Café Remark’i perenaine unistab oma kommikohvikust (2)

Café Remark’i perenaine unistab oma kommikohvikust

 

Kuressaare Linnateatri kohvikut Café Remark on perenaisena 10 aastat hinges hoidnud Leena Mölder, kes pole maha matnud unistust päris oma kommikohvikust.

“Siin teatris olid ajad, mil kõik oli jube hästi,” meenutab Leena. “Olid proovid, olid etendused. Kohvikus toimusid Jüri Aar-ma talk-show’d, maja oli puupüsti rahvast täis. Isegi üks Ugala etendus toimus kohvikus.”

See oli siis, kui teatris oli kõrgaeg. Siis tuli aeg, kus teatri juhid vahetusid ja kõik läks korraga allamäge. Polnud mõtet ka kohvikut lahti pidada, sest majas valitses vaikus. Ainult Leena on jäänud.

Viimastel aastatel teenindab Café Remark teatrikülastajaid vaid etenduste päevadel ja siis, kui temalt konkreetset teenust tellitakse. Nimelt on Leenal oma catering-firma.

Praegu usub Leena, et teater on taas tõusulainel. “Majas on jälle inimesed. Kogu aeg toimub midagi. Siin on trupid, on proovid…” Kui rahvas soovib, teeb Leena kohviku lahti ja valmistab näitlejatele isegi lõunasöögi.

“Siin majas on nii mõnusad inimesed. Piret ja Aarne – nad on hea tandem. Loodan, et meil läheb kõik hästi.”

Saarlane juba 22 aastat

Leena oli pealinna tüdruk, kui Saaremaa poiss Margus Mölder ta ära võlus ja saarele tõi. Sellest saab peagi 22 aastat. Vanim poeg Sander (21), juba noor mees, õpib Inglismaal ülikoolis muusikat. Mihkel (17) ja Johanna-Liisa (9) on Saaremaa ühisgümnaasiumi õpilased.

Teatri kohviku perenaiseks kutsus Leena toona vastavatud teatri direktor Väino Uibo, kellele Hansa kohvikus askeldav tragi noor daam oli silma jäänud.

“Alguses olid siin teatri keldris vaid tühjad seinad,” meenutab Leena karmi, aga toimekat algust. “Tegime Kairiga (Aus – toim) oma firma, võtsime laenu, ostsime köögi sisustuse ja hakkasime tööle.”

Igati julge samm, sest Leena ei ole ju kokaks õppinud. Aga tal oli vähemasti hea kodune kool.

Söögitegemine geenides

“Mul oli ju babuška, vene inimene, kes oskas ülihästi süüa teha,” räägib Leena, kelle isa on venelane. “Ega vanaema kedagi oma kõrvale kööki lasknud! Temale meeldis kõiki teenindada. Mäletan, et meil olid hommikuti ikka laual praekartulid. Kui lapsed olime, käisid mu sõbrannad meil, tegime köögis koos süüa. Pannkooki, omletti…”

Leena ema töötas TPI klubi juhatajana ja oli seetõttu tihti õhtuti kaua tööl. Siis tuli vanemal õel enesele ja nooremale vennale süüa teha. Aga see Leenale meeldis, meeldib tänase päevani. Eriti igasuguseid kooke välja mõelda ja küpsetada.

Leena on kokanduses iseõppija, kuid tal on olnud head sõbrad-õpetajad. Näiteks tuntud telekokk Peeter Pihel – “kokk jumala armust” (L. M.) –, kes oma esimesed kokatoimetamised kooli kõrvalt tegi just nimelt Café Remark’is.

Selles kohvikus on oma esimesed töökogemused saanud veel mitmed noored andekad kokad. Ja kuna Leena söögitegemist sõna otseses mõttes fännab, jäävad talle kõiksugu retseptid ja kööginipid ülihästi ka külge.

Samas tunnistab ausalt, et nii kiiresti ja osavalt nagu profid ta näiteks kööginoaga porgandi viilutamisel toime ei tule. Lisab muiates: “Aga ma saan juba hakkama, iseasi, kas ma seda nüüd päris õigesti teen. No mõned küüned ikka on läinud ka.”

Verivorsti ei söö

Ise naudib Leena Itaalia ja Hiina toitu. Talle maitsevad kõiksugu pastaroad. Kuid mitte mingil juhul pizza. Niisamuti ei suuda Leena ennast sööma sundida näiteks üht Eesti rahvustoitu – verivorsti.

Inglismaalt, kus Leena ka restoranis teenindajana töötanud, pole tal mingeid erilisi maitseelamusi meenutada. “Seal nad söövad ju ainult saia ja saia.”

Rämpstoitu ostab Leena ohtrasti siis, kui pere pesamunal Johanna-Liisal on sünnipäev. Ikka mitut sorti kartulikrõpse ja kokakoolat nõrkemiseni. Lapsel peab ju ometi olema ka üks ilus päev aastas…

Teeb käsitöökomme

Hetkel tegutseb Leena catering’i alal. Tööd on ja ära elab. Eriti tihedalt oli tellimusi detsembrikuus, praegu on pisut vähem. Aga oma kontosse saab Leena kirjutada näiteks linnapea vastuvõtu, mille nad koos hea kolleegi Kaimo Ehanurmega tegid.

Leena on katnud laua Baltimaade kaitseministritele, teinud mitmeid vastuvõtulaudu, sealhulgas riigipeale Arnold Rüütlile, katnud laua Kuressaare spordihoone avamispeol. Ja küpsetab hea meelega kringleid ja kooke, kui tellitakse.

Kui teatris on etendus, on Leena leti taga, naeratab ja tervitab kõiki. “Olen ju siin majas nii kaua olnud, ma tunnen peaaegu kõiki teatrikülastajaid,” märgib ta.

Aga tegelikult unistab Leena päris oma kohvikust. Kommikohvikust. Uute ja eri sorti šokolaaditrühvlite väljamõtlemine ja käsitsi valmistamine on viimasel ajal Leena üks suuremaid hobisid.

Taas kord nimetab Leena head sõpra Peetrit, kelle õhutusel ta käsitöökommide tegemisega alustas. Nüüd on Leenal kokku juba üheksa retsepti, mille järgi valmistatud šokolaaditrühvleid saab praegu osta Wildenbergi ja teatri kohvikust. Need on tüümianitrühvel, mõru trühvel konjaki ja kaneeliga, münditrühvel, šokolaad sinihallitusjuustuga jne, jne.

Nende retseptid on suur saladus, sest see on Leena tulevikukapital. Selleks puhuks, kui ühel heal päeval avab Kuressaares päris oma kohviku oma kommide ja kookidega.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 279 korda, sh täna 1)