Helju Rauniste 70

Helju Rauniste 70

 

Eile oleks Helju Rauniste, Saaremaa lähiajaloo üks kuulsamaid ja ka legendaarsemaid ajakirjanikke, saanud 70 aastaseks. Alljärgnevalt mõned mälestused temast. Nende autoriteks on Helju kolleegid ja õpilased, kelledest paljud olid ka tema lähedased sõbrannad.

Sügav kummardus Heljule
Minu esimesed kokkupuuted legendaarse ajakirjaniku Helju Raunistega olid aastal 1992, kui olin noore kirjatsurana sattunud toonase maakonnalehe toimetusse ja ühte tuppa Heljuga. Pidasin teda alguses nii suureks täheks.

Õige pea selgus aga, et Helju veidike karmi väliskesta all on lihtne, soe, südamlik ja suure hingega inimene, mis andiski mulle teadmise – suured inimesed ei ole iial ennast täis.

Julgen Heljut pidada oma vaimseks emaks. Jah, tema käitumine võis vahel olla väljaspool igasugu reegleid, tema impulsiivsus vahel ehmatadagi, kuid asi, milleta ei saa mina ka praegu oma tööd teha, oli ausus iseenda ja oma lugejate vastu.

Helju tavatses öelda, et kirjutama võib õppida igaüks, kuid igas leheloos ei ole kirjutaja hinge. See on asi, mida ei õpeta ükski kõrgkool – sa kas oled ajakirjanik või mitte.

Usun tänini, et Heljul oli süda õige koha peal, ta oli õiglane, oli aus. Tema tervitus “Tere-strast!” teeb meele ikka rõõmsaks, kui meelde tuleb.

Rita Loel

Helju Rauniste Saaremaalt
Detsembris 1986 käis Helju Rauniste Tallinnas mingisugusel seminaril ja tuli siis ka minu sünnipäevale. Suure riigi ja suure ideoloogia pragunemine oli juba alanud ja sünnipäevalgi kõneldi peamiselt poliitikast. Et asi liiga tõsiseks koosolekuks ei kisuks, lasi Helju laulu lahti: “Emaks mul on Katariina, isaks Nikolai Vtoroi.”

Lõpuks jõudis kätte kohvi ja kringli aeg. Kringel oli ühe tabureti peal toanurgas ja seda oli palju imetletud, sest tollal sai korralikku kringlit vaid tutvuse kaudu. Mingil hetkel märkas keegi, et Helju püksitagumikul on ilus tuhksuhkrust kaheksa.

Nüüd käibki mu sugulaste ja sõprade ajaarvamine selle järgi, et “kas see oli too sünnipäev, kui Helju Rauniste kringlil istus”.

Just nii – Helju Rauniste – temast räägiti ka omavahel. See nimi kõlab just tervikuna väga ilusti. Heljust oleks tema puhul justkui vähe. Mällu on jäänud veelgi pikem nimi, mida igasugustel ajakirjanike kokkusaamistel kasutati. Kõik olid ju kuskilt tulnud, aga kui kohalolijaid üles loeti, öeldi ainult Helju puhul “Helju Rauniste Saaremaalt”.

Jätkates juubeli- ja matusekõnede raudset traditsiooni, kõnelen ka eeskätt endast seoses Helju Raunistega. Nimelt käisid tollal Rahva Hääle ja Noorte Hääle ajakirjanikud palju komandeeringus.

Kuhu minna ja kellest kirjutada sõltus eelkõige rajoonilehe ajakirjanikust. Nii käisingi Noorte Hääle ajal hästi palju Saaremaal ja Võrumaal, sest Kommunismiehitajas oli Helju Rauniste ja Töörahva Elus Naima Navi.

Ametkond või komsomol võis sulle kätte mängida mis tahes nime, aga mis see inimene tõeliselt väärt on, said teada rajoonilehe ajakirjanikult. Nii ei jäänud sa ise ega su leht lolliks.

Helju Rauniste oli Tallinna lehtedele möödapääsmatult vajalik ka selleks, et temalt mõni lugu välja kaubelda. Nii võttis ta osa Noorte Hääle portreevõistlusest ja võitis seal mitu auhinda. Samuti sai temalt kolumne ja portreid tellitud selleks puhuks, kui leht pidi tavalisest huvitavam välja nägema. Näiteks olid tema lood aastalõpulehtedes.

Paljud Helju Rauniste aja tippajakirjanikud olid põllumajandusajakirjanikud. Nagu Olev Anton või Evald Jõgis, kellest hiljem sai vestekirjanik Mägra Märt. Miks tahtsid kirjaoskajad ajakirjanikud põllumajandusest kirjutada?

Kolhoosides oli iseseisvust palju rohkem kui linnas. Kolhooside eesotsas oli inimesi, kes oma peaga mõtlesid ja midagi ka öelda julgesid. Nende hilisem punaparuniks sõimamine on linlaste alaväärsuskompleksi väljaelamine.

Evald Jõgis Rahva Häälest oli kaua Ajakirjanike Liidu põllumajandussektsiooni esimees ja ta on ühes intervjuus öelnud: “See oli hea seltskond. Seal said kokku ka rajoonilehtede põllumajandusajakirjanikud. Ega me üksteist õpetanud, aga üksteiselt õppisime küll.” Uljas Helju oli selle seltskonna raudnael.

Ühes olen kindel: kui Helju Raunistele oleks pakutud New Yorki ja kogu Ameerikat takkapihta, poleks ta seda Saaremaa vastu vahetanud.

Valve Raudnask

Reisil koos Heljuga
Kaks Eesti ajakirjanikku said lähetuse ja sissesõiduloa Kaug-Põhja aladele ajal, mil sealsetel inimestel just algasid puhkused.

Venemaa Kaug-Ida ja Kaug-Põhja avarustes, kus pole ei raud- ega maanteid, on lennumasinad ainsad ja seetõttu täiesti tavalised transpordivahendid. Asulate vahel on vähemalt 400 kilomeetrit tühja tundrat ja lumevälju. Põdrakasvatajate asulast apteeki minnakse kopteriga.

Kodukülast oblasti pealinna ei saa teisiti kui lennukiga. Koolilapsed lendavad lennukiga ekskursioonile… Ajakirjanikud lendavad objektile. Puhkuste ajal lendab Kaug-Ida peaaegu tühjaks. Läände, ehk nagu sealkandis öledakse mandrile, suunduvad pungil täis õhulaevad.

Oli juunikuu. Lennuk Moskva–Anadõr asus teele kuue ekipaažiliikme ja kahe reisijaga pardal. See oli hiigelsuur IL, mis mahutab üle 160 inimese.
Pikalt peeti tühjas lennukis plaani, kuhu oleks parem istuda – kas salongi etteotsa või taha, kas akna alla või vahekäigu äärde.

Punetavate silmadega ja natuke habetunud stjuuard soovitas kummalgi reisijal võtta oma valdusesse terve pingirida, käsipuud üles tõsta ja endale nii magamisase tekitada.
Rohkem kui kolme pingiga pole ju tõesti midagi peale hakata!

Reisikaaslasel oli kotis lapik konjakiplasku. Ta küsis, et kas peaks panema pudeli lennukis ringi käima.
“Mis sa nüüd! Piloodid ei tohi roolis võtta!”
“Kas tõesti? Kas ka taevas on liiklusinspektorid?”

Mingil ajal serveeriti eine. Öeldi, et see on õhtusöök. Aga reisijad olid hilisõhtul lennukisse istunud ja ootasid hommikueinet. Vastupäeva kihutamine oli bioloogilise kella lootusetult sassi ajanud. Kui lennuhiiglane lõpuks maandus, olid reisijatel pead täiesti sassis. Kõige rohkem sellest, et aerodroomi ääres polnud mingit lennujaama. Polnud üldse ühtegi hoonet. Keset lumist tundrat pesitsesid ainult lennukid…

Trapi juures seisis uniseid silmi kissitades korrapidaja. Küsimus, kas see ongi Tšuktšimaa pealinn Anadõr, tegi korrapidajale nalja.
“Anadõr on teisel pool limaani. Üle mere.”
“Ah, me oleme eksinud!” ahastas loo kirjapanija. Ta on topograafiline idioot ja suudab isegi Tallinnas segi ajada, kummale poole ja millisest trammipeatusest sõidetakse.

“Kas me ei maandunud siis Tšukotka pealinnas Anadõris?”
“Anadõri linnas pole lennuvälja. Linnas saab maanduda ainult kopter. Tänaõhtune kopter lennujaamast linna on juba ära läinud.”
“Mis siis kell praegu on?”
“Kell on kümme õhtul.”

Kaks kogenematut põhjamaareisijat vaatasid taevas särava päikese poole ja siis teineteisele otsa. Kas on mõtet kella keerata, kui ajavahe on vist 12 tundi?

Selgus, et Aeroflotil oli Beringi mere äärsel lennuväljal väike vagunelamu. Seal oli puhvet, kus müüdi lahtist viina, vaalalihalõike ja kopteripileteid.
Päikesepaisteline öö möödus põdrakarjuse vammuse all. Hommikul ütles Saaremaalt pärit ajakirjanik ennast juunikuise lumega mõnusalt hõõrudes:
“Pole ei Hiltonit, ei sushit. Niisugune näeb välja maailma lõpp! Vaata ja ära unusta üles kirjutada!”

Ei unusta. Aga ütlejat, Helju Raunistet ennast, ei ole enam. Tol reisil jõudis ta mitu korda kinnitada:
“Tšukotkale tuleks kümne aasta pärast tagasi tulla.”

Ene Hion

Helju Rauniste
Publitsist sündis Maasi vallas Randkülas Sihvri talus ja õppis Kavandi 7-klassilises koolis ja Leisi keskkoolis. 

Oli hiljem Kavandi algkoolis õpetaja ja tegi agronoomiaõpingute ajal EPAs kaastööd mitmele ajalehele.

Pärast ülikooli lõppu oli ajalehe Kommunismiehitaja toimetuses põllumajandusosakonna juhataja.

Ajakirjanike Liidu liige alates aastast 1974. Saanud mitmeid preemiaid ja medaleid hea töö eest.

Publitsistikavõistluse “Ballaad” üks laureaatidest aastal 1975.

Sai teeneliseks ajakirjanikuks 1977. aastal.

Suri Kuressaares, maetud Kavandi kalmistule.

Kirjutanud palju edukaid olupilte Saaremaast ja inimestest, ent raamatut trükis siiski avaldanud ei ole. Mõned tema kirjutistest:
Tema nõuab armastust (1968),
Esimestena kolhoositeel (1972),
Sammud (1975),
Vaod (1976),
Leib ja piim,
Tähtsatest tähtsaim (1985),
Kahed jäljed,
Kodusaare kirjanikke (1987),
Taevamärgid, taimed ja meie (1990),
Vigala Sassi tunnetuste tee,
Mälestus (1991),
Mõttehetked Endla Tegovaga (1992),
Maausu jaapanlased Männi talus (1993),
Revolutsiooni ei tehta lauluga.

Rauniste viimane lehelugu oli Ümber suure kaevu.

Raamatust Saarlaste kirjarahvast

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 149 korda, sh täna 1)