Pudelipost vs. Eesti Post ja koristuspäev Abrukal

Kõik elanikud, kes Abrukal hingekirjas ja saarel alaliselt paigal, on tegusad ja toimekad. Tööd ja tegemised nõuavad oma ja aeg kaob lennates. Ega niisama ringi tatsamiseks ja muidu ulaeluks aega jäägi. Tüüpiline kevadine “nobedate näppude voor”.

Mis külviks on loodud, see mulda saab. Mereinventar tuleb üle vaadata, paadid korda ja vette, püünised merre. Nii see saareelaniku elu käib. Loomulikult on aktuaalne igakevadine koristus ja kraamimine ja mis kõik veel.

Ehitajad aga võtavad hoogu, sõlmivad lepinguid ja toimetavad ehitusmaterjali saarele, et siis tööle hooga pihta anda. Hetkel on nagu vaikus enne tormi.

Pudelipost rannast ja muret tegev Eesti Post

Veidi aega tagasi leidis naabrimees Jüri rannas jalutades pudeliposti, mille ta mulle läkitas. Pudelis oli kiri, milles paluti rannas jalutajat, kes kirja leiab, helistada ülestähendatud telefoninumbril. Kuna selles palves erilist keerukust polnud, siis valisin numbri ja helistasin.

Teises otsas vastas telefonile üks Pärnumaa mees, kellel Aidar Lääne nimeks. Muidugi kõlas mehe hääletoonis üllatus, kui ta kuulis, mis asjus helistan ja kust kõne tuleb.

Orienteeruvalt kaks aastat tagasi pidanud nad perega Pärnumaal Valgerannas piknikku. Rannal jalutades läkitaski seltskond pudeliposti teele, mille kahe aasta möödudes Abruka mees rannast üles korjas.

Iseenesest on sündmus tähelepanu vääriv, ega just meri iga päev pudeliposti randa uhu. Samas võib teda vaadelda nii, võib naa.
Tänapäeval ei ole mingi uudis, et haritud ja ettevõtlikud inimesed Eestimaalt elavad ja töötavad maailma eri paigus. Ei ole ka meie pere selles suhtes mingi erand.

Kuna üks lastest elab ja töötab Araabia Ühinenud Emiraatides Dubais, siis oleme talle aeg-ajalt kodust ikka paki teele läkitanud. Killuke kodumaad võõrsil viibides on ju hingekosutav. Möödunud jõuludeks panime taas paki teele ja juba varakult.

Paraku paistab nii, et Eesti Posti tragid ja usinad töötajad tõttasid seda isiklikult kohale toimetama ja tundub, et lausa jalgsi. Miks muidu pea poole aasta möödudes pole saadetis kohale jõudnud. Ei kippu ega kõppu.

Ometi võin päris enda kogemuste varal väita, et sinna saab tsiviliseeritud inimese kombel, ikka lennukiga ja puha. Samas aga paneb see pudeliposti juhtum arvama, et lootust ei maksa kaotada.

Ka hilinenud läkitused võivad kunagi kohale jõuda, kui Valgerannast Abrukani jõudmiseks läks kaks aastat, siis Araabiasse läheb ilmselt veidi kauem. Noh, ootame, eks näe. Eestlane on ju kannatliku loomuga.

Sellised mõtted ja säärased pajatused selle pudeliposti asjus. Aga asjal on ka teine pool, selline, millele pudeliposti teeleläkitajad tavaliselt ei mõtle. Kui lained sõnumit kandva pudeli kunagi randa uhuvad, siis ei pruugi see sugugi liivaranda jõuda.

Tihtipeale on rannad kivised ja pudel puruneb rannakividel kildudeks. Nii juhtus ka Abruka rannast leitud läkitusega. Kiri jõudis meieni üksnes tänu sellele, et ta oli kirjutatud mahlapakist lõigatud ribale, mis oli pudelikaelas kinni. Õnneks ei purunenud paks pudelikael rannakividel. Nii ongi juhtunul mitu tahku. Ühest küljest põnev.

Pudeliposti on teele läkitatud ilmselt pudeli leiutamisest alates. Teisalt, milline rannas jalutaja tahaks purunenud pudeli otsas oma jalgu või muid ihuliikmeid vigastada. Hoidku jumal, kui säärane õnnetus peaks juhtuma mõne lapsega. Hullavad ju nemad rannas ennastunustavalt ja ega need vanemadki kogu aeg silmad maas kõnni.

Nii et siin on mõtlemisainet pudeliposti teeleläkitajatele. Kui nüüd rääkida sellest, mida kõike meri randa uhub, siis pudelipost on küll randlaste väikseim mure, kuigi oma iva on selleski juhtumis.

Abruka prahist puhtaks

3. mail korraldatakse üleriigiline üritus, mille raames tahetakse Eestimaa prahist puhtaks kraamida. Otse loomulikult annab sellele ettevõtmisele omapoolse panuse ka Abruka rahvas.

Kui ma mõni nädal tagasi hakkajamad inimesed, kes Abrukaga seotud, läbi helistasin, siis vastuseisu ei kuulnud ma kellegi suust. Otse vastupidi, enamik inimestest kinnitas, et kui miski peaks üritust takistama, näiteks ülimalt halb ilm, siis toimub ettevõtmine mõnel teisel päeval, aga toimub kindlasti. Kaarma vallavalitsuski on lubanud võimaluste piires õla alla panna.

Kui kõik laabub plaanitult, siis loodame puhtaks saada kõik teeperved ja üldkasutatavad kohad, sealhulgas ka ligipääsetavad rannaribad. Õnneks pole prügi meile probleemiks, aga ka kõige paremas majapidamises tuleb aeg-ajalt kraamida ja koristada.

Tähtis on miski muu. Hoopis see on tähtis, et rahvas tuleb esimese kutse peale ega loe oma Abruka saarel oldud tunde, rehkendamaks, kas ta mahub põliselaniku auväärsesse seisusesse või ei.

Nii tekibki kindel kogukond, kellele võib loota ja kellega koos saab mägesid liigutada kui vaja. Sellest, kas asjast asja sai ja kuidas üleriigiline ettevõtmine Abrukal laabus, saame aimu juba mõne nädala pärast.

Seniks aga leidke võimalus kiires päevatöös ringi vaadata. Kui võimalus, minge loodusesse. Metsaalused on sinililli ja tärkavat kevadet täis.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 145 korda, sh täna 1)