Raske aeg nõuab karme otsuseid (3)

Head ajad saavad ükskord kord läbi, ka riigi majanduses. Peaminister ja valitsuse liikmed vibutavad näppu ning kutsuvad säästma.
Tegelikult oleme kõik need aastad elanud üle oma võimete, lasknud ennast hullutada odavast laenurahast ja andnud katteta lubadusi.

Rahandusminister kutsub koalitsioonikaaslasi üle vaatama kogu maksupaketti, sest eelseisva kahe aasta riigieelarve miinuseks kujuneb ligi 15 miljardit.

Ekspeaminister Mart Laar kinnitas mõned päevad tagasi kaamerate ees, et sellele mõeldes hakkab tal kõhe. Minul ka. Hea, et vähemalt Laar südant valutab, vastupidiselt peaministrile, kes veel ei saa aru, et leegid on ammu räästast väljas.

Oma osa asjade praegusesse seisu jõudmisel on etendanud liberaalne maksupoliitika – alandame järjekindlalt tulumaksu ja samas maksame emapalka, ent keegi ei mõtle, kust need kroonid lõpuks riigikassasse laekuvad. Pole meil arvestatavat tööstustki, mille toodangut saaks maailmaturul müüa. Senine edu oli üles ehitatud mitte midagi tootvale kinnisvara arendusele ja vahendustegevusele.

Odav Skandinaavia pankade laenuraha turgutas Eesti majandust 2001. aastast. See kasvatas sisenõudlust ja pani aluse palkade kiirele kasvule, mis omakorda vähendas Eesti majanduse konkurentsivõimet.

Teadmistepõhisele tootmisele ei mõelnud tollel ajal keegi, seda peeti ajaraiskamiseks. Lihtsam oli tegeleda põllumaadele ja niisketele heinamaadele küprokist ja muudest kergmaterjalidest “põrsakese majade” püstitamisega ning selle eest rasket raha küsida. Kui pangad järjekindlalt sulle sms-e ja e-kirju saatsid – laena ikka –, võttiski nõrgema närviga inimene endale kaela hiigellaenud.

Kurb on see, et ajal, mil maailmamajanduses on algamas halvad ajad ja laenude-liisingutega koormatud vanematega peaks midagi juhtuma, siis pärivad võlakoorma lapsed ja maksvad aastakümneid. Vanemate kergemeelsuse eest nuheldakse lapsi.

Valitsus ja poliitikud on palju lubanud. Tahame areneda kiiresti, elada nagu Prantsusmaal või Taanis, nautida ilu-sat elu ja puhata sooja mere ääres. Maksude alandamine on enamikule meeltmööda, raha jääb ju rohkem kätte. Tegelikult on kõik näiline. Kiirenev inflatsioon sulatab mõnisada kuus ülejäävat reklaamitud krooni nagu märtsipäike lume.

Ühest küljest madalad maksud ja teisalt palju pakkuv avalik sektor, kui need on tasakaalust välja viidud, ongi probleemid käes. Pole piisavalt raha suurejooneliselt antud lubaduste täitmiseks.

Reformierakond lõikas loorbereid emapalgaga ja tulumaksu protsendi langetamisega, ent astus lõpuks kirve otsa, mis nüüd päris valusasti lõikab. Kui on saabumas rasked ajad, siis tuleb eelarvekärbete ja üldise maksupoliitika tuleviku suhtes üle vaadata ning teha korrektiive ka emapalga osas.

Paljudes kodanikes on selle maksmine tekitanud õigustatud nurinat. Praegune olukord on võrreldav India kastisüsteemiga, laps sünnib ilma, märk küljes, ja talle näidatakse kätte koht, kuhu tema ema kuulub.

Naine, kes töötab kusagil ministeeriumis ametnikuna saab 15–20 000 krooni kuus. Kui tema emaks saab, maksab riik talle kõrget palka edasi 14 kuud. Aste juveelitehase tervist kahjustavates tingimustes töötanud naise või poemüüja emapalk piirdub 5–6 000 krooniga.

Miks ühte teisest rohkem esile tõstetakse? Kas seepärast, et ametnik on ühiskonnale väärtuslikum kui liinitööline või lihtkodanik? Meie emad ei saanud kirutud nõuka-ajal emapalka. Ometi kasvatasid nad meid defitsiidi tingimustes tublideks kodanikeks.

Ka 90-ndatel aastatel sünnitanud naised pidid emapalgast suu puhtaks pühkima ning piirduma igakuise 750-kroonise lapsetoetusega. Nemadki on tänaseks üles kasvatanud tublid noored.

Nüüd käib laulupidu ja priiskamine. Mitmed minu kolleegid ja tuttavad Euroopa heaoluriikides on meie reklaamitud emapalga peale vaid pead vangutanud ja kinnitanud: jõukas riik, hästi elate, meie sellist luksust endale lubada ei saa! Tõesti jõukas riik, ent kauaks.

Lapsed on tulevik, nende kasvatamine nõuab hoolt ja vaeva, loobumist paljustki. Õiglane oleks ajal, kui kutsutakse üldisele säästmisele ja rihmapingutamisele, siduda emapalk mingi kindla summaga. Maksta näiteks pool riigi keskmisest palgast.

Kui saabuvad paremad ajad, võib uued otsused langetada.
Kui asjad maailmas ja Eestis peaksid halvemaks minema ning meilgi pankrotid maad võtavad ja sotsiaalmaksu hakkab vähem laekuma ning kulutused töötukassale suurenevad, siis tuleks emapalga luksus ajutiselt kas kaotada või sisse viia igakuine kindel üleüldine lapsetoetus, näiteks 4000 krooni igale emale.

Meel läks kurvaks, kui Toompeal lükati tagasi eelnõu, mille järgi oleksid meie gümnaasiumiõppurid hakanud riigilt saama tasuta koolitoitu. Üleüldise laristamise taustal toodi ohvriks paraku riigi tulevik.

Pole siis imestada, kui mõne aasta pärast keskkooli lõpetavad noored Eestimaa tolmu jalgadelt pühivad ja siirduvad inimest austavasse ühiskonda. Kes hakkab 10–15 aasta pärast praegust makse maksvat põlvkonda kord solidaarsuse printsiibil aitama, sellest täna rääkida ei taheta.

Rasked ajad on alati nõudnud arukaid ja tulevikku vaatavaid otsuseid.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 29 korda, sh täna 1)