Vintri virgub väikestviisi taas elule

Vintri virgub väikestviisi taas elule

 

Enne teist maailmasõda oli Vintri külas 97 suitsu. Külamehed püüdsid kala ja -naised harisid põldu nagu saartel ikka. Sõrve tihedasti asustatud külades elati hästi. Kurjakuulutavat sõda ei osanud rahuliku eluviisiga sõrulased oodata. Aga sõda tuli. Kõige ägedamaid lahinguid peeti Sõrvemaal. 1944. aasta oktoobris äpardunud Eesti Laskurkorpuse 300. polgu Vintri dessandist on palju kirjutatud.

Neli aastat tagasi on kirjanik Ülo Tuulik Eesti Ekspressis avaldatud loo kirjutamisel toetunud soliidsele uurimusele “Kampf um die Baltischen Inseln”, kus Walther Melzer teavitab, et Vintri küla all kaotas eestlaste polk umbes 200 meest langenutena ja umbes 250 vangidena.

Ajaloodoktor Peeter Larini, seni kõige põhjalikuma Eesti Laskurkorpuse sõjatee uurija andmed on ilmselt kõige usaldusväärsemad – dessanti läks 745 meest, kellest tagasi ei tulnud 575.

Sõjahaavade ravimine võtab aega. Kunagisele lahingutandrile võib ehitada maju ja harida põldu, sõja üle elanud inimeste hingehaavad annavad aga elu lõpuni endast valusalt tunda.

Alles viimastel aastakümnetel on kauni rannajoonega mereäärsesse külla kerkinud uusi maju. Kunagiste külaelanike järglaste kõrval on Vintri endale elupaigaks valinud inimesed, kellele see ajalooline küla meeldib. Või valib Vintri Genius Loci ise uusasukad?

Lätlanna Ingast ja idavirulasest Priidust said vintrilased

Poolteist aastat tagasi otsustasid Peipsi ääres Lohusuus sündinud ja kasvanud Priit Soosalu ning Priidu elukaaslane, Lätimaalt pärit Inga Kuressaarest maale kolida. Nii idavirulasest Priit kui lätlannast Inga on Saaremaa eluga nii harjunud, et tahtsid oma talu just siia rajada. Ühe komponendina pidi talu läheduses kindlasti meri olema.

Kes otsib, see leiab. Internetis kinnisvara müügikuulutusi uurides jäi peremehe silm peatuma Vintri külas müügis olevale Ulliste talule. Mis muud, kui ise seda paika kaema.

Esmapilk natuke ehmatas – umbrohi lokkas krundil rinnuni ja õues polnud õieti jalatäit maadki, kus vabalt astuda, kuna võsa oli kõikjal võimust võtnud. Ometi oli seal midagi maagilist, mis nii Ingat kui Priitu Ulliste õuel kinni hoidis. Ostuotsus sündis kiiresti.

Võrreldes poolteise aasta taguse ajaga on taluümbrus ja hoov kõvasti muutunud. “See näeb välja nagu vana mõisapark, mida on aastakümneid pidevalt hooldatud. Inga ja Priit on aga natuke enam kui aastaga siin suutnud väga palju ära teha,” hindas pererahva töökust parasjagu Priidul “mõrrasulaseks” olnud kunagine Saaremaa harrastuskalameeste seltsi juht Enno Laak.

“Kui me seda paika nägime, siis otsustasime praktiliselt kohe, et siia me jääme. Meie kasutada on kuus hektarit maad. Põhiline osa sellest on segametsa all ja rannajoont on üle 200 meetri.
Kahekorruseline elamu ning garaaž koos sauna ja puhkeruumiga on suhteliselt uued ehitised,” maalis peremees talukompleksist lehemehele pildi.

Elamust ja kõrvalhoonest mereni viib kena laudtee. Peremees Priit on jõudnud rajada lautrikoha paadi jaoks, millega kaldast paarikümne kuni saja meetri kaugusel kalal käib. Mõnikord kutsub ta abikaasa ja lapsedki paati ning sõuab piki kaldaäärt, näidates neile merelt kaunist koduranda.
“Minu Läti kodu on samuti mere ääres, nii nagu siingi, umbes saja meetri kaugusel kaldast. Mets ja randki on samasugused. Tunnen end siin väga hästi,” rõõmustab Inga uue kodu üle.

Inga on Saaremaal elanud 22 aastat

Kaunis lätlanna hakkas meeldima ühele Saaremaa noormehele ja nii sai Ingast 22 aastat tagasi saarlanna. Elu teeb aga oma keerdkäigud. Inga esimene abielu jooksis karile. Lätlanna oli aga Saaremaaga harjunud ja jäi siia. Eelmise sajandi viimasel kümnendil panid Priit ja Inga leivad ühte kappi. Nii on Ingast ja Priidust ammugi saanud oma kodu ja lapsi armastavad täieõiguslikud saarlased.

Kolm või neli korda aastas võtavad nad ette sõidu Lätimaale Inga ema juurde. Priidu ämm on Saaremaalgi tütre pere üsna sage külaline. Tragi lätlanna ei istu külas olles käed rüpes, vaid aitab noortel majapidamistöid sättida ning kui väljas midagi teha ei saa, võtab toas vardad kätte ja laseb näppudel käia.

Ka Priit on läti keelt õppinud ja saab ämmaga tema emakeeles suhelda. Inga ja Priidu tütar Renate on kakskeelne. Vanaemaga suhtleb ta läti keeles ja oma sõbrannadega Lätimaalt samuti. Läti keelt mõistab ka Inga vanem tütar Karina.

Tegelikult ega Inga ise puhas lätlane olegi. Tema neiupõlvenimi Mitenberga viitab saksa päritolule. “Jah, minu vanaisa oli sakslane ja vanaema liivlane. Vene ajal oli minu passis rahvusena kirjas muidugi lätlane. Nüüd olen Eesti kodanik ja minust on saanud saarlane. Kodukeeleks on eesti keel, kuigi lapsed räägivad ka läti keelt,” pajatab Inga.

Priidu ämma ja Inga ema Arijaga suhtlemiseks palun Inga tõlgiks appi. Arijale Sõrves meeldib. Temagi on õnnelik, et noored nii maalilisse kohta kolisid. Tütre pere juures külas olles aitab ta noori kodustes töödes nii kuidas oskab ja jaksab.

Inga sõnul teab ema Saaremaast juba küllaltki palju. “Oleme talle näidanud peaaegu kõiki vaatamisväärsusi. Kõik tähtsamad kohad on läbi sõidetud,” räägib Inga.

Rannaäärse tüdrukuna õppis Inga juba varakult kala puhastama ja mereandidest toitu valmistama. “Ema õpetas, kuidas räime ja teisi kalu puhastada, soolata ning praadida. Saan siin nüüd kõike seda praktiseerida. Priit püüab koduukse alt siiga, lõhet ja turskagi. Me söömegi peamiselt kala. See on ju väga tervislik. Kui valida, kas liha või kala, siis eelistame ikkagi kala, millest saab palju erinevaid hõrgutisi teha,” pajatab perenaine.

Lohusuu poiss Priit Soosalu Peipsi äärde tagasi ei igatse. Vähemalt kahe aasta tagant korra käib ta perega oma vallavanemast vennal ja sugulastel külas. Saaremaal on müügimehena töötava Priidu pere, sõbrad ja kolleegid. Ja nüüd lõpuks ka oma talu – Ulliste koos Ulaste maaüksusega. Kena keik, meretagune asi! Kütad laupäeva õhtul sauna soojaks, vihtled ihu tuliseks ja jooksed siis merre. Karastad ennast ja jälle lavale. Kõik on omast käest võtta, isegi meri. Mõnus!

Kalapüük pole Priidule võõras. Peipsi peal püüdis ta poisikesena rääbist – Peipsi kulda, nagu tollal räägiti. “Kala meres on. Kutselised kalurid küll kiruvad, et meri on kalavaeseks jäänud. Kui ma aga üks-kaks lõhet või siiga saan, siis jagub leivakõrvast paariks nädalaks,” rõõmustab hobikalamees.

Talvekuudel aga kala ei püüa ja korrastustöid ei tee. “Talvel käimegi kodus ainult magamas. Õhtul koju tulles on pime ja hommikul tööle minnes samuti. Nüüd aga võtan iga päev kirve kaheks-kolmeks tunniks kätte. Koduümbruse korrastamisel pole tööpuudust karta. Võsast puhastamiseks on kulunud sadu tunde ja kes teab, kui palju aega veel läheb,” arutleb peremees.

Sõjaaja leide pole Vene kroonus allohvitserina teeninud Ulliste talu peremees oma maadelt leidnud. “Põllulappi kündes tuli üks vana hobuseraud maa seest välja. Mereäärses metsas on kinnikasvanud kaitsekraavid. Sealt võib tõesti kunagi üht-teist päevavalgele tulla. Eks nad siin Vintri dessandi ajal ju kõvasti madistasid,” arutleb Vene kroonu ajal kunagises Saksa DV-s teeninud Priit Soosalu.

Külainimestega pole Priit ja Inga jõudnud veel tutvusi sobitada. Püsielanikke on külas vähe. Salme vallavanem Kalmer Poopuu on üks neist, kes oma isa, Saaremaa vabadusvõitlejate ühingu juhi Augustin Poopuu sünnikodu oma pere eluasemeks valinud ja ise selle eest hoolt kannab, et Vintri taas elule ärkaks. “Vallavanemat me tunneme ja teame, mõnda teist külaelanikku veel, aga kõiki veel ei tea. Küll me jõuame ka nendega tuttavaks saada,” arvab Inga.

Kuressaares koolis käivale Renatele maal elamine muret ei valmista. Hommikul saab ta vanemate autoga linna ja õhtul pärast muusikakooli koju tagasi.

“Renate on rohelise mõtteviisiga. Talle väga meeldib looduses olla. Õnnelik on temagi. Ta käib ka muusikakoolis. Õpib viiulit ja klaverit, sümfooniaorkestris mängib viiulit. Kodus nad isaga vahel koos musitseerivadki. Priit mängib flööti ja Renate viiulit,” informeerib pereema kodusest muusikalisest kollektiivist.
Inga vanem tütar Karina elab omaette.

Tulevikus võib Ullistest turismitalu saada

“Võtame Mõntust Kuressaare poole sõitvad lätlased rajalt maha. Läti keel meil omast käest võtta. Pakume neile kodumajutust ja teisi hüvesid. Võimalused meil ju nüüd olemas,” arutles taluperemeheks saanud Priit aasta tagasi.

Ingal on ka giiditöö praktika. Saaremaad on ta tutvustanud lätlastest sugulastele ja tuttavatele.
“Võib-olla me ükskord saame oma asjaajamisega nii kaugele, et võimegi turiste oma kodus vastu võtma hakata,” unistab praegu AS Kuressaare Sanatooriumis töötav Inga.

Kaugelt tulnud külalistele tegevuse pakkumiseks on pererahvas plaani valmis mõelnud. “Me võiksime neile paadisõitu pakkuda, metsa saame matkarajad teha, looduskaunis koht ise on ju turistide jaoks magnetiks. Linnainimestele on siin tänavakärast puhkamiseks ideaalne koht,” hindab Inga Vintri küla plusse.

Metsaelanikud teevad üllatusvisiite

Sõrve metsades elavad loomad teevad vahel nii pererahvale kui külalistele üllatuslikke äkkvisiite. Meiegi jutuajamise ajal võis metsaveerel jalutavat kitsepere jälgida. Kuna peremees pole jõudnud peenramaale veel aeda ümber ehitada, on neljajalgseil maiustamiseks vaba voli.

“Möödunud sügisel võtsid hirved ja kitsed meie eest kõik porgandid ja peedid üles. Emis põrsastega oleks meie tütre õues peaaegu pikali jooksnud,” teavitab Priit loomadega “sõpruse” pidamisest.

Ulliste peremees ja -naine võtavad igal suvel jaanipäeva paiku puhkuse. Jaanipäevaks nad kohe peavad Lätimaale sõita. Lätlastele tähendab jaanipäev rohkem kui eestlastele.

“Seal on teistsugused traditsioonid. Kõik on natuke pidulikum ja ilusam kui siin,” kujutleb Inga juba eelseisvat jaanipäeva Lätimaal ette.

“Lätlased ehivad sel ajal oma majad ja autod. Naised panevad pärjad pähe. Lauale pannakse spetsiaalsed jaanitoidud. Tantsitakse ja lauldakse jaanilaule. Hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni saab tantsida ja laulda,” kirjeldab nüüdne Sõrvemaa mees Läti jaanipäeva.

Aastaid tagasi õnnestus loo autorilgi koos sõrulastega ja Inga ning Priiduga Mõntust otse paadiga Mazirbesse liivlaste päevale sõita. Mazirbe on liivi küla Kuramaal. 1939. aastal avati seal Soome, Ungari ja Eesti toetusel liivi rahvamaja.

Kas liivi juurtega Inga ka liivi keelt oskab? “Rääkida ei oska, aga ma saan aru. Kui valdasin ainult läti keelt, siis ei saanud ma liivi keelest üldse aru. Nüüd, kui oskan ka eesti keelt, saan liivi keelestki aru. Liivi keel ongi läti ja eesti keele vahepealne keel. Inimene, kes mõlemat keelt valdab, saab ka liivi keelest aru,” väidab Inga.

Kui toas jutud räägitud, Priidu püütud ja Inga serveeritud kala maitstud, astume õue. Metsa all õitsevad sinililled ja ülased, kraavist paistavad varsakapjade õienupukesed. Ja milline linnulaulukontsert! Peatselt hakkab sauna korstnast suitsu tõusma. Pererahvas valmistub nädalavahetuseks.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 325 korda, sh täna 1)