Dr Mihkel Leiner: mobiiltelefonide liigkasutamine võib soodustada peaajukasvaja teket! (15)

Dr Mihkel Leiner: mobiiltelefonide liigkasutamine võib soodustada peaajukasvaja teket!

 

Põhja-Eesti Regionaalhaigla neurokirurgia keskuse ülemarst-juhataja Mihkel Leiner (49) manitseb inimesi vähem mobiiltelefoniga rääkima, sest viimastel aastatel on tõusnud just mobiiltelefonide n-ö liigkasutamisest tingitud peaajukasvajate sagedus. “Kui rääkida kümme aastat järjest iga päev mitu tundi mobiiliga, pole prognoos hea,” ütleb Saaremaalt Pöide vallast pärit tippkirurg.

Mihkel Leiner on töötanud Tallinna Põhja-Eesti Regionaalhaiglas neurokirurgina juba 23 aastat. Mandril ilma teinud tippspetsialisti juured on aga Saaremaal Pöide vallas Levala külas.

Sidemed saarega on siiani küllalt tihedad, sest dr Leiner üritab vähemasti kord kuus käia vaatamas oma ema. “Suviti on mõnus ka pikemalt Saaremaal puhata, täpsemalt Orissaares, kus ema kodu praegu on. Võin öelda, et olen Saaremaa uudistega kursis,” sõnab Leiner.

Just Orissaare keskkooli Mihkel Leiner 1977. aastal lõpetas ning sugugi mitte tavaliste koolipoisihinnetega. “Mul oli, jah, keskmine hinne üle 4,5, nii et tänu heale õppeedukusele pääsesin ülikooli sisseastumisel kahest raskest eksamist. Usinusest oli kasu ikka ka.”

Käeluumurd pani huvi tundma

Seda, et Mihkel läks pärast keskkooli lõppu just arstiteadust õppima, ta väga üle ei tähtsusta. “Toona olid valikud lihtsamad ja konkreetsemad. Kes õppis arstiks, kes juristiks, kes õpetajaks. Väga palju valida polnud.”

Kuna Mihklil oli lapsena olnud käeluumurd, oli ta paratamatult pidanud arstidega kokku puutuma ning meditsiin hakkas teda huvitama. “Samas mingit konkreetset kutsumust ja lapsepõlveunistust polnud, et oleks tahtnud hirmsasti kedagi tohterdada. Ka peres polnud mul arstidest eeskujusid. Ema töötas raamatupidajana, isa maaparanduses.”

Aga arstiks noormees õppima läks ja valis neurokirurgia. “Seepärast, et mind huvitas teistest organitest enam just peaaju ja selle funktsioonid.” Kaalu lisas peaajule spetsialiseerumisele ka tõik, et neurokirurgia on üks keerulisemaid alasid ning pakub alati pinget.

“Liitusin neurokirurgiaringiga, kus tehti palju teadustöid ning uurimusi.” Pärast ülikooli lõpetamist töötas dr Leiner kaks aastat Tartus kliinilises ordinatuuris ning seejärel asus tööle Tallinna regionaalhaiglasse, kus töötab tänini.

Mobiiltelefonid ja vettehüpped

Kuna neurokirurgiaga tegeletakse Eestis vaid Tallinnas ja Tartus ning vastavaid eriala-arste on vähe, siis on dr Leineri töökoormus praktiseeriva kirurgina suur.

“Aastane opimaht on keskmiselt 300 kuni 400, millest suurema osa moodustab peaajukirurgia. Tallinnas tehakse keskmiselt 2200 lõikust.” Dr Leiner opereerib peaajukasvajaid, veresoontehaiguste ja insultide korral aga ka lülisambaid ning aitab radikuliidihaigeid.

“Õnneks on tehnika ja diagnostika palju edasi arenenud sellega võrreldes, mis seis oli siis, kui alustasin. Täpne maailmatasemel aparatuur hõlbustab nii minu kui kirurgi tööd kui on ka patsiendile vähem traumeeriv.”

Eriti suuri samme on meditsiin edasi astunud pea veresoonte ravi osas, mis tähendab, et tehakse soonesisest ravi sondidega. Nii ei peagi piltlikult öeldes patsiendi koljut alati lahti lõikama, vaid piirdutakse viie sentimeetriste lõigetega, kui haiguskolle on kindlalt fikseeritud.

Edaspidi soovib dr Leiner rohkem pühenduda valukirurgiale, mis aitab neid patsiente, kes kannatavad tugevate krooniliste valude all, mis ei allu ravimitele, ning keda saab ravida elektri-stimulaatoritega.

Esmaseid ajukasvajaid avastatakse uuringute käigus, igal aastal ligi 400 patsiendil, ning pooled kasvajatest on pahaloomulised. “Samas pole kasvajate sagedus aastate jooksul muutunud, küll on aga muutunud nende tekkepõhjused.”

Nimelt on dr Leiner oma praktikas täheldanud, et uurimused, mis käsitlevad mobiiltelefonide negatiivset mõju ajule, vastavad tõele. “Palju on neid juhtumeid, kus suhteliselt noorel inimesel on arenenud nn kasvaja kõrva taga, kus tavaliselt hoitakse mobiiltelefoni. Kahjuks on paljud sellised mobiili liigkasutamisest soodustatud kasvajad pahaloomulised.”

Nii soovitabki dr Leiner kasutada mobiili minimaalselt või siis kasutada hands-free süsteemi. Samas teeb dr Leinerile statistika osas rõõmu, et radikuliite on vähemaks jäänud. “See on seletatav sellega, et tehakse vähem rasket füüsilist tööd.” Ka ajuinsultide sagedus pole suurenenud.

“Insult on tihti seotud kõrge vererõhuga ja kuna inimesed on hakanud oma tervise eest rohkem hoolitsema, siis on ka insulte vähem.”

Traumadest peab dr Leiner üliohtlikuks neid, mis tingivad halvatust. “Suvel on tihti õnnetuid vettehüppajaid, kes murravad kaela ja jäävad halvatuks. Need noored kaua vastu pidada ei suuda, kes on kaelast allpool halvatud, nende elu on põhimõtteliselt läbi.”

Nii manitsebki dr Leiner ettevaatlikkusele enne kui tundmatus kohas vette hüpata. “See võib traagiliselt lõppeda.” Ka liiklusõnnetuste tagajärjel võib tekkida raskeid traumasid.

Inimeste tervendamine võtabki Mihkel Leineril põhiaja tööst ning osakonnajuhataja administratiivsele tööle kulub umbes 30 protsenti töömahust.

“Neurokirurgia osakond on suur ning operatsioonide arv siin plokis üle 2000 aastas. Siin ollakse pidevalt valves, kui peaks kellelgi kiiresti abi vaja minema.”

Dr Leineri üks tuntumaid patsiente on olnud Eesti vabariigi nüüdseks lahkunud ekspresident Lennart Meri, kellel dr Leiner eemaldas peaaju piirkonnast vedelikuga täidetud tsüsti, et vältida koljusisese rõhu tõusu, sest tsüst tekitas presidendile kõnehäireid ja peavalusid.

Arstide põud ähvardab

Eesti meditsiini tulevikust rääkides jääb dr Leiner mõtlikuks. “Meid ootab ees suur arstide põud, nii kümne-viieteistkümne aasta pärast. Nimelt lahkus just 90-ndatel ja 2000. aastal Eestist palju andekaid noori arste välismaale tööle ning nõnda ongi terve põlvkond arste meil vahelt puudu.”

Dr Leiner tundis isiklikult mitut noort andekat kirurgi, kel oli hea käeline osavus ja suurepärased isikuomadused. “Nad alustasid Soomest ja Rootsist ning on jõudnud Inglismaale ja Ameerikasse. Naiivne oleks arvata, et nad kunagi sealt naasevad, kui, siis üksnes Eestisse puhkama. Sest nad on harjunud hoopis teiste standarditega ja palju parema meditsiinilise keskkonnaga,” tunnistab dr Leiner karmi reaalsust.

Need noored, kes polnud nii andekad ning ei läinud välismaale, läksid tööle erinevatesse meditsiinifirmadesse, et rohkem raha teenida.

“Positiivne on õnneks see, et noori on hakanud jälle peale tulema, kuid see võtab aega. Arstikutse on väga keeruline ning vähesed saavad tõeliselt heaks. See eeldab põhjalikku õppimist ja enesearendust. Tänapäeva noortel on vähe püsivust ja pealehakkamist. Arstikutse nõuab äärmist pühendumust ja põhjalikkust.”

Nii on dr Leiner kahe käega selle poolt, et igati toetada noori residente ja arste, et neid motiveerida. “Kurb tõsiasi on ju see, et residendid saavad täna kaks korda vähem palka kui näiteks müüriladujad.”

Dr Leiner toob näite regionaalhaiglast, kus tema on praktiliselt kõige noorem oma neurokirurgia keskuses. “Mina saan 50, aga teised on juba üle viiekümne. Vaid üks mees on minust noorem… Niisiis oleksime 10 aasta pärast veel ainult meie kaks tegevad, sest kõik teised on juba praegu kõvasti üle 50.

See natuke hirmutab, sest patsiendid ja haigused ei kao kuhugi, aga meie peame ikka endiselt ja sama efektiivselt suutma teenindada. Kuidas me seda aga peaksime suutma, kui tööjõud vananeb ja kokku kuivab.”

Vanaisa staatus ootab

Võiks arvata, et nii vastutusrikka ja mahuka töö kõrvalt enda jaoks aega ei jäägi. Kuid dr Leineri sõnul jagub tal ka eraeluks aega piisavalt. “Eks ikka saab perega koos puhkamas käidud. Talvel otsin reisidelt päikest, suvel kultuurielamusi. Selles suhtes oskan ma aega planeerida ja ka oma akusid laadida.”

Kui dr Leiner läheb loodusesse või reisile, siis pistab ta ka fotoaparaadi kotti, et pilte teha. Samuti on Mihkel Leiner kirglik kalamees. “Kalal käia mulle tõesti meeldib, nii üksi kui sõpradega.”

Dr Leineri abikaasa Mariann on samuti meditsiiniga seotud – perearst. “Kuid vastupidiselt levinud arvamusele ei räägi me kodus meditsiinist praktiliselt kunagi.”

Leineritel on kaks last, kümnendas klassis õppiv poeg Mikk ja vanem tütar Mariliis, kes Mihkel Leineri peagi vanaisaks teeb. Tütar on praegu akadeemilisel puhkusel Tallinna ülikoolist.

Kumbki järeltulijatest pole meditsiinivaimustust isalt-emalt pärinud. “Aga väärtushinnangud on neil paigas, kuigi eneseinitsiatiivist ja iseseisvusest tuleb tänapäeva noortel puudu.”

Rohkem pealehakkamist ootab dr Leiner ka oma noortelt kolleegidelt. “Noortel arstidel võiks rohkem olla tahet teadust teha ja ennast arendada. Arstiteadust ei saa võtta ja teha kui tükitööd.”

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 2 701 korda, sh täna 1)