Kalkus, nõmedus ja kurjus

Tema eesnimi algas T-tähega, sugunimeks oli tal Saar. 1949. aastal “teisaldati” tema perekond koos tuhandete teiste eestlastega külmale maale meelt parandama. Seal saigi noorukist tubli nõukogude inimene. Enamgi veel – külmal maal võeti ta väärt inimesena punapartei liikmeks, mis oli vägagi ettenägelik samm. Sest Siberimaalt tagasi jõudnud, oli tal tööle asumisel teatud eelis: klaasitehases edutati ta üsna pea vahetuse meistriks, seega teiste kamandajaks.

Meest ennast teati kui parajat joomakaru, kel silmad alatihti ähmaselt vilamas. Kuid ühiskondliku autoinspektorina on tal kombeks just joomasena alevi vahel autojuhte kontrollida.

Just seepärast, et ta ennast, rind ees ja ise järel, igale poole trügis ja toppis, sai ta alevirahva seas tuntuks hüüdnime all Järvakandi Tsaar, mis tema puhul oli salvavalt kohane.

On üsnagi uskumisväärne arvata, et kui kuuekümnendail oleks toimunud taaskordne eesti rahva küüditamine, oleks küüditajate ridadesse kuulunud ka Tsaar. Ning pärast oleks teda ennast viimasena viimasele autole käsutatud, nagu juhtus 1949. a märtsküüditamisel Järvakandi tehaste partorgiga.

Ajad on muutunud, eestlaste kurjus üksteise vastu on aina süvenenud. Üksteisega kunnatult suheldes ei säästeta isegi lapsi. Üks drastilisemaid näiteid on juhtum, kui riigikogulane nimetas kuuelapselise pere lapsi värdjateks.

Enam rängemini, veelgi halvustavamalt kaasinimesi mõnitada on raske. Ent mine tea, kaaskodanike alavääristamisel ollakse oh kui sõnaosavad!
Ammuilma on tõdetud, et Issanda loomaaed on mitmekesine. Selle tõdemusega saab vaid päri olla. Veel väidetakse, et igas perekonnas võib esineda värdjas. Sellegagi saab üksnes nõustuda. Näited igapäevaelust kinnitavad seda ikka ja jälle. Elutarkusele toetudes tohib tõdeda, et suures kollektiivis, sümboolses perekonnas on neid üsna mitu. Nagu näiteks riigikogu, kus 101 riigikogulase hulgas on neid vähemasti üks, sest kes teisele nime annab, see ise seda kannab.

Üks mis kindel – enne tulevasi riigikogu valimisi kordub samasugune lubaduste rohke eneseülistuse etendus ning nagu ennemaltki lastakse ennast rohketest lubadustest ära lollitada. Ja seejärel algab taas kord rahvaesindajate süüdistamine, nende kallal tänitamine. Seejuures ei saa, ei tohi unustada, et nad kõik on inimesed meie endi hulgast, keda peaksime ju tundma. Ent põhjusel, et inimestena ollakse ühel või teisel moel sarnased, on üksteise äratundmine mõneti raskendatud.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 47 korda, sh täna 1)