Sarmet läheb südilt edasi

Sarmet läheb südilt edasi

 

Tallinna Juveelitehase Aste tsehh asutati 1961. aasta 31. detsembril. 1978. aastal nimetati tsehh ümber Tallinna teadusaparaatide katsetehaseks Delta.

1980. aasta oktoobris tuli taas muudatus ja Deltast sai Tallinna Eksperimentaalse Juveelitehase tsehh nr 1. 1989. aastal anti uus nimi – Aste tehas, järgmisel aastal juba ettevõte Sarmet. 1995. aastal AS Sarmet.

Nüüd on firma nimi OÜ Sarmet, mis on OÜ Juveel tütarettevõte ja mille põhieesmärgiks turupositsiooni säilitamine ja kindlustamine olemasolevatel turgudel ning ettevõtte kasumlikkuse suurendamine.

1000-tonnise võimsusega press

OÜ Sarmet päevinäinud tootmishoonesse juhatab mind sekretär-asjaajaja Helgi Kirs, kes kinnitab, et omanik tahab varsti uut katust tegema ja aknaid välja vahetama hakata.

Esmalt astume ettevalmistusruumi, kus kõik tooted n-ö välja lüüakse ja vajalikku mõõtu valtsitakse-tükeldatakse. Metall paksusega 0,7–3,5 mm tellitakse Saksamaalt. Edasi asuvad tööle pressid. “Siin on hiigelpressid, ma arvan, et selliseid on väga vähe,” seletab Helgi ja hüüab Jürit, kes pressidest kõike teab. Jüri ütleb pressi töösurveks 1000 (!) tonni.

Suures ruumis on vaid üks naine – stantsija Kai Auväärt. 1978. aastal, kui Helgi tööle tuli, oli firmas üle 200 inimese ja töö käis kahes vahetuses. Praeguseks on palgalehele jäänud 20 töötajat. “Kunagi olime siin üks tõsisemaid tegijaid, nüüd on töötajad põhiliselt naised vanuses 33–62, seepärast on mehed meil siin kõik hoitud ja silitatud,” naerab Helgi.
Kuidas tööõnnetustega on? Helgi vastab, et viimane tõsisem tööõnnetus jääb 80-ndate aastate algusse. Ning ühele inimesele makstakse kahjuhüvist tehases saadud vibratsioonitõve tõttu.

Sõrmede kuhugi vahele jäämist Helgi õieti ei mäleta, samas aga tuleb väga ettevaatlik olla kemikaalidega.

“Nüüd lähme lihvimisse-poleerimisse,” teatab Helgi ja teeb tõtlikul sammul minekut, mina kiiluvees järel. “Mina olen ööpäevas töötanud ka kaks vahetust, st ka öösel,” jutustab Helgi käigupealt lõbusalt. Siis oli tegemist suure tellimusega Venemaalt. Paraku on idanaabri tellimused nüüdseks täiesti kokku sulanud.

Kaaliumtsüaniid!

Lihvimisosakonnas on Milvi Tamme, kes parasjagu lusikaid poleerib. Pärast lihvimist lähevad tooted “pessu” ja seejärel hõbetamisele. Kuid enne hõbetamisruumi jõudmist trehvame uksel toomismeistri Margit Allveega ja oleme sujuvalt sattunud hoopis pakkimisruumi, kus askeldab Maimu Pihlas – firma kõige staažikam töötaja aastast 1962.

Maimu tuli tööle galvaanikuna, tervis vedas aga alt ja sundis ettevõttes erinevaid ameteid pidama. Nüüd on Maimu olnud juba veerand sajandit vanemlaohoidja. Kas ära ei tüüta? “No kui ära tüütab, siis lähen pensile ka,” naerab Maimu. Palk võiks muidugi parem olla, aga et töö on n-ö kodus käes, pole Maimu muud kohta otsinud.

Helgi kiidab oma inimeste oskusi: kui ühes osakonnas mõni tööprotsess lõpeb, ollakse võimelised kohe ka teist tööd tegema.

Olemegi tühjas galvaanikatsehhis, kus muidu kaks operaatorit tooteid hõbetavad. Tooted ise liiguvad automatiseeritult läbi ärastus- ja happevannide, eelhõbetuse, kus pannakse peale esimene kiht, ja viimaks jõuavad lusikad-noad-kahvlid hõbetamisvanni.

Selle sisu päris ehmatab – 300 liitrit elektrolüüti, mis sisaldab destilleeritud vett, kaaliumtsüaniidi, läikelisandeid ja hõbeanoode, mille hõbedasisaldus 999,9%. Elektrolüütilisel teel kaetakse tooted hõbedaga. Seejärel tuleb poleerimine.

Kuldamiseks on kullasool

Kuldamine käib teisiti ja selleks on kullasool, mida ostetakse
K. A. Rasmussen OÜ-lt. Kuldamisprotsessi aluseks on aga nagu hõbetamiselgi elektrolüüs.

Järgmises tsehhis on Liidia Kakkum keskendunud noapeadele terade otsa monteerimisele.

Ongi meie ringkäik läbi. Õues näitab Helgi teisi hooneid, mis praegu tühjana seisavad, sest 2002. aastal koliti kogu tootmine ühe katuse alla.

Püsimajäämine rippus juuksekarva otsas

Kümmekond aastat tagasi kõrgus kogu ettevõtte kohal suur küsimärk – kas jäädakse ellu või mitte? Põhjuseks Vene turu ärakukkumine topelttollide pärast, mistõttu tootmine vähenes pea poole võrra.

Päästerõnga heitsid suure allhanke näol soomlased. “See aeg 2000. aasta paiku oli üks hiilgeaegu. Meie tegevjuhil olid Soome firmadega Kultakeskus OY ja Turun Hopea OY väga head kontaktid. Viimasele valmistatakse vastavalt tellimusele siiani küünlajalgade pronksi- ja tinavaluosi ning vaasikaunistusi. Lauatarbed lähevad ka Rootsi ja Norrasse. Kõige suurem tellija on aga Leedu, kuhu läheb 13% kogu toodangust.

Komplektivalik on aastatega mitmekesistunud, eriti Chippendale’i oma, millel on kõige suurem tootevalik: võib katta hommiku-, lõuna- ja õhtusöögilaua ja einelaua koos kõigi sinna juurde kuuluvate tarvetega.

Käive on kasvanud 5,7 miljoni kroonini

Põhitoodangu müük moodustab 46%, ülejäänu on allhange, mida tehakse emaettevõttele.

Sarmeti palgad Eesti keskmiseni ei küüni. “Aga Saaremaa konkurentsis oleme me täitsa tugevad keskmised ja miinimumpalgaga pole meil siin kedagi,” räägib Helgi. Töötasu sõltub ka sellest, kui palju inimene tükitööna teha jõuab. Töötajaid aga juurde võtta ei saa, seda ei võimalda tellimuste praegune maht.

Kui eelmine aasta algas hoogsa tellimisega, siis selle aasta esimesed kuud annavad tunnistust majanduslangusest. “Ega inimene ei pea ju hõbetatud toodet ostma, ta võib ka roostevabast terasest kahvlite-nugadega süüa. Selles mõttes pole meie toodang esmatarbekaup, milleta ininene kuidagi läbi ei saa,” põhjendab Helgi.

Konkurendiks ongi emaettevõte ja “emale” vastu hakata ei saa, nagu Helgi muiates lisab ning teeb samas kannapöörde: “Me ju küsime emaettevõtte käest tööd, nii et ega ta konkurent olegi!”

Kallist metalli ei varastatud

Helgi, kes galvaanikuna alustas, arvab, et Aste inimestel sellist asja nagu vargus pole kunagi mõttessegi tulnud. “Enne oli see ka kinnine tsoon, miilitsad kontrollisid siin majas ja tootmishoones. Kotid tuli jätta ette valveruumi riiulisse. Vahepeal pandi ka niisugune aparatuur üles nagu lennujaamades, aga see hõbedat ei fikseerinud, seevastu OTK sukatripid registreeris ära küll,” meenutab Helgi.

Praegu enam kontrolli ei ole – töötajaid usaldatakse. Õhtul lülitatakse sisse signalisatsioon, nii et Helgi on alarmi peale tootmisruumidest rotte ja kasse tabama küll ja küll jooksnud.

Kullatud lusika võib keegi muidugi tasku poetada, aga kuu lõpus on siis puudujääk. Kuna materjalid on niivõrd täpselt doseeritud, siis siin Helgi sõnul mahhineerida ei anna. Pealegi peegeldub kogu tootmisprotsessis toimuv arvutis.
*
Lõpetuseks paneb Helgi mulle südamele, et ma ei unustaks mainimast kontoriga ühes majas tegutsevat poodi, mis on Eesti kõige suurema lauatarvete valikuga kauplus, kust leiab kingitusi igale maitsele.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 504 korda, sh täna 1)