Toomas Trapido: Saaremaa, suure ökopotentsiaaliga tulevikumaa (4)

Toomas Trapido: Saaremaa, suure ökopotentsiaaliga tulevikumaa

 

Trapsi ehk Toomas Trapidot teatakse kui üht aktiivset rohelise mõtteviisi tutvustajat Eestis. Ta on väga mitmekülgne. Kui vaadata kas või viimast kaheksat aastat, siis mahub sinna ELF-i juhtimine, Rohelise Värava portaali ja lehe käimatõmbamine, FSC sertifikaadi “maaletoomine”, esimeste Avatud Ruumide korraldamine, Uuskasutuskeskuse idee toetamine, Eesti ajaloo suurima koristuskampaania “Teeme ära!” algatamine jne, jne.

Kõige selle kõrvalt on sul, Toomas (Ylle ja Toomas on vanad töökaaslased – toim), alati aega oma mõttekaaslaste jaoks. Nii juhtuski, et ühel meie ühisel teeõhtul sain üllatusega teada, et lisaks sarnase mõtteviisi jagamisele on osa me mõlema juurtest Saaremaal.

Veetsin kuni viieteistkümnenda eluaastani kõik suved Saaremaal Valjala kandis, vanaema talus. Tädi peab väikest viisi sama talu siiani. Kahtlemata oli sellel ajal väga oluline osa minu kujunemisel.

Mulle meeldis see taluelu, looduslik elu. Vanaema ja tädi kasvatasid peaaegu kõike ja kõiki, juur- ja puuvilju, marju. Talus olid lehmad, lambad, sead, kanad. Käisin kaks suve Kingissepa-nimelises kolhoosis tööl, teenisin heinatööga raha. Ostsin uhke maki, mis poole aasta pärast ära varastati.

Ilmselt selline taluelu sobiks mulle ka täna mõnes mõttes – lähed välja, sööd, mis kätte satub – marju ja seeni metsast, porgandeid peenralt… Sa tead, kust see toit tuleb, sa tead, mida ja millal sa sööd. Sind ümbritseb elu – taimed ja loomad; sa võid ronida puu otsa või niisama ringi hulkuda.

Mõtlemiseks on ruumi! Ma usun, selline elu sobiks väga hästi uuenevasse elumudelisse.

Sa oled maailma ökokogukondade toimimisega väga hästi kursis, alles hiljuti naasid Šotimaalt, Euroopa Ökokülade Võrgustiku kokkutulekult. Eestil usutakse olevat tubli tulevik ökokogukondadeks koondumisel. Saaremaa omakorda näib justkui loodud olevat puhta ja rahuliku elu jaoks. Kas ei või juhtuda, et koos kliima soojenemisega tulvavad siia kliimapõgenike hordid ja õnneotsijad?

Enne kui hakata looma mingit tulevikumudelit, võiks endale mõisted selgeks teha. Euroopa Ökokülade Võrgustikku (Global EcoVillage Network) kuulub rohkem kui 80 maa eriilmelist kogukonda. Konverentsi korraldas tänavu Šotimaal asuv Findhorni kogukond. Teemaks oli “Positiivne energia. Kogukondade loovad vastused energiatipule ja kliimamuutusele”.

Kahjuks ei olnud Ida-Euroopast peale minu kedagi kohal, aga kokku oli ligi 200 inimest maailma eri paikadest. Konverentsinädal oli jagatud kaheks: I osa oli enda sisse vaatamine.

Seal oli õpetamas näiteks Joanna Macy, ligi 80-aastane energiline naine, kes suunab inimesi uuesti saavutama kontakti looduse ja üksteisega. Konverentsi II osa oli suunatud väljapoole.

Uuriti Šotimaa ökokogukondade kogemust. Näiteks kogukond, kes elab Gigha saarel, mille nad nelja aasta eest ära ostsid (Šotimaal on endiselt suurim maaomanik kirik, järgnevad n-ö feodaalid ehk suurmaaomanikud), endale saare päriseks ostmine on tohutu muutus.

Projektina tehti väike tuulepark kolme tuulikuga Dancing Ladies of Gigha. Igal tuulikul on oma nimi, nad on umbes aasta töötanud ja on saanud saare majandusliku iseseisvuse sümboliks. Kogukond on saanud tuulepargi kulud tasa ja juba ka kasumit. Selline kogukondlik ettevõtlus levib, eesmärk on ise ennast ära majandada.

Eestis võiks sarnast mudelit rakendada. Tegelikult on meil ju kaks hästi toimivat ökokogukonda – Lilleoru Harjumaal ja Esna-Vodja Järvamaal. Küllap tekib oma liikumine ka Saaremaal, siis, kui on olemas see nn kriitiline mass ühes suunas mõtlevaid ja tegutsevaid inimesi.

Ja vaevalt et kliimapõgenikud siia massiliselt elama tulevad – tundmatu, meretagune asi. Kui tõesti juhtub, et kliima soojenemise tagajärjel merepind tõuseb, siis oskab iga loll kaardilt lugeda, et siia pole mõtet tulla, maad jääb järjest vähemaks!

Eestlase jaoks tundub see kõik kaugete kellade kajana, ja miks peakski ta muretsema hiina lapsukese heaolu pärast, kui endal on muret kuhjaga. Meie valitsus, eesotsas peaministriga, lubab vaid lühiajalist majanduse jahenemist. Teisalt on meisse juurdunud suhtumine, et Eesti on väike riik ja maailma asjades ei sõltu meist suurt midagi.

Räägitakse, et eestlane on alalhoidlik ja mõistlik, samas mulle tundub praegu, et meie hulgas on päris palju empotente (kuuldud sõna) – emotsionaalselt ebaküpseid, empaatia-võimeta inimesi.

Igaüks võitleb oma võitlust, maksab oma laenu, sõidab oma autoga, ehitab endale suurt maja, koolitab oma lapsi jne. Ja püüab sealjuures naabrist iga hinna eest parem olla. Kõige rumalam, et ei taheta tunnistada tegelikku olukorda ega vaadata palju kaugemale kui nina ulatab.

Paraku kaasneb empotentsusega ressursside raiskamine ja keskkonna saastamine. Keskkond ei tähenda siinkohal üksnes loodust, vaid kõike loodut, mis inimesest puudutatud saab – ennekõike lähedasi inimesi, kogukonda.

Empotent võõrandub aegamisi tegelikkusest – seda maalappi pole tal nagunii, kuhu pikemalt juuri ajada – ja kui elu läheb raskeks, näeb ta lahendusena vahendeid valimata allesjäänud ressursside kuhjamist.

Lähiajal muutub kogukonna toimimine ellujäämise seisukohalt väga oluliseks, ehkki siin Eestis me otseselt ellujäämist harjutama ei pea, see probleem on siiski rohkem ülerahvastatud aladel.

Aga keerulisemaks lähevad asjad Eestiski. Need, kes üheskoos suudavad katta oma esmavajadused, elavad tulevikus paremini kui need, kes tagaaeda tikke ja soola ahnitsenuna peavad seda varandust võimaliku välisvaenlase eest iga päev kaitsma. Meil oleks võimalus juba praegu teha õigeid otsuseid, mis tulevikus aitaksid säilitada normaalset elurütmi.

Mulle tundub, et eestlane ei taha oma nõrkust ja suutmatust tunnistada. Mujal maailmas on riisi ja muude elutähtsate toiduainete hinnatõus juba põhjustanud massirahutusi, meil aga ei näita Hullude Päevade ja Osturalli läbimüüginumbrid mingit langustendentsi.

Filipiinidel ja mujal on tõesti rahutused ning kuskilt ei paista põhjust, miks toit ja energia peaksid odavamaks minema. Seosed on otsesed – majanduslikult vähem arenenud riikide elatustase kasvab tasapisi; järjest rohkem on vaja toota toiduaineid.

Elatustaseme kasvu näitab liha tarbimise suurenemine kordades, mis omakorda toob kaasa teraviljakasvatuse plahvatusliku kasvu: ühe kilogrammi liha tootmiseks vajatakse umbes 8 kilo jõusööta. Lisaks maad, joogivett, töökäsi jne. Kui kõik hiinlased otsustaksid keskmise eurooplase kombel liha sööma hakata, variseks senine maailmakorraldus kokku.

Sellest kõigest aga ei räägita, arvatakse, et kui inimesed teavad tõde, tuleb paanika ja anarhia. Mugavam on Maa ressursse kulutada mõttetustele – sõjad, vastandamine mis tahes ettekäändel, võidurelvastumine.

Usun, et kaugel pole see aeg, kui sõdimise asemel hakatakse sõlmima üleilmseid kokkuleppeid. Ei saa lõputult jõuga kõigilt kõike ära võtta. Pole jõudu, pole usaldust. Lahenduse üks võti on loomulikult Ameerika Ühendriikide käes.

Oleme nüüd tükk aega rääkinud muutuvast maailmast, aga olgem ausad, tegelikult ei oska mitte keegi täpselt ennustada, mis ja millal ikkagi juhtuma hakkab. See on nagu kliimamuutusega – ühed teadlased väidavad, et kliima soojenemist põhjustab ressursse raiskav inimtegevus, teised leiavad, et inimesest sõltub heal juhul paar protsenti toimuvast. Kolmandad ütlevad, et kliima küll soojeneb, aga tegelikult on oodata uut jääaega. Või näiteks biokütused – alles räägiti, et see on naftavaba tulevik, nüüd selgub, et vilja ja puidu ärakütmine on inimsoovastane kuritegu!

Biokütuse teemat ei saa lühidalt kokku võtta. Eestis on küllalt kasutamata maad, seda on piisavalt ka Saaremaal. Muuhulgas katab seda võsa, lepik, noor mets. Järelikult Saaremaal võiks kasutada puiduhaket ja energiavõsa – eelkõige sooja saamiseks.

Kuressaares on ju isegi kombijaam, mida saab biokütusega kütta. See on väga hea! Isegi heinast või puust etanooli saab siin autokütuseks teha. Peaasi, et see tegevus ei hakkaks konkureerima toiduga.

Maailmas on see olukord väga teravaks läinud. Talumehel on valida, kas paneb maha rukist või rapsi, kas müüb selle leivatootjale või kütuseärimehele. Tulevikus ei sõida me kõik kindlasti bioetanooli või -diisliga, see pole praeguste mahtude juures lihtsalt võimalik! Kui vähendaksime oma sõite kümme korda, siis võib-olla.

Milline võiks olla Saaremaa helge tulevik praeguse majandusmudeli kokkukukkumise tingimustes? Või juhul, kui see majandusmudel ei kuku, vaid teiseneb selle läbi, et inimesed hakkavad järjest enam väärtustama oma ja lähedal olevat?

Eks siin see öko juba mingil määral edeneb, aga kasvuruumi on. Saaremaa on suhteliselt suur, ühes otsas teist väga ei teata ega tunta, aga oma tugevusi võiks ära kasutada: looduslikkust, mis ühtepidi on takistuseks suurpõllumajandusele, teisalt on see suurepärane keskkond mõistlikule majandamisele – siin sobib kasvatada lambaid ja lihaveiseid, korrastada puisniite ja arendada mahepõllundust.

Üks, mida võiks edasi lükata, on pikema viibimisega turismi edendamine. Lisaks spaadele ja konveierturismile võiks keskenduda inimeste pikemale saarel peatumisele. Neile ei pea korraldama suurepärast tegevusprogrammi, vaid vastupidi, neile tuleks jätta aeg ja olemine oma mõtete korrastamiseks.

Tulemuseks on see, et inimene tuleb, mõtleb ja tahab kaasa lüüa, anda oma panuse saare ellu. Võib-olla et siia elamagi tulla, sobivasse kogukonda.

Meie arutlused ökoelu võimalikkusest Saaremaal jätkuvad järgmiselgi kuul. Trapsiga jäi jutt pooleli sel kohal, kus ta selgitas, kuidas suunata empotenti kapsaid kasvatama.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 445 korda, sh täna 1)