Hakjala – seal, kus lõpeb asfalt (1)

Kuressaarest viib Hakjalga 16 kilomeetrit ilusat sirget Võhma teed. Seal, kus asfalt lõpeb, lõpeb ka Hakjala küla. Hakjalast teatakse rääkida, et see olnud ennevanasti suur ja tugev küla. Üle seitsmekümne suitsu. Oli hulk tuuleveskeid, oli oma kool ja palvemaja, palliplats, külakiik, Ritsu klubi…

Tänaseks on järele jäänud 25 suitsu. Kaarma valla elanikkonnaregistri andmetel elab täna Hakjalas 70 inimest, neist 41 tööealised (kaasa arvatud invaliidsuspensionärid) ja 20 kuni 16-aastast last. Küla põliselanikke on järele jäänud napilt 30.
Hakjala külas erilisi vaatamisväärsusi pole. Nüüd on küla kuulsaks teinud toonekured Priidu ja Piia, kelle pesa asub kusagil Hakjala metsas. Kus täpselt, see on saladus. Et mitte lindude elu häirida. Pole siit külast sirgunud ka ühtki suurmeest ega vaimuhiiglast, kellega küla kokkutulekutel uhkustada saaks. Hakjalas ei ole ka mingeid ettevõtteid või asutusi, kus külarahvas tööd saaks. Tööl käiakse põhiliselt linnas või Astes, mõned on rakendust leidnud Hekva OÜs.
Külaelanikud ise arvavad, et siin pole viga elada midagi… Kes tööd teha tahab, leiab alati võimaluse. Bussiühendus linnaga on tihe, valla buss viib lapsed Astesse kooli ja lasteaeda. Lähim pood on Aste alevikus ja see vaid 5 km kaugusel.

Laise Aada – Hakjala küla vanim inimene

Hakjala küla vanima inimese tiitel kuulub Aada Nahkurile, kes tuleval kuul saab 84-aastaseks. Ehk Laise Aadale, nagu külarahvas teda kutsub.

Kui Punni Kai, kena naabrilaps, on mitu korda aknale koputanud, saab Aada lõpuks aru, et võõrad õues. Vanamemm on just pidanud plaani pisut pikali visata ja ukse vissisti kinni sättinud. Sest mine sa tea…

No mis need inimesed sääl õues siis tahtvad? Memmel läheb hulk aega, enne kui oma käimisagregaadiga uksele jõuab. Trepialusest sibavad välja sipelgad, vudivad mööda majaseina üles… Ikka sooja kevadise päikese kätte.

“No ma olen ju nii vilets, ma ei näe öieti, ma ei kuule, ma ei saa ju käia ka,” kurdab Aada, kui on ennast mugavalt maja ette pingile istuma sättinud. Räägib, et on Laisel elanud kogu oma elu. “Kolhoosis olin tööl, algusest kuni viimase minutini. No sinnamaale, kut see Eesti riik tuli. Olin põllunduse brigadiir, mol oli käsutada mitu küla – Hübja, Haamse, Hakjala. Oh-jah… “ jääb memm mõttesse.

“Vaada, ma jäi ju auto ala,” jutustab vanamemm edasi. “Ma ei mäleta mette üks möhk, mismoodi see juhtus. Seda ma mäletan, et mol olid kitsed väljas. Ma mötlesi, et kas ma nüüd lähen ajan kitsed enne lauta või lähen toon lehe ära. Noh, ja ma läksi lehte tooma… Sellesama käiguga kõik see juhtus. Jäid mu maja uksed ristseliti lahti, kitsed ripakile õue… Kui ma silmad lahti tegi, siis sain ma aru, et olen haigemajas… Punni Kai, kena laps, helistas siis Paulile linna… See oli traktori peal, rabas tööl… “

Aada kuulmine on vilets. Kuulmisaparaat on kõrvas küll, aga see kipub vilet ajama. Memm püüab seda ise timmida, aga sellegipoolest on tal raskusi kõrvalistujat kuulata. Aga see polegi nii tähtis… Tähtsam on see, et keegi sind ära kuulab.

“Jah, mo tervis on vilets, aga ma ikka lodi paergust ka. Paul-poeg tuleb iga öhta ja kamandab siin. Ma tee öhtuks sööma ka valmis… “
Seejärel läheb Aada jutt Eesti riigi tervisepoliitikale. “Mul on põli ju paigast ära, nad panid selle haigemajas ainult kipsi. Nüüd see teeb mul haiget. Üksvahe hakkas jalg nii hirmsasti sügelema. Oli sõuke hall salv, see võttis nii kenasti valu ära. Aga vaada, nüüd on see Eesti riik ju nii vilets, tal pole änam toorainet, millest rohtu tehakse… Paljast kuivad tabletid. Vaada, sääl on seda ravitoimet niivõrd vähe, et need ei aita.

Ma ei maga. Perearst kirjutas moole sõukest santi rohtu. Neid tuleb neli tükki korraga sisse võtta. See on igavene viha. Ma võtsi, terve nädala oli suu nii viha, põletas mu sisemise keik ära. Ma jätsi järele…

Hanvarist kirjutati ükskord mole umbest neli tabletti. Oh see oli üks kena rohi! Ma sai sellest mitu aega… Vahel võtsi umbest poole tabletti ning ma magasi nii kenasti…

Taul kirjutas mole ortoveeni… See parandas ka kenasti. Aga nad äi kirjuta moole enam seda, annavad ikka teisi tablettisi.

Vaada, ma ei saa aru, mispärast ei saa selle arstikirjaga rohkem kut üks kord rohtu… Muudkut mine ikka jälle arsti juure, kui rohtu tahad saada… Aga sihuksel vanal inimesel pole see ju nii kerge linna minna ühti… “

Meie aeg saab ümber ja Aada jääb maja ette istuma. Nii kena päike paistab ju.

Kuni su küla veel elab…

Tuisu Laine ehk Laine Kuris on vallas pensionäride aktivist, üks seltsingu “Hakjala küla edendajad” eestvedajaist.

Lainega kohtume kahjuks haiglas, kus ta parasjagu operatsiooni ootab. Käed teevad häda. Aga Laine on meie jaoks kaasa võtnud küla kokkutulekute pildid, küla laulu, mille autoriks Pärdilt pärit Laine Ool.

Esimeseks kokkutulekuks anti välja isegi brošüür, kus kõik küla talupered kenasti kirjas. Pildid sees ja puha… Ikka täitsa vägev värk!

Hakjala küla kokkutulekuid hakati pidama juba 1995. aastal. Esimesele kokkutulekule tuli inimesi üle ootuste palju – tervelt kolmesaja ringis. Nüüd on selle küla inimestel saanud heaks tavaks iga viie aasta tagant kokku saada. Järgmine kokkutulek, arvult neljas, toimub aastal 2010.

Lainele teeb muret, et kokkutuleku plats on läinud eravaldusesse ja seal pole enam võimalik pidu pidada. Uus koht on küll juba välja vaadatud, omanikuga kokkulepe saavutatud ja võsastki puhtaks raiutud, ent see on vesine maa ja kuivenduseks on vaja raha. Jääb loota Kaarma valla mõistvale suhtumisele.

Laine on külas üks ettevõtlik inimene. Tänu tema organiseerimisele on külarahvas koos tähistanud mitmeid tähtpäevi. Tänu tema asjaajamisele sai Hakjala enesele ka korraliku bussiootepaviljoni. “Oli üks vana küll, ilma akendeta ja puha,” räägib Laine, “aga küla mehed võtsid kätte ja klaasisid ära. Nüüd on see meil ikkagi olemas.”

Laine ise on elanud Hakjalas terve oma elu. Tal on 5 last ja viisteist lapselast. Ja seda nimetab toimekas naine oma kõige suuremaks rikkuseks. “Ei lähe päevagi mööda, kui keegi neist vanaema ja vanaisa juurde sisse ei põikaks. Neist on nii suur abi ja rõõmu ka.” Laine on külas kuulus ka seetõttu, et tema peab küla ainukest lehma. “Lapsed küll ütlevad, et mis sa ennast vaevad… Aga mul on vaja ju aiamaale sõnnikut. Ei taha ju seda keemiat nii palju sisse süüa.”

Küla noorim mees tudub titevankris

Pärdi talu noorim järeltulija teeb titevankris lõunauinakut. Karl on saanud viiekuuseks ja ema Mirjam Aus seega hetkel emapuhkusel.

Köögilaual on pere suuremaid lapsi ootamas taldrikutäis äsja ahjust võetud maitsvaid biskviitkooke. Õige pea peaks Aste koolist koju jõudma 14-aastane Grete. Pooleviiese bussiga tuleb lasteaiast kuuene Arnold.

Mirjamile on Pärdi lapsepõlvekodu. Selle maja ostis isa Vello Aus, kes ka koos tütre perega elab, üle neljakümne aasta tagasi. Mõned aastad tagasi sai Pärdi valla heakorrakonkursil ühe kaunima kodu tiitli. “Siis mu ema elas veel,” meenutab Mirjam. “Tema oli meil suur korraarmastaja. Mäletan, laupäeva õhtuti tuli pärast tubade kraamimist õu ka puhtaks pühkida ja väravatagune tee takkajärgi.”

Mirjam töötab Aste lasteaias abiõpetajana. Hakjalas on Mirjami sõnutsi mõnus elada. Ega ta linna elama ei läheks küll. Maja ümber on ikkagi üle kolme hektari oma maad… On oma lambad ja kanad.

Kõik aiasaadused tulevad oma aiast. Ja peale selle veel ohtralt värsket õhku ja linnulaulu – kõik omast käest võtta. Lastel piisavalt ruumi õues joosta… Mirjami abikaasa töötab Sarbussis bussijuhina.

Mirjami isa Vello Aus (72) tuleb teisest toast ratastoolis. Kümme aastat tagasi võtsid arstid gangreeni tõttu ära vasaku jala, mõne aja pärast läks paremgi. Tema on üks Hakjala küla põliselanikke. Mäletab, et Hakjala oli üks suur ja tegus küla. Kolhoos kandnud Lenini nime ja alles pärast Randverega ühinemist saanud “suure juhi” nime ka ühinenud suurmajand.

Vello töötas autojuhina linna sidesõlmes ja kolhoosis. “Kui ma sihuke pisike surakas olin, meisterdasid küla suuremad poisid isegi paadi valmis,” mäletab Vello. “Küla taga oli üks suurem veeloik, seal nad seda paati ujutasid. Pidas vett küll.”

Praegu ootab Vello aega, mil ilmad soojemaks lähevad. Siis saab majast välja. Kui tütar teda toast välja aitab, siis on nii kange mees küll, et sõidab õue peal ringi ning läheb suurele teele ka.

Kõigil küla kokkutulekutel on aga Vello ilmtingimata kohal olnud. “Siis tulevad kohale sõuksed inimesed, keda pole aastaid näind. Mis see nüüd on, paari aasta pärast peaks ju tulema neljas kokkutulek…” arutleb Vello.

Traktoristiamet viis tervise

Laiselt viib jalgrada otse üle heinapõllu Punnile. Siin elab Kai Kuris tütre Kaia ja väimehega.

Kai on küll noor inimene, aga juba 14 aastat grupi peal. Kolhoosiajal oli 12 aastat traktorist ja nüüd on tagajärg käes. Traktoristiameti valis noor naine aga seetõttu, et peres teised kõik seda pidasid.

“No kus ma siis sain teisiti! Isa oli traktorist, vend, tädi, mõnda aega ema ka… Käisin kursustel ja olin tööl omaaegses Lenini kolhoosis, hiljem ka põllumajanduse osaühistus Hekva. Seni, kuni tervis päris käest läks. Selg ütles üles,” räägib Kai. Nüüd on Kai põhiliseks liikumisvahendiks jalgratas. “Sellega saan sõita ja kui käin, on ratas mul kepi eest.”

Kai sõnul oli kõige raskem selle töö juures just haakeriistade vahetus ja loomulikult masina remont. “Kui sul masin üles ütles, tuli kõik ise teha. Kust sa mujalt abi saad.”

Aga Kai ei kurda. Ütleb, et elab kuidagi ära ka sellest piskust toetusest, mida Eesti riik puuetega inimestele kitsilt poetab. Kasvatas tütregi üles. Kaia lõpetab peatselt ametikooli ja töökohtki elektroonikafirmas Incap juba teada. Seal töötab ka Kai väimees.

Igavuse üle Kai ei kurda, linnaelu taga ei igatse. Punni koha sai Kai päranduseks oma lähedaselt sugulaselt. Siin on suur õu, hulk lillepeenraid. Õuetööd jagub varakevadest hilissügiseni. Praegu käib majas remont.
“Teeme tasapisi, sest ega korraga ei jõua ju materjali osta. See on kallis. Ühel kuul ostame tapeeti, teisel värvi… Väimees see põhiline töötegija on… Nüüd saime nii kaugele, et vesi on majas sees.”

Kail on ka üks viga küljes – tema ei saa vaadata telekat nii, et midagi näpu vahel pole. “Ma kohe ei saa niisama istuda, mul peab mingi kudumine käsil olema. Ega kaua saa, käed surevad ära ja hakkavad valutama… Siis viskan töö käest minema ja puhkan.”

Kai toob näha mitu paari moekaid sokke, ühed popid varvassokid. Kaiale on ema kudunud moodsa kampsuni, vesti. “Tüdruk tuleb, toob kuskilt moe ja muudkui anub, tee, emme, seda ja tee teist.” Kai näitab tikitud diivani- ja tugitoolikatteid. Kõik tema katetöö. Möödunud aastal hakkas Eestis ilmuma uus käsitööajakiri, mille Kai endalegi tellis. Sealt on šnitti võtta küll…

Kai võtab jalgratta ja juhatab meid järgmisesse peresse, küla vanimasse majja Kajule.

No mis siin viga elada on!

Kaju on üks Hakjala küla vanemaid talusid, kirjad näitavad, et see on ehitatud aastal 1845. Nüüd elavad siin Aino ja Heino Saan.

“Praegu pole siin vaadata midagi. Kõik veel nii hall, värvi pole,” viitab perenaine vaid mõne päeva eest paksu lumevaiba alt vabanenud äärmiselt korras koduõuele.

Kolm kassi – üks must, teine valge ja kolmas pruun, hõõruvad vastu perenaise sääri… Koer, kes võõraste saabudes teraselt haukus, on meid ilmselt juba omaks võtnud. Liputab saba ega tee enam häältki.

“See siin on minu isakodu,” räägib Aino. “Külas üks vanemaid maju. Oleme seda siin kopitsenud.”
Ainol ja Heinol on neli last. Poeg elab siinsamas kõrvaltalus, kõik kolm tütart on aga ennast sättinud elama ja töötama Tallinna.

Ema ütleb, et on oma lastega rahul, sest nad käivad päris tihti kodus, aitavad vanemaid. Aino ise töötas 12 aastat Aste juveelis stantsijana. Hiljem oli Lenini kolhoosi piimaautol ekspediitoriks.

“Meil siin omaga nii palju tegemist,” arutleb Aino. “Aeg kaob käest nii ära, et teinekord vaatad, polegi õieti midagi teinud ja päev ongi läbi. Siin maja ümber nokitseme. Suvel on heinaaeg, siis tuleb kartulivõtt. Lehma kaotasime möödunud sügisel ära. Aga mul on 11 lammast ja tänavu talvel sündis 10 talle!”

Lõpuks arvab Aino, et ei siin Hakjalas pole viga elada midagi. “Maja majas kinni, bussiühendus on linnaga väga hää ja ei meil pole vallaga ka mitte mingisuguseid probleeme.”

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 230 korda, sh täna 1)