seda võimet vajavad kohtunikud, politseid, uurijad jne.

On uuritud, et 90% või enamgi emotsionaalsetest sõnumitest antakse edasi mitteverbaalselt – tuleb osata mõista oma kaaslast ja kolleegi sõnadeta. Ka see on teaduslikult selgeks tehtud, et empaatia juured peituvad imikueas.
Goleman väidab, et empaatia eeldab rahu ja avatust, et oleks võimalik vastu võtta teise vaevumärgatavaid tundesignaale ning imiteerida neid oma emotsionaalse aju abil.

Ka moraali ja kõlbluse juured peituvad empaatias. Paljud koolid on oma õppekavadest eetika aga välja rookinud ning asendanud selle arvutiõpetusega – on see nüüd lapse jaoks teene või karuteene, jäägu juba asjaosaliste otsustada.

Empaatia on püüd mõista, mitte hukka mõista. Milliseid emotsioone, sotsiaalseid ja emotsionaalseid oskusi me kodus, lasteaias ja koolis toidame?

Kuulamine on üks olulisi empaatia aspekte. Koolis pole kellelgi aega kuulata, mis lapsel südamel või hinges – olgu vait, täitku käske ja ülesandeid õigeks ajaks.

Mitte helesiniste silmade ilu ja võlu ei peaks meid ajendama teist inimest nägema läbi tema silmade, vaid teine isiksus kui unikaalne ja kordumatu looming, keda tahame igati aidata, toetada ja mõista igal eluetapil.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 67 korda, sh täna 1)