Kas läbimurre teaduses: Inimesed võivad elada kuni 800 aasta vanuseks

Veidi n-ö kohendades meie DNA-d, võime me oma eluiga sadade aastate võrra pikendada – seda loomulikult juhul, kui me ise nii kaua elada soovime. Ameerika teadlaste uusim avastus on teadusmaailmas tekitanud terava vaidluse.
Nimelt on California teadlastel õnnestunud insenergeneetika meetodite abil luua elusorganism, kes omataoliste organismidega võrreldes võib elada enam kui 10 aastat kauem. Tegemist on suurima eluea pikendamisega, mis vananemismehhanisme uurivatel teadlastel on seni õnnestunud saavutada.
Kui kunagi tulevikus õnnestub sedasama metoodikat rakendada ka inimesel, siis võib juhtuda, et inimese keskmine eluiga pikeneb kuni 800 aastani. Kuivõrd realistlik on aga selline perspektiiv?

Lõuna-California ülikooli teadlane Valter Longo esindab mitte just eriti suurt, kuid see-eest väga mõjukat teadlaste rühmitust, kes on seisukohal, et inimese eluea kümnekordne pikenemine pole mitte ainult võimalik, vaid ka paratamatu.

Just tema juhtimise all õnnestus teadlastel luua pärmseene tüvikultuur, mis võib elada kuni 10 nädalat või isegi kauem, samas kui tavaline pärmseen elab maksimaalselt vaid ühe nädala.

Eraldades seene genoomist kaks geeni ja pannes ta madala kalorsusega toitu sisaldavale dieedile, suutis Longo kõige tavalisemate pärmseente eluiga pikendada keskmiselt ligi kümme korda. Neidsamu seeni kasutavad oma igapäevatöös pagarid ja õlletootjad. Teadlase uurimistöö tulemused avaldas hiljuti ajakiri Public Library of Science Genetics.

Inimene pole ju pärmseen

Loomulikult on erinevus pärmseene raku ja inimese vahel kolossaalne, kuid see fakt ei takistanud Longol ja tema kolleegidel teatamast, et nende uurimistöö omab vahetut seost vananemisprotsessidega, sh ka inimese vananemisega.

“Kui meil tõepoolest õnnestub välja selgitada, kuidas töötab pikaealisuse mehhanism, siis õnnestub seda kasutada ka kõigi teiste elusorganismide puhul,” kirjutab Longo.

Teadlane jätkab: “Me oleme veel väga kaugel sellest, et pikendada inimese eluiga kuni 800 aastani. Praegu pole keeruline pikendada eluiga koos tervise säilimisega kuni 120. eluaastani. Kuid ma eeldan, et kunagi on inimese eluiga võimalik pikendada ka kuni 800 aastani. See tähendab, et ma suhtun eitavalt väitesse, et elusorganismide eluea pikkuse jaoks eksisteerib mingi ületamatu ülempiir.”

Tõeline ketserlus

Enamik gerontolooge – nii kutsutakse vananemisprobleemidega tegelevaid teadlasi – on aga seisukohal, et sellised avaldused on puhas ketserlus. Nimelt on teadlaste seas levinud üldtunnustatud seisukoht, et inimese maksimaalne eluiga ei saa ületada 125 eluaastat.

Tõendatud andmetel on seni maailma kõige kauem elanud inimene prantslanna Jeanne Calment, kes suri vanuses 122 aastat ja 164 päeva. Vastavalt ortodokssetele vananemist puudutavatele seisukohtadele, oli see naine üks väheseid õnnelikke, kel õnnestus jõuda inimese eluea ülempiirile väga lähedale.

Nn traditsiooniliste teadlaste suhtumist ideesse, et kunagi suudavad inimesed elada mitu aastasada, on kõige tabavamalt väljendanud tuntud inglise gerontoloog Robin Holliday oma raamatus “Vananemine: elu paradoks” (ingl k Aging: The Paradox of Life).

Teadlane kirjutab: “Kuidas võib teha selliseid avaldusi? Neid saab teha vaid juhul, kui eiratakse kogu seda kolossaalset juba ilmunud teaduslikku materjali, mis puudutab organismide vananemist, … sellised avaldusi tehakse, kui ignoreeritakse tohutut hulka materjali, mis on kogutud inimese ealistest muutustest tingitud haiguste kohta.”

Nagu paljud teised gerontoloogiaga tegelevad teadlased, suhtub ka Holliday suure skepsisega ideesse, et vananemismehhanisme on võimalik kuidagi üle kavaldada. “Kogu see vananemise vastu suunatud liikumine muutub mitte ainult et teaduslikuks fantastikaks, vaid see hämmastab veel ka oma erakordselt suure nahaalsusega,” ütles Holliday Londoni päevalehele The Independent.

Tema sõnul on biomeditsiini vallas tänaseks kogutud juba tohutu hulk teadmisi, mis kõik viitavad sellele, et kusagil 125. eluaasta paiku tabab inimest paratamatult surm.

Lähtub loodusest

Kuid olgem ausad – just see seisukoht, et organismide elueal on olemas mingi looduslik ülempiir, loogiliselt tulenebki Valter Longo ja tema kolleegide eksperimendist. Nagu eelpool öeldud, õnnestus katsetel pärmseentega luua organism, kes elas omataolistest kauem enam kui 10 nädalat.

Eemaldades pärmseene genoomist kaks geeni (RAS2 ja SCH9 – väidetavalt reguleerivad just need organismi vananemismehhanisme) ja pannes seene veel ka madala kalorsusega dieedile, pikendasid teadlased kõnealuse organismi eluiga mõõtmetes, mis teoreetiliselt pole võimalik.

USA-s vananemisprotsessidega tegeleva riikliku instituudi geneetika ja rakubioloogia osakonna juht Anna McCormick märkis: “Ma ütleksin, et eluea kümnekordne pikendamine on vägagi kaalukas argument.”
Dieet on kasulik

Praegu on teaduses üldtunnustatud seisukoht, et kalorite piiramise abil on võimalik pikendada paljude organismide eluiga, alates pärmseentest ja ümarussidest ning lõpetades kärbeste ja hiirtega.

Sellele vaatamata pole teadlastel aga õnnestunud veel selgitada, kas kalorite tarbimise piiramine võimaldab pikendada ka inimese eluiga. Samas teame me oma igapäevaelust hästi, et kaloririkas toit põhjustab rasvumist ja teisi eluiga lühendavaid riske.

Bioloogid on seisukohal, et kalorite tarbimise kunstlik piiramine viib paljud loomad seisundisse, mis normaalsetel tingimustel vastaks eksistentsile näljasurma piirimail.

Selle asemel et kasutada väärtuslikke energiavarusid näit paljunemiseks, lülitavad loomad välja kõik organismi funktsioonid, jättes töösse vaid kõige vajalikumad ning eeldades, et kunagi tulevikus olukord paraneb ja siis võib mõelda ka järglaste tootmisele.

See ettekujutus vastab palju üldisemale teaduslikule seisukohale, et loomad kalduvad valima ühe kahest elustrateegiast: kas suur viljakus koos lühikese elueaga või pikem eluiga ja mitte eriti kõrge reproduktiivne potentsiaal.

Näiteks hiired suunavad märkimisväärse osa oma piiratud ressurssidest paljunemisele, kasvatades aasta jooksul üles mitu pesakonda. Samas on hiire eluiga aga väga lühike, kestes kõigest paar aastat. Seevastu nahkhiired, kes on tavahiirtega peaaegu ühesuurused, toovad ilmale kõigest ühe, äärmisel jooksul kaks järglast aastas. See-eest elavad nad aga kuni 30 aastat.

Üle parda visatud keha

Miks ikkagi elavad ühe liigi isendid kauem kui teisi liigi esindajad, omades seejuures täpselt sama suurt keha? Selle küsimuse üle on teadlased pead murdnud juba aastakümneid. Nagu hiirte ja nahkhiirte näitest ilmneb, on geenid võimelised eluiga pikendama. Sellisel juhul tekib küsimus: miks ei tee geenid seda sagedamini või isegi alati?

Üks veenvamaid vastuseid sellele küsimusele on tuntud kui “utiili antud keha teooria” (ingl k the disposable soma theory). Lühidalt kõlab see järgmiselt: geenid on suutelised organismi eluiga pikendama, kuid seda vaid juhul, kui valitseb tasakaal selleks vajalike kulutuste ja pikaealisusest tulenevate eeliste vahel.

Igapäevaelu käigus kuluvat organismi on võimalik – nii vähemalt väidab osa teadlasi – alati remontida. Kuid kunagi saabub hetk, mil remont ei tasu enam ära, sest need nn remondikulud on paisunud ülemäära suureks. Umbes nii nagu teatud hetkel pole enam kasulik remontida vana autot või televiisorit, majanduslikult palju ökonoomsem on osta uus.

Just sel hetkel visataksegi keha n-ö üle parda, antakse utiili, sest loodusel pole mõttekas seda enam taastada. Kuid geeni vaatenurgast pole sel enam tähtsust – seda loomulikult juhul, kui tal on õnnestunud kulunud kehast “põgeneda” ja end palju nooremas, järgmisse põlvkonda kuuluvas kehas taastada.

Sisseprogrammeeritud vananemine

Valter Longo oletab, et nn utiili visatud keha teooria, millega tuli 1970. aastate lõpus välja Newcastle’i ülikooli professor Tom Kirkwood, on praegusel hetkel vananemisprotsessi kirjeldavatest üks veenvamaid.
Kuid samas on Longol ja tema kolleegidel ka üks teine selgitus, mis tegelikult ongi osa teadlasi väga tigedaks ajanud.

Nimelt oletab ta, et vananemine pole lihtsalt meie keha kulumise kõrvalnähtus; see olevat organismi geneetiliselt programmeeritud eesmärgiga likvideerida populatsiooni elatanud liikmed, et anda teed noorematele.

Kuigi evolutsioonilise bioloogia valdkonnas on sellise seisukoha paikapidamatust tõestatud (näiteks tegid seda 1960. aastal ameerika teadlased George Williams ja John Maynard Smith), on Lõuna-California ülikooli teadlased siiski veendunud: nende katsed pärmseene geenide modifitseerimisel kinnitavad, et vananemine on organismi geneetiliselt programmeeritud protsess, mis on välja kujunenud loodusliku valiku käigus.
“Sisuliselt on meie eksperiment selle seisukoha esimeseks näitlikuks kinnituseks, et vananemine on programmeeritud ja altruistlik,” kirjutab Longo. “Organismid, mida me tunneme, surevad kaua aega enne neile ette nähtud tähtaega, et varustada toiduga järglasi ja ka “mutante”, mis on tekkinud nende enda populatsioonis (Nii nimetab Longo elujõulisemaid isendeid, kes elavad tavapärasest kauem – toim.).”

Kõik see viib paratamatult oletusele, et sama protsess toimub ka inimeste keskel, et paljud inimesed surevad varem kui vaja. “Inimese programmeeritud vananemine – see on vaid hüpotees. Seni ei tea me veel, millisel määral see tõele vastab,” arutleb Longo.

Kui pärmseene vananemine on aga programmeeritud ning samas on metabolistlikud protsessid väga sarnased, siis võib eeldada, et ka inimesed surevad varem, kui see nn utiili antud keha teooria järgi võimalik oleks.

Valter Longo väidab, et seni pole veel keegi suutnud tema teooriat sisseprogrammeeritud enneaegsest surmast ümber lükata. Praegu on aga selline ketserlus oma ala spetsialistide hulgas suure lõhe tekitanud. Kuid peeti ju omal ajal ketseriks ka Galileo Gailileid, kes äärepealt oleks tuleriidal põletatud.

Näiteid pikaealisusest

Jeanne Calment
Jeanne Calment’i ema, isa ja vend elasid samuti kaua, vastavalt siis 86-, 93- ja 97-aastaseks. Kuid Jeanne’i enda rekordit pole ametlikel andmetel maailmas veel keegi suutnud lüüa. Kui Jeanne 1997. aastal suri, oli tal vanust 122 aastat ja 164 päeva.

Ta sündis 1875. aastal, 14 aasta vanuselt tutvus ta Vincent van Gogh’iga, 1885. aastal nägi oma silmaga Victor Hugo matuseid.

Shigechiyo Izumi
Izumit peetakse tšempioniks mitte üksnes meeste pikaealisuse valdkonnas; ta oli ka inimene, kel oli pikim tööstaaž. Izumi elas Jaapanile kuuluval Tokunoshima saarel ja tegeles talutööga.

Ta töötas lapsepõlvest kuni 105. eluaastani. Seega oli tal tööstaaži 98 aastat. Samas ei saa öelda, et ta järgis tervislikke eluviise. Nimelt tundis Izumi nõrkust sho-chu (odraviin) vastu ning oma 70. eluaastal olevat ta hakanud suitsetama. Sellele vaatamata elas ta 120-aastaseks ja suri 1986. aastal

Edna Parker
Edna Parker (fotol) on 114-aastane iirlanna, kes on üle elanud kõik oma lapsed… Praegu peetakse teda maailma vanimaks inimeseks. Naine elab vanadekodus, kuid suudab ikka veel ise, kõrvalise abita ringi liikuda.

Charlotte Hughes
Hughes oli Suurbritannia vanim elanik, kelle vanust on õnnestunud dokumentaalselt tõestada. 63-aastaselt abiellus ta kellegi Noeliga, kes suri 105. eluaastal. Hughes elas 115-aastaseks. Ta suri 1993. aastal.

Florrie Baldwin
Baldwin sündis 1896. aastal, praegu elab ta Leedsis vanadekodus. Enda sõnul mäletab ta kohtumist kuninganna Victoriaga (väheusutav, sest kuninganna suri aastal 1901). Veel väidab ta, et luges ajalehtedest Buuri sõja lõpust (see oli 1902).

Henry Allingham
Allingham on viimastel aastatel kuulsaks saanud kui vanim I maailmasõja veteran. Ta sündis 1896. aastal, elab Londonis ja teda peetakse Euroopa vanimaks meheks. Maailmas on temast vanem mees vaid jaapanlane Tomoji Tanabe (s 1895).

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 186 korda, sh täna 1)