Arvamus: Kas Kuressaares on okei jala liikuda? (16)

Arvamus: Kas Kuressaares on okei jala liikuda?

 

Ma ei pretendeeri siinkohal absoluutsele ja ainutõele, aga mõned asjad on mind sügavalt häirima hakanud. Nimelt ühe armsa väikelinna pöörane liiklus.

Olen juba mõned kuud Kuressaares elanud, seega võiks öelda, et mul on aimu, kuidas need asjad siin käivad. Enne seda elasin tükk aega Tartus. Ja veel enne seda ühes kauges riigis – Gruusias.

Kui seal elasin, meenutasid grusiinid Eestit ja tihti ka Saaremaad. Kes oli sõjaväes siinmail olnud, kes piiride lahtioleku ajal niisama reisinud, mõnel oli isegi käsivarrele “Baltikum” tätoveeritud. Igatahes võõras see kant neile polnud.

Kaks põhilisemat märksõna või meenutust, mis Eestiga seostusid, olid – äärmiselt viisakas liikluskultuur ning puhas ja korras loodus. Nad ka võrdlesid end meiega. “Te ikka olete baltisakslaste kultuuri üle võtnud ja olete meist tunduvalt kultuursemad,” ütlesid paljud. Mina ei osanud seda kuidagi kommenteerida.

Ja ma nüüd ei teagi, oli see siiras jutt või mitte, ja kas nad tõesti nii mõtlesid või tahtsid minuga lihtsalt sõbraks saada.

Kui nüüd mõelda selle peale, et kas meil ikka on kõik nii maksimaalselt hea, siis mina olen hakanud selles sügavalt kahtlema. Alati saab paremaks minna.

Kui ei taha midagi totaalselt maha teha, saame end alati lohutada, et on hullemaid kohti. Aga samal ajal ei tohiks end ka põhjuseta upitada ning nina püsti ajada. Tuleb olla piisavalt enesekriitiline.

Seekord tahaksin ma rääkida sellest samast väikelinna valgusfoorideta liiklusest. Mul on jäänud mulje, et see on natuke silmakirjalik. Silmakirjalik just selles mõttes näiteks, et kesklinnas, kui sa tahad teed ületada vöötrajal, laseb sind praktiliselt alati ja iga autojuht läbi. Ma alguses isegi täitsa imestasin ja üllatusin, et kuidas see kõik toimib ja kuidas mind jalakäijana siin niimoodi austatakse.

Asjad ja arvamused muutusid pärast seda, kui olin kesklinnast kaugemale kolinud. Kuressaare nn magalasse, ja et pilt selgem saaks, ütlen vihjeks, et ühe suure kooli lähedusse. Praktiliselt selle külje alla.

Pärast seda kolimist ma millegipärast pettusin. Just selles samas liikluskultuuris. Kuna ma käin tööle kesklinna ja tervisliku eluviisi järgmise mõttes teen seda alati jalgsi, siis pean paratamatult ka tänavaid ületama.

Üldiselt ma oma liik-lemisharjumustega autojuhtidele raskusi ei valmista: ei jookse suvalises kohas üle tee, vaid teen seda selleks ettenähtud kohtades – vöötrajal. Järsku teele ka ei hüppa.

Vaatan mõlemale poole, rahulikult, ja ootan kiirustamata-lahmimata, kas mind lastakse üle või ei. Seega ei saa keegi öelda, et ma ilmun kuskilt nurga tagant, hüppan teele ja loodan, et sõitvad autod suudavad minu isiku pärast kähku pidurdada.

Olen näinud küll selliseid jalakäijaid siin, kes põhjustavad kohati täielikku liikluskaost. Eriti hommikuti, kui nad kõnnivad üle tee suvalises kohas, autode kiirusega arvestamata ning tekitavad autojuhtides palju paksu verd. Kinnitan veel kord, et mina ei ole selline.

Mis mind on häirima hakanud? Nagu juba mainitud, nende samuste autojuhtide silmakirjalikkus. Kui kesklinnas laseb see autojuht sind ilusti üle tee, siis paar kvartalit eemal, kuskil kaugemal, kuhu politseiniku silm ei ulatu, ei peatu jalakäijate pärast keegi.

Ma ei taha kellegi konkreetsega kurjustada. Aga minu meelest on see Kuressaares täitsa probleem.

Hommikuti lähen tööle ja samal ajal ruttavad ka paljud lapsed kooli. See kool asub sadakond meetrit minu kodust. Tõepoolest, mina, suur ja täiskasvanud inimene, oskan arvestada, millal oleks mõistlik üle tee minna, autosid häirimata. Aga kui sama teed läheb kooli 1. klassi junts, peab temagi üle tee saama.

Olen mõnikord hommikuti näinud väikesi lapsi tee ääres ootamas, kuni mõni täiskasvanu teed ületama hakkab. Siis võetakse end täiskasvanule sappa nagu väikesed pardipojad. Üksinda üle tee minna on vist natuke kamikazelik, isegi sellises väikeses ja rahulikus linnas nagu Kuressaare.

Ma ei suuda aru saada, miks ei lasta jalakäijaid viisakalt üle tee selles piirkonnas. Ja kas see on ainult selle piirkonna probleem või üldine tendents, et kui politseinik ei passi ja trahvi ei tee, ei pea ka seadusi järgima.

Olen tähele pannud, et selles piirkonnas sõidavad autod millegipärast ka natuke kiiremini, kui asulates lubatud. Võib-olla sellepärast juhid ei jõuagi õigel ajal pidurdada ega arvestada jalakäijatega, kes samuti liigelda tahavad ning ühest kohast teise jõuda.

Aga loodetavasti on see kõik üleminekuühiskonna, milles me praegu elame, omapära. Hoolimata majanduskasvust ja murrangulistest arengutest elame ju ikka veel siirdeühiskonnas. Ikka veel saame üle pikka aega valitsenud režiimist. Alles liigume teistsuguse elu- ja liikluskorralduse suunas.

Muutused siin, muutused seal. Inimesed ei oska veel käituda ning asjad loksuvad alles paika. Väärtused ja arusaamised ei kujune üleöö – see võtab aega. Ja ma usun, et ükskord jõuab kätte aeg, kui inimene ei tegutse õigesti vaid seaduse pärast ja hirmust trahvi saada, vaid sellepärast, et tunneb, et nii on õige teha. Tekib mingi uus käitumise tasand – tunnetus, et ma pean selle jalakäija üle tee laskma, sest ta on võrdne minu ja minu maasturiga.

Mina küll loodan, et mõne aasta pärast on jalgsi või jalgrattaga liikleja samaväärne autojuhiga. Et kõik on võrdsed. Ja austatakse üksteist, keegi kellelegi nimelt käkki ei keera ja teise liiklemist ei häiri.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 47 korda, sh täna 1)