Üheksakümmend kuus aastat elukooli

Üheksakümmend kuus aastat elukooli

 

Kui ma pärast mõningaid seiklusi lõpuks õigest teeotsast ehk Valjala Kõnnu bussipeatuse juurest alla keeran, ootab Raimo Kald mind ratta najale toetudes. Raimo on sama küla mees, põllumees ja Augustin Maripuu hooldaja. Augustin saab 18. novembril 97-aastaseks.

“August veab ise veed ja puud sisse, niidab muru – ei mingit probleemi,” räägib Raimo, kui me talu poole sammume. Ja jalgrattaga tegi August veel eelmisel aastal küla vahel kolmekilomeetriseid ringe, mis nüüdseks kilomeetrini kahanenud. Põhjuseks eelmise aasta detsembris saadud infarkt, millest vanahärra täielikult taastus.

Õueväravast sisse saanud, otsin pilguga peremeest ja loobun sellest mõttest – kindlasti on Augustin toas, istub tugitoolis või pikutab. Ma eksin. Trepile astub pikk ja üllatavalt sirge selja ning kindla astumisega mees, kellele aastaid pakuks ehk kõige rohkem 70. Terekäsi on tugev ja muhedal moel arvab peremees, et juttu oleks parem vesta ehk toas.

Esimesse klassi 1919. aastal

Tuppa sisenedes köidab mu tähelepanu harmoonium. “Seda on ta mänginud, jah, nüüd muidugi enam mitte, sest kuulmine on kehvaks jäänud,” selgitab Raimo ja küsib valju häälega minu küsimuse üle – kust see pill siia saanud on? Augustinilt tuleb kiire vastus – 1935. aastal. Siis mõtleb hetke: “Ei, see oli vist ikka 25-ndal… “

Augustin on sündinud selles samas talus ehk nagu ta ise ütleb: Tsaari-Venemaal Liivimaa kubermangus Saare vallas Kogula külas Härma talus.
Kooliteed alustas Augustin 1919. aastal üle tee asunud Kõnnu 3-klassilises külakoolis. Edasi tuli vallakool, mis andis 6-klassilise hariduse. Kuressaare gümnaasiumis sai Augustin õppida viie aasta asemel vaid kolm, sest majanduslikult polnud rohkem võimalik.

“Aga Valjala inimestest olen ma kõige rohkem koolis käind – 96 aastat elukooli!” naerab Augustin.

Lahingusse 300 kilomeetri taha

Rahuaja lõpetas sõda. Augustin, kes Eesti sõjaväes kaprali aukraadi saanud, mobiliseeriti punaarmeesse, pandi rongile ja viidi teiste saatusekaaslastega Venemaale, kus Jaroslavlis Eesti Laskurkorpust formeerima hakati.

Koju jäid 60-aastane ema, naine Marta ja kolmeaastane poeg.
Esimesed tuleristsed saadi Velikije-Luki all, kuhu jõudmiseks tuli läbi tormi ja tuisu marssida 300 km. “Luki lahingus läks palju meie polgu poisse sakslaste poole üle,” meenutab Augustin, kes, teenides diviisikaitse suusapataljonis, päris eesliinile ei saanud. Külmavõetud jalad viisid Augustini haiglasse, mistõttu ta Luki all peetud viimastest lahingutest pääses.

Üht ilusamat etappi Venemaal kirjeldab Augustin nii: “Ükskord kutsuti mind arsti juurde, katsuti kõhunahka ja saadeti Jaroslavli linna lähedale Potajevi puhkekodusse kosuma. Ju ma nii kõhn siis ikka olin. See oligi nagu eestlaste puhkekodu. Elu oli ilus – voodis sai magada, augustikuu oli, käisime Volga ääres metsas vaarikaid korjamas.”

Edasi viis sõjatee Leningradi rindele, kust suurtükivägi Narva lahingutesse paisati. Jalaväelased aga toimetati paatidega Mehikoormasse.
Lõpuks jõuti Sõrveni välja, kus Augustin koos vennaga 22. novembril Soodevahe küla juures sai selga haavata. Sajast lahingusse läinud mehest jäid maha pooled, nende hulgas ka Augustini vend…

Augustin viidi diviisi meditsiinipunkti, seoti haav kinni, pandi seejärel lahtise auto peale ning sõidutati Kuivastusse, sealt edasi Ristile, kus esimene operatsioon tehti. Kuna kardeti selgroovigastust, siis jätkus Augustini tee rongiga Tallinna ja lõpuks Leningradi haiglasse.

“Ükskord võeti meid rivisse – üks venelane viis loendust läbi ja hüüab – junn… Keegi ei vasta. Hõikab veel – junn! Ei midagi. Läheb siis poisi juurde ja küsib: “Miks sa ei vasta?” Poiss ütleb: “Mis kuradi junn ma olen, ma olen Õun!”.”

Oli 8. aprill 1945, kui Augustin haiglast välja kirjutati.
Augustinil vedas järjekordselt, sest kui ta oma väeossa Kuramaale saadeti, olid seal rängad lahingud just lõppenud.

Elu kõige õnnelikum päev – sõja lõpp

Elu kõige õnnelikumaks päevaks nimetab Augustin 8. maid 1945, kui nad üles rivistati. Mehed ei teadnud midagi, arvati, et ehk on ees mingid õppused.
“Kui aga teatati, et sõda on läbi, siis seda tunnet on raske kirjeldada,” tuleb Augustinile nüüdki, 63 aastat hiljem pisar silma.

Kuramaalt tuldi Tallinna jala, teekonna pikkuseks 400 km. Augustin ütleb, et ka Kuivastust Sõrve sääre otsa sai väeosaga jala tuldud. “Sellepärast mul nii tugevad jalad ongi – ma olen harjunud käima,” itsitab Augustin, kelle jaoks tegevteenistus lõppes novembrikuus demobiliseerimisega.

Valjala veski direktor

1946. aasta 1. jaanuaril sai Augustinist 7 aastaks Valjala veski direktor. Et veski töötas juba enne sõda lokomobiili (kahesilindrilise puugaasiga mootor) jõul, siis hakati mõtlema elektrifitseerimisele.

“Üksi ei tee midagi, ainult koos!” on Augustin kindel. Koos jõutigi Tallinnas koostatud projekti alusel nii kaugele, et juba järgmiseks aastaks oli 10 km kõrgepinge- ja 40 km madalpingeliin valmis ehitatud ning suure ettevõtmise võis põhimõtteliselt lõpetatuks kuulutada.

Järgmisena võeti ette Valjala rahvamaja ehitamine, millega alustati 1949. aasta kevadel. See sai valmis juba 1950. aasta sügiseks. Lihtsamaks tegi ehituse asjaolu, et enne sõda olid müürid juba üles laotud.

“Algul ehitasime seda ühiskondlikus korras, Tallinnast anti ainult 50 000 rubla. Ma kuulsin ka sellist juttu, et üks mees siit kohapealt oli Tallinnasse teatanud, et ärgu nad siia Valjalasse palju raha andku – see töö käib nii kehvasti siin. Vaat, niisugused vastutöötamised olid… Aga siis 50-nda aasta maikuu keskel oli meil jälle üks suur hoogtööpäevak, kus üks insener oli Tallinnast kohal ja nägi seda asja. Pärast anti meile 500 000 rubla,” on Augustin uhke selle üle, et just ühiskondlikus korras sai tol ajal palju ära tehtud.
Augustini hea töö hinnati haridustöötaja rinnamärgi vääriliseks.

Viieks aastaks Saikla tööstuskombinaadi direktoriks

1953. aastal tuli Augustinil Saikla tööstuskombinaadi direktoriks hakata. “Ega siis pole omal midagid söna ütelda olnd – parteikomitee ja täitevkomitee määrasid,” konstateerib Augustin ja tuletab meelde, et tema ajal ehitati ka Orissaare leivatööstuse hoone.

Kuid Augustin polnud sugugi papist poiss ega allunud mitte iga kord kõrgemalt poolt antud korraldustele. Kui ülemustelt anti käsk hakata tapamaja ehitama ja selle tarvis ka sigu pidama, hakkas Augustin vastu.
Mitte ehitamisele, vaid sellele, et sigu tulnuks veski jäätmetest kasvatama hakata. Kuna jäätmeprotsendiks oli määratud 1, siis oli selge, et nii piskuga sigu ei kasvata.

Augustini nõudmine oli selge: tehke niisugune määrus, kus jäätmeprotsendiks 5–6, siis räägime edasi. “No kus ma sain, kurat, kui nii hännatuid tegusid tahetakse tegema hakata,” on Augustin kuraasi täis.
Seejärel toimus majanduses reorganiseerimine ning üldtööstused viidi majandusministeeriumi alluvusse.

Augustinist kui Saikla tööstuskombinaadi direktorist sai 6–7 aastaks Valjala tootmispunkti juhataja. Tootmispunkti alla kuulusid veski, õmblus- ja remonditöökoda. Kuid seejärel tuli parteikomiteelt uus käsk – kõik tootmised kolhoosile üle anda. Remonditöökoja juhataja kohta, mida nüüd pakuti, Augustin vastu ei võtnud ja läks veskisse tagasi, kus töötas pensionini.

Praeguse aja väärtushinnangud on teised

Mille poolest erinevad esimese Eesti Vabariigi, Vene ja praegune aeg?
Augustin mõtleb veidi ja vastab: “Vene ajal, kui naisel oli 5 last, sai ta 50-aastaselt pensile. Mehed said 60-aastaselt. See on üks asi. Esimese Eesti ja praeguse vahel on suur vahe! Vanasti oli nii, et põllumees oli põline rikas ja kaupmees ajutine rikas. Nüüd on täpselt vastupidi!

Oli aeg, kui Laar oli eesotsas – 1 kroon maksti piimaliitri eest, aga kaupmees võis sellest mitmekordse hinna võtta. Nüüd on täpselt samuti! Kui palju talumees saab liitri eest, on see midagi 4 krooni või natuke üle? Aga mis poes piimaliiter maksab? Kes siis on põline rikas?” tulistab Augustin ja räägib murelikult külade tühjaksjäämisest. Kõnnus oli enne sõda 250 inimest, nüüd vaevalt 50.

Läbi elu lauluga, suitsu ja viinata

Augustini kohta võib öelda – elupõline koorilaulja ja laulupidudel käija. Ja eks see andnud tõuke ka harmoonium soetada, mille jaoks veskis töötades salaja raha sai kogutud.

Raamatud on samuti au sees olnud. Ainuke “haigus”, mis aktiivse loomuga energilisele mehele pole külge hakanud, on kalapüük. Palju on kõikvõimalikke tänu- ja aukirju. Kauni kodu tunnustuse sai Härma talu 2000. aastal. Kodu on siin alati kasituna ja “viimase peal” korras hoitud, nagu Raimo ütleb. Paraku on Augustin sunnitud seda üksi tegema, sest abikaasa puhkab juba kümme aastat maamullas.

Järsku Augustin elavneb: “Ma pole ju veel öelnudki, miks ma nii kaua elanud olen. Ma ei ole kunagi alkohoolseid jooke joonud ega suitsu teinud. Mulle on ka nii öeldud, et sa oled kõik raskused elus läbi elanud, sellepärast elad ka vanaks. On see õige või ei – ma ei tea?”

Kadakas ja jugapuu

Augustin saadab meid õue ja küsib minult: “Mis puu see on?” Ja enne kui vastata jõuan, ütleb ise – kadakas. Seejärel osutab ta jugapuule ja veidi eemal kasvavale sabiina kadakale. Ka esimesi kevadlilli maja otsas peab Augustin oluliseks näidata.

Soovin peremehele tugevat tervist ja kuulen Raimolt, kel vanust silma järgi hinnates ehk poole vähem kui Augustinil, veel ühe loo.

“Viis-kuus aastat tagasi hakkasime koos vikatiga aeda niitma. Mul “surid” sõrmed ära ja raputasin mitu korda käsi. Augustin vaatas seda ja arvas: ma vaatan, et sa väsid ära – küll ma niidan üksi edasi.”
Eks ole Augustin sama masti nagu ta õuepuud.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 75 korda, sh täna 1)