Suur on riik, mis on mere ääres!*

Suur on riik, mis on mere ääres!*

 

Ainuüksi Tallinna sadamast lahkub päevas 50 laeva. Lisaks lugematu arv möödasõitvaid idanaabri aluseid naftasaaduste ja tuumajäätmetega. Kuid meri pole ainult logistika, mis ühendab riike ja inimesi. Meri on samaaegselt nii varaait kui ka prügimägi. Mõlemas rollis on merel omad võimaluste piirid.

Tihti räägitakse meedias üleilmastumisest, näljahädast, joogivee lõppemisest 2025. aastaks (v.a Kanada, Brasiilia, Venemaa), kuid meri on kuidagi ebaõiglaselt fookusest välja jäänud. Igaüks, kes elab siinpool Suurt väina, teab, et kala napib, et aulid upuvad õlis. Ehk teisisõnu – aidas on pahad päevad, rotid peavad pidu. ”Prügimägi” on täis ja ajab üle.

Aga inimeste arv globaliseeruvas maailmas kasvab suure kiirusega, ja kõik nad tahavad süüa ja toodavad rämpsu. Halastamatu konkurents sunnib palkama merele tööle inimesi meile võõrast maailmast, kes oma harimatuse tõttu soostuvad töötama sentide eest ja lasevad pilsivee sinna, kus peaksid elama angerjas ja ahven.

Õnneks elab kolmandik Euroopa Liidu kultuurrahvast meie maailmajao 320 000 kilomeetri pikkusel rannaalal ja saavad kuni 16% valkudest merest. 5. veebruaril 2008 jõudis mere appihüüe Brüsselisse ja Regioonide Komitee juurde moodustati Läänemere piirkondade töörühm. Töörühma liikmena olen aktiivsemalt hakanud jälgima toimuvaid protsesse, mis on seotud maa pealetungiga merele. Regioonide Komitee valis isegi Euroopa Komisjoni merepoliitika arvamuse eelnõu koostajaks Eesti delegatsiooni esindaja Saima Kalevi.

Töörühma ülesanne on suhteliselt keeruline, sest uue lähenemisega pole enamik põhimõtteid veel defineeritud. Sõnadega rohkem, kiiremini, paremini midagi ei muuda. Uus lähenemisviis on nii uus, et isegi Eesti vabariigi valitsuse 2007–2011 tegevusprogrammis pole eraldi peatükki, kuidas jääda ellu globaliseeruval merel.

Saaremaal on alati aetud oma rida, vaatamata päevapoliitikale. Värske tuuleiilina mõjus uudis koostöölepingu sõlmimisest TTÜ Saaremaa kolledži ja Eesti mereakadeemia vahel, et koolitada laevaehitusinsenere.

Majanduslanguse tõttu räägitakse üha enam teadmistepõhisest majandusest ja ekspordile suunatud väikeettevõtetest. Niikaua kui nemad seal räägivad, saarlased juba tegutsevad. Nii peabki olema, sest mere keskel elades saad edasi, valides vaid kiirema kursi.

Tehtud on Eestiski rohkem kui paljudes teistes rannariikides. Monitooringud, kursused, linnuhaigla, kaamerad lennukitel ja laevadel. Väga hea, kuid see on osa tervikust. Pihkva solk jookseb endiselt ja kiirenevalt Peipsisse ning lisaks Lähis-Ida Surnumerele saame varsti teise (50% igioma), mageda veega Surnud mere. Pipi Pikksukk tõstis oma valge hobuse kergelt õhku, kuid Pihkva solk on palju raskem.

Tõsine ja sisutihe raportööri ettekanne Brüsselis võib päästa solgisurmast, kuid vaja on ka terviklikku riigi programmi, kuidas peatada maa pealetung merele. Et see, mis teeb meid suureks, teeks ka terveks ja tugevaks. Nii nagu 3. mai toob värske hingamise metsa alla, loodame ”pikkade nugade” aastat ka merele. On ju natuke adruga segatud mereõhku hea ja tervistav.

Kaido Kaasik on Regioonide Komitee Eesti delegatsiooni asendusliige

*Lennart Meri

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 40 korda, sh täna 1)