Jüri Räime meenutades (3)

Jüri Räime meenutades

 

Tema 75. sünniaastapäeva puhul

Mäletatavasti töötas 1970.–1980. aastatel Kingissepa rajooni täitevkomitee esimehena ja partei rajoonikomitee esimese sekretärina Muhu saarelt pärit Jüri Räim.

Korralik ja esinduslik Nõukogude aja nn nomenklatuurne töötaja, keda oleme sügavamalt tundmata paigutanud mõtteliselt lähimineviku lahterdatud ajaloo riiulile. Paljud praegusest põlvkonnast ei mäleta seda, et 1989. aasta lõpul soostus Jüri Räim vastu võtma Muhu külanõukogu esimehe ameti.

Sellisele madalale astmele astumise puhul oli mingiks lootuseks see asjaolu, et tookordne, 10. detsembril 1989 demokraatlikul viisil valitud külanõukogu hakkas tööle valla volikogu õigustes.

Niisugune kolm-neli päeva sügavalt kaalutud pööre tuli ette võtta Jüri Räime enda sõnadega öeldud põhjusel: “Ma olen nii vähe Muhu heaks teinud. Keskus Liivale jäi välja ehitamata, tähtsamad teed asfalteerimata ja põhjavee reostus õigel ajal avastamata. Hea, et rahvas veel häält tõstis.”

Tegelikult oli ta tähtsate regionaalset arengut puudutavate otsuste tegemisel Muhu külanõukogu piirkonna kõrvale jätnud, kartuses saada keskkomiteest süüdistust kolkapatriotismis. Niisuguste süüdistustega püüti läbi lõigata juhtivate tegelaste juuri, et nendes kasvatada internatsionalismi ja ühtekuuluvust nõukogude rahvaga.

Küllap ka pärsitud mehisuse avamiseks andsid Muhu külanõukogu Kuivastu valimisringkonna valijad eelnimetatud valimistel Jüri Räimele üle 80 protsendi võimalikust toetusest.

Vaevalt võeti esimeste vabade valimiste ajal nii väga arvesse seda, et Jüri isa Andrei, endine meremees ja Pädaste küla asunik, oli mõnda aega olnud ka Kuivastu sadama ülem. Pigem oodati tulevasse valda selgesõnalist ja teovõimelist juhti. Pealegi oli nõukogude paljusõnaline ja müüdinägemuslik ideoloogia kõikide märkide järgi otsustades selleks muudatuste ajaks eestlaste silmis kokkuvarisenud.

Külanõukogu asemel valla taastamine

Juba 1988. aasta detsembris võttis ENSV ülemnõukogu istungjärgul sõna Kingissepa rajooni täitevkomitee esimees Ants Tammleht, kes muuhulgas ütles: “Ühe osana kurnab Saaremaa ja Muhumaa loodust põllumajanduslik tootmine. Arvan, et meie ühine mure peaks olema, et kuidas meie unikaalseid saari kaitsta… On vaja paika panna üks piirkond Eestimaal, kus eksperimendi korras alustada mahepõllumajandusega, kusjuures tuleks selle väljaarendamiseks kasutada riiklikku dotatsiooni. Me pakume selleks piirkonnaks konfliktse loodusega Muhu saare. See ettepanek on Muhu rahva soov.”

See perestroikalik soov ühtis tol ajal juba laia poolehoidu leidnud Rahvarinde samm-sammulise tegevussuunaga. See oli üks osa ka Muhu Roheliste soovidest, kes hiljem asusid Eesti Kodanike Komitee positsioonidele.

Muhu rahvakoosolekutel 1989. aasta suvel sooviti taastada esmalt vald ja seejärel arvati olevat aega arutada, mis saab riigist. Tavaliselt olidki kõik eestlaste ajaloolised rahvaalgatused tõusnud alt üles. Talust külla, külast valda, vallast kihelkonda ja maakonda. Tallinnas ju ei teata, mida muhulased soovivad ja vajavad. Riik saab olla just nii tugev ja arukas, kui tugevad ja arukad on tema kodanikud.

Rahvakoosolekutelt volitusi saanud arengunõukogu viiski oma kaalutud otsused tulevasse vallamajja tegevusjuhiseks. Selle alusel hakati koostama valla arenguplaani, mida asuti osahaaval Jüri Räime kabinetis jooksvalt tehtud otsuste näol juba ellu viima. Rajoonikeskusest lahutati ja võeti üle kultuuri ja hariduse haldamise funktsioonid koos bilansside ja arvetega.

Selgitati välja tulusid, mis võiksid laekuda vallale. Arutati hoonete ja muude valduste munitsipaliseerimise võimalusi. Palju tööd langes maanõunikule. Kaaluti omaalgatusliku ühistegevuse võimalusi. Väikesekoosseisuline vallavalitsus õppis sammhaaval valda valitsema, enne kui sai kinnitatud endise külanõukogu kontori välisseinale valla silt.

Taktitundeline juht

Jüri Räim osutus kogenud korraldajaks, kes iga kahtluse puhul ka taktitundeliselt korralduse täitmist kontrollis. Ta näitas muhulaste suhtes üles heatahtlikkust ja elas isakodus eeskujuliku peremehena ning pereisana. Tal oli ju Vigala põllutöökoolist aednik-mesiniku koolitus.

Nooremagronoomi kutse sai ta Kehtnast ning kõrgema hariduse omandas poliitika ja põllumajanduse alal Moskvast kaugõppe teel. Haridus oli vajalik oma ametiredelil tõusmiseks ja eneseteostuseks, mida soovib tänagi enamik inimesi. Aga Jüri Räim oli hingelt aednik, mesinik ja põllumees, milles võis veenduda tema koduarmastust jälgides. See oli nädalavahetustel ilmnenud ka tema poliitilise leivateenimise perioodil.

Jüri Räimele polnud võõras Pöidel valmistatud mahe koduõlu, kena laul seltskonnas, mida ta toetas oma tenorihäälega, ja varahommikune võrgunõudmine kalavetel.

Tema väljatulek sotsialistlikust mõtteviisist võttis pisut aega. Üks murdehetki oli 9. mail 1990, kui sõjaveteranid olid traditsiooniliselt valmis panema pärgi langenute haudadele. Muhus oli kolm punaarmee ühishauda.

Nii olidki pärjad mõeldud. Aga tekkis küsimus, mis saab sakslaste kalmudest, millel pole mingeid mälestusmärke. Jüri oli jätnud tähele panemata Gorbatšovi ja Kohli talvel sõlmitud kokkuleppe hooldada ka saksa sõjahaudu. Sellest kuuldes mõtles ta minutit viis ja seejärel arvas, et tehke nii, kuidas paremaks peate.

Mehed olid nõus piirduma üheainsa pärjaga, mille lindil olid sõnad: “Teises maailmasõjas langenute mälestuseks. Muhu sõjaveteranid.” See pärg pandi sügava kummardusega ühishauale väinatammi otsas, kuhu on maetud ka sakslasi, ja hauda valvab üldinimlikku leina väljendav naisefiguur.

Esimene vald Eestis taastati Muhus

See pidulik sündmus leidis aset Hellamaa kultuurimajas 1. oktoobril 1990. aastal. Jüri Räim tõusis päevakangelaseks, kui Arnold Rüütel talle vastava tunnistuse üle andis. Vald tõusis ametlikult omavalitsusliku haldusüksuse õigustesse.

Selleks ajaks oli vallavalitsuse istungil Jüri Räime ettepanekul loobutud kolhoosi tellimusel valminud kultuurimaja-kontorihoone projekti kohandamisest vallamajaks ja kultuurikeskuseks. Sihile võeti esmase vajadusena vanuritele hooldekodu ehitamine ja noorsoole spordihoone püstitamine. Need kaks olulist ehitist jõudis vallavanem oma lähemate kaastöölistega ka 1994. aasta lõpuks avada.

Ootamatult halvenenud tervis enamat ei lubanud ja 18. aprillil 1995, Jüri Räime 62. sünnipäeval, sulges enneaegne surm tema silmad igaveseks. Matuserongkäigu pikkus ja saatjarahva rohkus andis tunnistust lugupidamisest mehele, kes riigitegelasest sai omavalitsustegelaseks.

Oluline oli ju mõista külavanemate valimisega alanud demokraatiaprotsessi, mis kulges alt üles. Muutudes kihelkondliku, omapärase kultuuri võimuks pillamise ja hoolimatuse üle.

Uue kohaliku võimuga kaasatulijate hulgas oli palju endisi EKP liikmeid. Võtame näiteks põlise Muhu mehe, kelle nimi Eugenius Kokk. Endise kolhoosiesimehena hakkas ta juhtima valla volikogu põllumajanduskomisjoni.

Ootamata seaduste järelejõudmist elule, hakkas ta uurima endiste talude taastamiseks nende piire, sõitis oma auto ja bensiiniga sadu kilomeetreid tuvastamaks metssigade tekitatud kahjustusi ja selgitas väsimatult talutöö tervislikku loomust ja looduse ilu, mida oli noormehena enne sõda kogenud. Ta oli oma arusaamisi muutnud juba varem, loobudes kolhoosijuhi ametist, ja vallavolikogus tegi ta häid ettepanekuid saare keskkonda säästvaks arenguks.

Või endine külanõukogu esinaine Helju Auväärt. Tema energiat ja kaasatöötamise tahet jätkus nõuanneteks ja tegelike maaküsimuste lahendamiseks. Tema püüdis moraalselt ära hoida inimeste igapäevaelu järjepidevuse katkemist ja arendada normaalset, mõistvat suundumist omariikluse poole. Tema unistuseks on siiani õitsev ja rahumeelne Muhu. Ta pidas lugu oma järglasest Jüri Räimest ja hindab väga oluliseks tema mälestust.

Jutt, et Eesti taasiseseisvumist juhiti vaid Tallinnast, kus mehed ja naised ägedaid kõnesid pidasid, on ilmselge müüt ja liialdus. Sel ajal kui Muhu valda taasloodi ja elu maal jätkati, polnud kohapeal ainsatki mõne erakonna rakukest. Ainult poliitiline mõistus oli vahetunud järeleproovitud talupojamõistusega.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 269 korda, sh täna 1)