Eesmärgiks kolmsada lihaveist

Eesmärgiks kolmsada lihaveist

 

Ehitustehniku haridusega 41-aastase Margus Männiku põhitööks on juhtida AS-i GoBus Saaremaa osakonda. Teel Lümandasse, kus OÜ Landhord Trading asub, siunab Margus reisijateveo uut väljakuulutatud konkurssi, mis eelmiste konkursside tekitatud segadust sugugi ei vähenda, sest hanketingimused on samamoodi “jahu täis”.

Mõte lihaveiseid kasvatama hakata tekkis Margus Männikul 6–7 aasta tagasi. Ja kui põllumajandusühistult, mis pankrotti läks, õnnestus kunagised Lümanda sovhoosi laudad ära osta, oli selge – põllumajandus on üks, millega tegelema tuleb hakata, ning just lihaveisekasvatusega.

Laudad olid aga kaheaastasest peremeheta seismisest üsna rüüstatud – polnud seal enam elektrit ega vett, ka töökorras generaatorist oli vask välja urgitsetud. Ja kõik tuli tänapäeva vabapidamislauda põhimõttele vastavaks ehitada. Ehitamisega on Margus leiba teeninud ka Siberis, kus ehitas lasteaeda, spordikompleksi, kauplusi ja elumaju.

“Ega mul pole mingit põllumajandusharidust – kõik on põlve otsas õpitud ja internetist vaadatud, tarkust on saadud ka teiste kooliskäinud inimestega suhtlemisest ja nii kild-killu kõrval kokku korjatud.

Oma kogemust oli nii palju, kui allameetrimehena suveti vanaema juures karjas sai käidud,” võtab Margus oma tee “karjapoisist kuningaks” kokku.

Firmat juhitakse vennaga kahepeale – vend Meelis elab Tallinnas ja tema ülesandeks on suhtlemine ja igasuguste asutustega läbikäimine. Kuid suuremate tööde puhul paneb ka Meelis farmis kindlasti käe külge.

Palgal on üks inimene – Kuldar Ninn, kes siis, kui meie lauda juurde jõuame, parasjagu traktoriga heinapalle sisse veab. Nii heina niitmise, rullimise, pressimise, kohaletoimetamise kui ka loomade tervishoiuteenus ostetakse.

Tarvas ja Trasseli

Jaanipäeval saab täpselt 6 aastat esimese viie looma soetamisest. Need osteti Saaremaa tuntud loomakasvataja Andrus Sepa käest. Talvel hangiti Rakvere kandist juurde veel 13 tiinet looma ja ka ümbruskonnast sai lehmi ostetud. Ülejäänud on juba oma karja juurdekasv, mis tänaseks ületab saja piiri. “Eesmärk on kolm korda suurem kari,” naerab Margus.

Tarvas on ostetud mitu aastat tagasi, sündinud Eestis, isa aga rootslane. Trasseli seevastu on puhas “soomepoiss”. Trasseli ja Tarvas on pullid ja puhtatõulised limusiinid. Esimene pull Marguse karjas oli aga ungarlane Rambo, kuid tema aeg sai n-ö täis – lapselapsedki hakkasid juba karja tulema.

Pullid ostetakse alati ühest kohast – Kaiust Leino Vessartilt, keda Margus peab Eesti lihaveisekasvatuse grand old man’iks. “Enne kui ma üldse loomi ostma hakkasin, käisin ära Leino Vessarti juures lihtsalt vestlemas ja kaemas, milline üks tõsine lihaveis välja peab nägema. Leino jagas väga lahkelt oma kogemusi ja meie koostöö on siiani väga hea olnud,” kiidab Margus.

Pulli aktiivne tegevus ühes karjas kestabki 5–6 aastat. Seejärel võib ta teise karja anda, kus teda 2–3 aastat veel kasutada saab.

Pullid pole sugugi odav lõbu – oksjonil tuleb korraliku karjapea eest välja käia 40–60 000 krooni. Kui aga mõnest naaberriigist tuua, lisanduvad transpordi- ja karantiinikulud ning pull võib maksma minna juba 60 000 Rootsi krooni. “Aga siis pole sa kindlasti mitte veel kõige kallimat ostnud,” räägib Margus.

“Pullidele pannakse nimi, lehmadele ei jõua neid keegi panna,” selgitab Margus. Kas feministid äkki selle üle ei pahanda, käib mul peast läbi, kuid valjusti ei küsi.

Üritan Trasselist pilti teha, ent suur loom arvab targemaks eemale astuda. Ta on hiljuti toodud ja pole Marguse sõnul temagagi veel harjunud.

Eesmärgiks limusiinid

Karja kohta räägib Margus, et kuna puhast tõugu lehma polnud kusagilt võtta, osteti kokku igasuguseid ristandeid. Aga et pullid on puhtatõulised limusiinid, siis peaks mõne aasta pärast kogu kari seda tõugu olema.

Margus näitab loomi ja selgitab: “Siin on piimalehma verd veel kõvasti sees. Sellel seal on holsteini ja lisaks ka herefordi. Esimesed, Andruse käest toodud, olidki herefordid. See hall on sharolee verd…”

Loomadele pole tänavune talv Marguse sõnul meele järele olnud – neile meeldib, kui oleks 10 kraadi külma ning õhk ja maapind oleks kuiv.

PRIA-ga on suhted head

Landhord Trading saab PRIA-lt pindalatoetust, toetust selle eest, et ollakse mahetootjad ja et tootmine toimub raskes piirkonnas. Veel saab veisetoetust ja eelmisel aastal saadi kätte viimane osa kolmeaastasest sõnnikutoetusest. Kokku nii 600 000 – 700 000 krooni ringis. Seda pole ju kuigi palju?

“Ütleme nii, et kõik saab otsa ja puudu tuleb ka veel,” võtab Margus kokku. Aga ka laenu tuleb tagasi maksta. Plekk, mida katuste ja seinte jaoks kulus rohkem kui hektar, maksis kokku üle kolme miljoni krooni, millest poolega toetas PRIA.

Pool miljonit tuli endal leida ja miljoni krooni jagu tekkis kohustusi panga ees. Ka osa maid on Maaelu SA laenu abil ostetud. “Kuid ega ettevõte seepärast kahjumis ole – lihtsalt rahavoog on negatiivne. Ettevõte toodab iga aasta kasumit. Emasloomad jäävad ju kõik karjatäiteks, ära viime ainult kaheaastased härjad,” selgitab Margus.

Käive 250 000 krooni

Käibe kohta ütleb Margus, et see on väga erinev. Põhjus selles, et kuna kõik lehmvasikad jäetakse karjatäiteks, siis oleneb ka käive sellest, kui palju pull- ja lehmvasikaid sünnib.

“Aga meil on selles mõttes vedanud, et lehmvasikaid on olnud märgatavalt rohkem. Mis tähendab, et kari kasvab kiiremini. Ja kui karja maht juba täis, siis teevad õnnelikumaks jälle pullvasikad, kes kasvavad kiiremini suuremaks,” räägib Margus.

Eelmisel aastal müüdi umbes 20 looma, mis andis käibeks ca 200 000 krooni. Edaspidi, kui kari suureneb, on eesmärgiks iga nädal kaks looma lihakombinaati saata.

Millal see aeg kätte jõuab? Margus ütleb, et oma neli-viis aastat kulub veel.
Kokku on lautu kolm. Peavarju renditakse ka tuhatkonna lamba jaoks. Toodang, mis aastas ulatub 5–6 tonnini, on siiani läinud, olenevalt pakutavast hinnast, nii kohalikku lihatööstusse kui ka Rakverre.

Edaspidi tahaks ikka, et Saaremaal kasvanud loom siin ka töödeldakse. See annab ju tööd ja leiba kohalikule inimesele. Aga eks see kõik sõltu ikkagi liha hinnast.

3,5 tonni heina looma kohta

Heinamaad on üle 250 ha, millest 50 ha rendimaad. Eelmisel aastal oli heinaga kehvasti, sest ilma tõttu jäi see liiga kauaks maha ja toiteväärtus langes. See kevad on üsna keeruline ehk nagu Margus ütleb: “Oleme püstiristis.” Vasikate suremus on suur ja kolm lehmagi läinud.

Kui heinamaad söödavarumiseks jätkub, siis karjatamismaid napib. Koplid asuvad lauda juures, kuid kui PRIA toetab, siis tahetakse pärast jaanipäeva kesk Saaremaad, kus pea 170 ha maad, veel üks nuumlaut ehitada. Igal juhul on otstarbekam uus laut ehitada, kui sealt pika maa tagant heina praegusesse farmi vedada.

Heinateoks on kaks head koostööpartnerit, kel piisavalt tehnikat. Üks on AS Saaremaa Ökoküla – üks juhtivaid lambakasvatajaid mitte üksi Saaremaal –, kelle tuhatkond lammast siin laudas.

Teine, Kennar Lõhmus, kel aastaid vaid veidi üle 20, töötab FIE-na. Tema iseloomustamiseks ütleb Margus: “Väga tõsine vend! Tema on ere näide sellest, kuidas maal on võimalik väga edukalt väga ellu jääda.” Kennar tegeleb kõige sellega, millega üks tõeline talumees tegelema peab.

Konkurentsi ei taju

Põhjus selles, et turustamisele pole suurt rõhku veel pandud. Pigem ollakse kolleegid kui konkurendid. Kokku saades lahatakse ühiseid probleeme, jagatakse kogemusi ning vahetatakse informatsiooni. Mingit õelutsemist või pealekaebamist lihaveisekasvatajate vahel küll märgata pole. Abi antakse alati, kui vaja.

Koosolekutel lävitakse kõigiga, kes tõsisemad tegijad. Nende kohta on Margusel oma hinnang: tõsine tegija on see, kes hingega asja juures ja kel selged sihid silme ees, mitte ei pea loomi vaid toetuste saamise pärast.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 252 korda, sh täna 1)