Arvavad: Keda kiita solgi eest? (4)

Tiit Hennoste kirjutab, et keegi sai jälle netikommentaatoritelt sõimata. Keegi kaebas kommentaaride ülesriputaja kohtusse. Meie ei ole süüdi, kuulutavad portaalide juhid.
“On suur oht Eesti arengule ja kogu maailma demokraatiale, kui meie oleme süüdi. Kes siis on süüdi? Kes vastutab? Kuidas päästa demokraatia ja Eesti riik?

Alustame põhilisest. Meie pakume vaid keskkonda. Me ei sunni kedagi kommenteerima. Inimesed valivad ise selle, mida nad kommenteerivad. Täpselt nagu Facebookis. Nii kuulutavad portaalide tegijad. Kas on nii? Ma väidan, et ei ole.

Asi ei käi nii, et keegi riputab üles lehekülje ja ütleb: kommenteerige, siin on teile keskkond. Neile lisaks peab olema see jutt, pilt või video, mille peale kommenteerimine käima läheb. Maailmas toimub iga päev miljoneid sündmusi, millest ainult vähestest tehakse uudiseid.

Seda valikut juhivad uudisväärtused: sündmuse mõjukus, ootamatus, lähedus lugejale, prominentide osalemine selles jms. Aga netilehes ei ole need ainus kriteerium. Nende kõrval ja isegi enne neid tulevad mängu asjad, mida ma olen nimetanud kommenteerimisväärtusteks, kui soovite, klikiväärtusteks.

Need on sündmuse, isiku või nähtuse omadused, mis panevad inimesed loo peale kommentaare esitama. Millised need on? Mu arust on nad praegu kujunemisjärgus, aga näiteks kindlad äratajad on teemad, mis ärritavad tugevalt, lähevad vastuollu ühe grupi arusaamade või üldlevinud eelarvamustega.

Oluline on see, et portaalid valivad ja serveerivad oma materjali nimelt nii, et see kutsub kommenteerima. Ja see tähendab omakorda, et siin pole mingit tegemist “lihtsalt keskkonna pakkumisega”. See on teadlik ahvatlemine.
Aga mis siis? Kui keegi paneb üles enda andmed kuhugi portaali, siis ta esitleb ennast samuti nii, et see tooks enam sõpru, paremaid hindeid vms. Mis vahet seal on?

Ma väidan, et on. Üks on eraisik ja teine institutsioon, mis on nimelt loodud ja palgatud selleks, et ta toodaks avalikke tekste ja neid üles riputaks. Ja see toob kaasa põhimõttelise erinevuse vastutuses.

Aga need on kommentaarid! Ka paberlehes on uudised ja kommentaarid-repliigid. Ajaleht vastutab nii uudises öeldu kui ka seal tsiteeritava jutu eest. Aga kui poliitik P sõimab oma arvamusloos läbi poliitiku S, siis kas leht vastutab selle eest? Kui jääme selle juurde, et ainult P vastutab ja mitte leht, siis võime jääda ka selle juurde, et netileht ei vastuta inimeste kommentaaride sisu ja seisukohtade eest.

Aga ikkagi: kes vastutab nende kommentaaride eest? Kommenteerijaga probleeme pole. Aga toimetusega on. Kui toimetus vastutab koos kommenteerijaga, siis jõuame vastuoludesse. Ja kui toimetus ei vastuta, siis ta ongi lihtsalt keskkonna pakkuja. Ja see pole nii. Kus on lahendus?

Ilusat lahendust praktika jaoks ei olegi. Ainus võimalus on kustutada. Aga sellel teel on mitu tõket.

Ainus tee selles, et portaalide ja netilehtede juhid istuvad maha ja kirjutavad valmis kõigile ühise ja kohustusliku netikommentaaride koodeksi. Ja siis hakkavad seda järgima.

Eesti Päevaleht

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 25 korda, sh täna 1)