Plangult paistab paremini – kas lapsed on vaid “märgid”, mis müüvad?

Plangult paistab paremini – kas lapsed on vaid “märgid”, mis müüvad?

 

Mulle sattus kätte Lydia Koidula luuletus “Meil aia-äärne tänavas”. Kindlasti on paljud selle luuletusega tuttavad juba kooliajast, aga üle lugeda tasub seda ikka ja jälle. Kui jõudsin kohani “… kus üle aia tahtsin siis ta kombel vaadata”, sai mulle selgeks, kui väga ma tegelikult sinna aia taha kiigata tahan. Inimlikust uudishimust.

Tahaks teada, mis aia taga tegelikult toimub ja kas seal üldse midagi toimub või käratsetakse seal niisama. Vaatame siis koos…
Elu-olu paranedes kasvab nende inimeste hulk, kes head teha sooviksid. Olen kohanud palju häid inimesi, kes seda siiralt soovivad.

Head saab teha mitmeti, kuid minu meelest vajab heategemine samasugust mõtestatud sihiseadmist nagu ettevõtlus, kus hea ettevõte seab endale eesmärke valitud äris püsimiseks.

Kaaludes ja mõeldes, millist kasu ühest või teisest tegevusest sünnib. Kui pikemalt üle aiaääre piiluda, siis selgub, et Eesti heategevuslik aiatagune on segamini.

Oi kui palju on sellel põllul askeldajaid! Rõõm on näha, kuis sebitakse ja toimetatakse, aga… Vaatan ja kuulan rõõmuga, kuidas laste hoolekande valdkonnas üha rohkem annetusi tehakse ja vabaühendusi tekib.

Igaüks püüab omal moel kaasa aidata laste elu paranemisele ja teatud osas see nii ka läheb. Samas ei unustata ka ennast pildile paigutada, sest lapsed on “märgid”, mis müüvad.

Minu meelest peaksime endale selgeks tegema selle, et ühekordne suure hulga laste kokkuvedamine massiüritusele või ühekordse kampaania korraldamine on küll tore ja silmapaistev ettevõtmine, aga sellele järgneb alati hall argipäev, mida ühekordselt sellesse “ärisse” sukeldujad kuidagi tähele panna ei taha.

Lapsed aga küll. Küsimus on väärtushinnangutes. Kui ei jagu vahendeid esmasteks teenusteks lapse heaolu parandamisel ja arengus edasijõudmisel, siis kas ei peaks keskenduma just nendele vajadustele, et tegelikke tulemusi saavutada?

Vaadake hetkeks omaenda pere lapsi. Nemad teavad, mida nende vanemad saavad neile lubada. Tihti küll jonnitakse ja kaubeldakse, aga lõpuks otsustavad ikkagi vanemad ning lapsed saavad sellest aru, sest vanematel on enamasti õigus.

Otsuse aluseks on materiaalsed võimalused ja vanemate kogemused asjade ja tegevuse vajalikkusest. Mis sellest, et klassiõest sõbranna sõidab Stockholmi Timbalandi kontserdile, aga sina pead koju jääma, sest seda ei saa sinu vanemad lihtsalt rahaliselt lubada.

Miks arvab keegi, et kui seda üks kord lapsele lubada, oskab noor inimene aru saada, et see on erand ja tõesti ainult see üks kord? Laps tahab teada, miks ei või tulla teist ja kolmandatki korda.

Et kuidas siis eelmine kord see või see “heategija” raha leidis? Need on küsimused, mis vajavad vastust, ja vastajateks peavad olema inimesed, kes lastega töötavad päevast päeva ja aastast aastasse.

Seda peaksid teadma kõik heategevust korraldavad inimesed, kes soovivad aidata neid lapsi, kes mingisugusel põhjusel peavad elama oma bioloogilisest perest eraldi. Lubamatu on selle peale mitte mõelda.

Kõõludes aiaplangul, märkan ma just neid ühekordseid aktsioone ja lühiajalisi projekte, mis tähtedena heategevustaevasse tõusevad ning siis langedes kustuvad ja lagunevad.

Toome lapsed kokku, anname palju ja lähme laiali. Ei ole võimalik, et lapsest õnnestub tubli täiskasvanu kasvatada ühe aktsiooni või ühe aastaga.

Võib-olla on keegi selleks võimeline. Mina isana sellesse ei usu. Ei ole tähtis anda üks kord ja palju, vaid mitmeid kordi ja vähe.
Veel tähtsam on olla veendunud, et seda ei kaubeldud minult välja, vaid ma tahtsin ise seda teha ja ma tean, mis sellest muutub.

Nii õpivad kõik. Arvestama ja rõõmu tundma nii need, kellel pole oma päriskodu, kui ka need, kes elavad õnnelikku pereelu.

Aialt maha ronides pean tõdema, et “… ei poolt nii armas olnud seal kui külatänavas” või nagu ütleb SOS Lasteküla patroon proua Evelin Ilves – “Rohkem ja paremat heategevust!”

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 29 korda, sh täna 1)