Kui peres kasvab erivajadusega laps (7)

Kuigi erivajadustega lastest on hakatud rohkem rääkima, ei ole keegi meist ette valmistatud olukorraks, kus peame endale teadvustama, et meie laps on puudega (keha-, vaimu- või meelepuudega), erivajadusega.

Kuidas šokk üle elada ja kuidas endaga hakkama saada, sõltub sellest:

kuidas vanema(te)le sellest räägitakse;

kas vanema(te)le pakutakse kohe tuge ja informatsiooni;

kuidas pere lähedased sellesse suhtuvad ja kas nad toetavad vanemaid;

millistesse tingimustesse oma lapsega satutakse.

Erivajadusega lapsesse peaks igaüks meist suhtuma nii, et kõigepealt on inimene ja seejärel alles erivajadus või puue.

Kui ema tunneb ennast süüdi

Kõige esimesed küsimused erivajadustega laste vanematel on: “Miks just minul?”, “Millega ma olen selle ära teeninud?”
Tänu sünnieelsele diagnostikale teavad mõned emad lapse puudest juba enne sündi, kuid mõned lapsed saavad eluaegseid kahjustusi ka õnnetuste ja traumade tagajärjel – nii et keegi meist ei ole selle eest kaitstud.

Kindlasti läheb pisut kergemaks, kui saadakse teada, mis täpselt lapse puude põhjustas, aga ega see teadmine väga palju aita. Suurem osa puudega laste emasid on teinud kõik, et nende laps sünniks tervena. Seega tuleks süütunne endast välja juurida, kuigi see ei ole kerge, sest süü vastu ei tunne huvi ainult meie ise, vaid meid ümbritsevad ka teised vastuseotsijad, kes sageli ei ole kuigi heatahtlikud.

Kõige parem on mõelda, et ma ei ole süüdi – see lihtsalt juhtus minu ja mu lapsega. Ja kui sa ikka tõesti tead, et sina ise oled kuidagi – kas teadmatusest või lohakusest – süüdi, siis teadvusta seda endale ja ainult endale. Kergem on elada vastustega kui end kogu elu küsimustega piinata.

Kohanemine ja harjumine uue eluga

Esimeseks eesmärgiks võiks olla olukorraga kohanemine – harjumine tuleb palju hiljem. Paljudel erivajadustega laste emadel tuleb ette hetki, mil neile tundub, et nad oma last ei armasta. Ärge ehmatage – teisedki tunnevad sama.

Tavaliselt tekivad sellised emotsioonid väsimuse ja ummikseisu ajel. Need on loomulikud reaktsioonid, mis mõjuvad kahjustavalt meie enesehinnangule.

Tegelikult on meis jõudu palju rohkem kui arvame; omaette oskus on see üles leida ja seda kasutama õppida. Parim soovitus on: jääge iseendaks. Halvim, mida teha saate, on end kohe või ajapikku identifitseerida puudega lapse emana, st kogu teie elu jääb valitsema ainult lapsega seonduv.

Ümberkorraldused

Erivajadusega laps nõuab rohkem aega ja hingejõudu kui terve laps.
Kindlasti tuleb rahulikult läbi mõelda ja lahendada küsimused: milliseid muudatusi laps minu ellu toob? Kas ma saan jätkata oma elu samamoodi kui enne? Kas kodu tuleks kuidagi ümber kujundada? Kas ma saan edaspidigi koolis või tööl käia? Kas ma saan ise hakkama või on mul abi vaja? Kes mind aitama hakkavad? Kust võtan lisaaja ja raha? Kust saan vastused kõigile küsimustele?

Soovitav on hakata lapse arenguloo kohta päevikut pidama juba lapse esimestest elupäevadest alates – tihti kipub meelest minema, millal täpselt üks või teine asi juhtus, millised on lapse saavutused, millised haigused jne. Sel moel saame aga paremini jälgida oma lapse arengut.

Vajadusel saame end ka kaitsta, kui peame näiteks mõnele spetsialistile meelde tuletama, mida ta on prognoosinud, soovitanud või vajalikuks pidanud.

Lapsevanem on kõige parem spetsialist

Teil on õigus ja kohustus vastu võtta otsuseid ja seega on teie õlul suur vastutus, kuid samas muudab see teid ka sõltumatuks kõikidest erinevatest soovitustest, käskudest ja keeldudest, mida oma lapse kohta kuulete. Ainult teil on õigus teada kogu infot oma lapsest ja anda luba kõikvõimalikeks testimisteks ja uuringuteks.

Spetsialistid on selleks, et teiega oma teadmisi jagada ja teid aidata – see, mis lapsest saab, sõltub eelkõige teist endist ja loomulikult ka lapsest. Usaldage oma last, talitage selle järgi, mis talle on kõige parem ja mis teda õnnelikuks teeb. Võtke väikesi riske, kui tunnete vaistlikult, et teete õigesti, ning ärge hoolige teiste inimeste vastuseisust.

Kindlasti on palju neid, kes tahavad teile kangesti nõu anda (kuigi nad teie last üldse ei tunne). Soovides aidata, käigu nad siis teie eest poes või mängigu vahel natuke lapsega, selle asemel, et õpetada lapsega mängimist.

Kohe algusest peale oleks tark lapse kasvatamisel/õpetamisel lähtuda sellest, mida laps oskab ja mis talle meeldib, mitte aga neist vigadest ja puudujääkidest, mis lapses olemas on.

Painav üksindus

Olgu inimene päriselt üksi või kasvagu laps perekonnas, tabab lapsevanemat siiski tihti sotsiaalne isolatsioon ja üksindus.

Üksindus võib olla üksilduse põhjustajaks. Aga üksildusega kaasneb palju negatiivset, näiteks negatiivne hinnang oma suhetele teistega: suhted ei rahulda inimese vajadusi, puuduvad emotsionaalselt lähedased inimesed, elatakse psüühilises isolatsioonis nii emotsionaalselt kui sotsiaalselt.

Inimene võib olla küll uhkelt iseseisev ja sõltumatu, aga tegelikult on sõltuvustunne vajalik, sest see tähendab emotsionaalset sidet. Ja sotsiaalne isolatsioon tähendab suhtevõrgustiku puudumist.

Ilma selleta jääb aga tunnustusvajadus rahuldamata ja inimene ei saa oma isiksusele vajalikke positiivseid kinnitusi. Väljakujunev madal enesehinnang soodustab aga mõttetuid enesesüüdistusi ja suletuse tekkimist.

Mida saab ise ära teha

Lapsepõlv – Mida varem sekkuda lapse arengusse, teda igal võimalikul moel stimuleerides, seda parem. Laps areneb kõige paremini koos teiste omavanuste lastega, kellelt tal on eeskuju võtta ja nii mõndagi õppida.

Seetõttu on hea, kui saate oma lapse võimalusel tavalasteaeda panna. Hea oleks enne lõpliku valiku tegemist konsulteerida nii spetsialistide kui teiste lastevanematega – ja seda üsna varakult.

Kooliiga – Kooliealisel lapsel on erinevused teistest eriti selgelt näha. Kahtleme, kas põhikooli esimestes klassides on hindamise rakendamine vajalik, ja kui on, siis ei tohi hinnata erivajadustega laste omadusi, mis on muutumatud. Erivajadus on omadus, mis käib inimesega kaasas kogu elu.

Kooli valmisolek sõltub suuresti kooli juhtkonnast ja õpetajate heast tahtest ning teadmistest. Kõikide Eesti koolide valmisolek erivajadustega laste õpetamiseks sõltub aga lastevanematest, kes oma lapsi julgevad integreerida ja neile õigusi nõuda.

Noorus – Lapsele tuleb tema erivajadusest rääkida siis, kui laps seda küsib. Aga kui ta ei küsi või ei oskagi küsida, ei tohiks sellest valusast teemast siiski mööda minna. Keha- või meelepuudega laps saab nii või teisiti varakult aru, et ta on teistsugune kui teised lapsed.

Vaimupuudega lapse puhul on see natuke keerulisem. Vahel arvame, et talle polegi vaja selgitada, küll saab ilmagi hakkama, kuid ei maksa oma lapsi alahinnata. Kõige sagedamini toimuvad need tõsisemad jutuajamised lapse murdeeas.

Oluline on lapsele selgitada, et tal on õigus kõigele sellele mis teistelgi lastel. Eelkõige on tal õigus ja ka soov armastada ja omavanustega seltsida. Erivajadustega inimestel on samasugused tunded ja unistused kui kõigil teistel. Neist ei tohi loobuda ja neid ei tohi keelata. Andke oma lapsele teada, et te olete igal hetkel tema jaoks olemas ja toetate teda – siis saab ta paremini hakkama.

Tulevik – Mitte ükski erivajadusega lapse vanem ei tea lapse varastel eluaastatel, mis tema lapsest tulevikus saab. Ei teata, kuidas ta areneb ja milline on tulevikus see ühiskond, kus ta oma elu elama hakkab. Küll peab vanem endale varakult selgeks tegema, et kui vähegi võimalik, peab laps saama elada iseseisvat elu.

Paljuski sõltub lapse tulevik sellest, millise hariduse ta saab. Aga veel rohkem sõltub erivajadustega laste tulevik sellest, kui palju nad ise endasse usuvad, kui kõrge on nende enesehinnang, mis motiveerib neid iseseisvuma, kas neil on soovi ja julgust oma perekonda luua, armastada ja end hästi tunda.

Need oskused tulevad kodust, mille loovad vanemad. Usaldage oma last. Ta on palju rohkemaks võimeline kui esmapilgul paistab, aga samas tuleb tema tuleviku suhtes olla realistlik.

Kaasõpilaste suhtumine erivajadusega lapsesse kujuneb vastavalt sellele, kuidas suhtub neisse erivajadusega laps. Nii nagu erivajadusega laps teisi kohtleb, kohtlevad kaasõpilased ka teda.

Kui erivajadusega laps ei pea suhtlemisel eakaaslastega oma erivajadust rohkemaks kui individuaalsust, siis sellest suuri probleeme ei teki.

Erivajadusega laste vanemate palved

Ükskõik kui raske puudega on laps, on ta eelkõige laps, mitte eelkõige puudega. Puudega lapse vajadused on samad mis kõigil lastel – nad vajavad kindlustunnet, tunnustust, aega ja palju armastust.

Siiras huvi puudega laste vastu on liigutav, kuid ei maksa unustada end neid lihtsalt vahtima.

Kui te ei tea, kuidas meie lastega käituda, siis küsige julgelt. Teie ebakindlus on mõistetav – ka meil tuli õppida elama koos puude ja haigusega.

Kõnelege meiega oma lastest, aga eelkõige kõnelege meie lastega.
Lubage oma lapsi meie omadega mängima ja õppige oma lapselt siirust ning täiesti normaalset lävimist puudega inimesega.

Saage aru, et me oleme vahel väsinud, tühjaks pigistatud, kärsitud või kannatamatud.

Palun ärge jutustage meile lugusid kõigist teile teadaolevaist puuetega inimestest. Ärge äratage meis kuulujuttudega valesid lootusi imele, millest olete lugenud või kuulnud.

Haiget teeb, kui meie lapsi ei kutsuta kunagi sünnipäevadele, sõprade juurde mängima või muudele koosviibimistele.

Igapäevaelu koos puudega lapsega ei ole alati kerge. Ka halvad kogemused kokkupuudetest kaasinimestega kuuluvad sinna juurde – ehk suudate teie kinkida meile häid kogemusi.

Kas mõistate, kui suur kingitus on terve laps? Kas mõtlete vahel, et selline kingitus pole iseenesestmõistetav, et kõik puuded pole kaasasündinud, vaid on sageli õnnetuste ja haiguste tagajärjed? Kui te suhtlete meie lapsega, siis kujutlege mõnikord, et ta võiks olla teie laps.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 277 korda, sh täna 1)