Esimene riigikogu valiti 1920. aastal

Ehkki Eesti riigi esimesed kõrgemad valitud organid olid Eesti Ajutine Maanõukogu (Maapäev) ja Eesti Asutav Kogu, toimusid esimesed riigikogu valimised 1920. aasta 27.–29. novembril.

Esimene riigikogu oli sajaliikmeline, keda hääleõiguslikud kodanikud valisid kolmeks aastaks, kuid riigikogu kuulutas välja ennetähtaegsed valimised. 17.–19. veebruaril 1923 toimus rahvahääletus algkoolide seaduse muutmiseks, enamik rahvast oli selle seaduse vastu ning see tähendas ka umbusaldust riigikogule.

Lõpptulemusena said enim kohti parlamendis Tööerakond (22), Põllumeeste Kogu (21) ning Eesti Sotsiaaldemokraatline Tööliste Partei (18). Edasi oli kohtade jaotus järgmine: Iseseisvad sotsialistid (11), Rahvaerakond (10), Kristlik Rahvaerakond (8), ametiühingud (5), sakslased (4), venelased (1) ning majandusrühm (1).

Vaadete järgi said parempoolsed 46, sotsid ja kommunistid 33 ning tsentristid ehk Tööerakond 21 kohta.

Saare maakonnast valiti esimesse riigikogusse viis saadikut. Saaremaaga oli seotud veel aga vähemalt üks saadik – kristlane Hugo Bernhard Rahamägi, kelle esimene kodukogudus noore õpetajana oli Kaarma Peeter-Pauli kirikus.

Landeswehr tuleb!

Esimese riigikogu valimispropaganda ei erinenud väga palju praegusest – ikka tehti maha konkurente ning leiti, et “meie partei on see kõige õigem”. Tore on poliitikast tihedas kirjas kirjutavast ajalehest Meie Maa lugeda kuulutust “Loe tänane leht kenasti läbi!”.

24. novembri ajaleht (aastast 1920) kirjutas aga kohe esiküljel rubriigis “Kohalik elu”, et riigikogu valimiste eel “on praegus kõiksugu kuulujuttusid liikumas: Landeswehr olla Saksamaalt tulemas, kes nüüd pahempoolsete poolt hääletab ehk üleüldse hääletamata jätab, sellel pole pärast headust loota. – Ja siis tehakse kogu Eesti riiklist korda ja senni tehtud tööd põhjalikult, provokaatorliselt maha, nagu näiteks taevaliitlane Paimal.

Tõepoolest ajavad sarnased hirmu-õudsuse jutud kõigile kana naha selga, Landeswehr ka veel tulemas – ja siis ehk hoiab väheteadlik kodanik end tõepoolest kodusse.”. Ajaleht toonitab, et tegemist on tõesti hirmu- ja õuduslugudega, millega loodetakse valimised nurjata, et kodanikud valima ei läheks. “Ärge uskuge mingisugusi hirmu jutte, minge kõik hääletamisele ja hääletage keskerakondade poolt!” manitseb Meie Maa.

Majad kallimad kui riik

Kuid sama lehenumber annab teada, et oli toimunud Majandusrühma kõnekoosolek, millest avalikult teada ei antud. “Linnapea Lepik ja kriminaalpolitsei Sepp seletasid seal üüriseaduse kahjulikkust ja lugesid ainult neid paragraafe ette, mis majaomaniku kohta käivad.

Kui mõni mõtet avaldas, et parem oleks siiski teiste poliitiliste erakondadega kaasa minna, sai esikandidaat linnapea hra Lepik ägedaks ja seletas, et “mis läheb meile Eesti riik korda, kui majad meil lagunevad…” Kas siis hra linnapea ja majaomanikud oma majad tõesti riigist kallimaks peavad?!” küsib nördinud kirjasaatja.

Meie Maa toob ka ära ülevaate Kristliku Rahvaerakonna kõnekoosolekust, mis “üleeila õhtul kino saalis oli rohkesti inimesi kokkumeelitanud”. Leht märgib, et koosolejate seas oli ka palju naisi, noori ja vanu.

“Esimesena kõneles preester Paivel “usust ja teadusest”. Kõne oli välja töötatud, kuid kaldus, teadagi, libedale agitatsiooni teele usu heaks.” Meie Maa andmetel oli koosoleku kolmas kõneleja hr Ed. Paimal, kes “peagi hakkas Eestit materdama, tarvitades sarnast tooni, nagu kommunistid ja muud Eesti riikluse vaenlased harilikult “ses suhtes” tarvitavad.

Ta ei kohkunud ka jämeda vale eest tagasi, näituseks rääkis ta päris tõsise näoga, et Tallinnas toitlusministeeriumis olla koguni 4000 ametnikku teenistuses. Keegi vastukõneleja tähendas, et kogu Kuressaare linnas on ehk 4000 elanikku, aga kuidas võib siis 4000 ametnikku ühte väikesevõitu majasse, kus Eesti toitlusministeerium asub, mahutada?”

Keda valib vigastatud sõdur?

Meie Maa annab ka teada vigastatud sõduritele (20. november 1920), et need kindlasti mõtleks, kellele oma hääl anda. “Aeg ei anna palju oodata, talv oma külmade ja karedustega ligineb. Elu kallineb hirmuäratavalt. Paljud vigastatud sõdurid on sunnitud kerjama, poolalasti, iseäranis need, kel suur perekond toita. Näib, et meid on unustatud.”

Ajaleht märgib, et parempoolsed sõjamehi ei aita, kuna parempoolsed ei tahtnud Vabadussõja puhul verevalamist lõpetada. “Nii siis, iga kainelt ja iseseisvalt mõtlev Saare vigastatud sõjamees annab oma hääle riigikogu valimistel ainult sellele parteile või rühmale, kelle kandidaatide nimekirjas leidub ka invaliide.

Ja Saaremaa riigikogu kandidaatide nimekirjadest on Tööerakonna oma ainus, kus ka vigastatud sõjamees, kes ise kõik vigastatud sõjameeste raskused ja viletsused tegelikult tunneb, kandideerib. Sellepärast Saaremaa invaliidid, hääletame kõik Tööerakonna nimekirja nr 3 poolt – ja kriipsutame invaliidi Jakob Kuldsaare nime alla.”

Valima tuleb minna

Meie Maast vaatab lugejale vastu ka kuulutus: “Meid varitseb mõisnikkude hädaoht! Kui meie kõik oma hääli ei anna ja loiduse poolest need koju vedelema jätame. Teadke, et saksad kõik oma vanad ja jõuetud ka kanderaamil valimiskasti ette kannavad, kes ise ei suuda. Meie ei tohi teisiti talitada.”

Ajalehest võib lugeda ka, kui oluliseks peeti valimiskasti juurde minekut. Taunitakse arvamust: “Oh, mis meie vanad inimesed enam ilma eluga mässame, oleme muidugi juba surma suutäied, las noored teevad, mis nad tahavad.”

“Niisugust loiust rahva seas olla ei tohi! On meil valijate protsent liig väike, siis võib see meie autoriteeti suuresti alandada väljamaal ja igasugused agitaatorid, kes juba ammu meie peale “hammast ihuvad”, saavad sellest head materjaali, kihutustööks meie vastu.

Ja igaühele peaks see arusaadav olema, et niisugust valitsust, mille valimisest kolmandik ehk pooled kodanikud osa ei ole võtnud, enam ei või rahva poolt valitud ehk rahvavalitsuseks nimetada. Ja kas teate, mis on selle tagajärg? Meie iseseisvuse traagiline lõpp!”

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 104 korda, sh täna 1)