Vaid tugev kutseharidus viib meid Euroopa rikaste hulka (8)

Vaid tugev kutseharidus viib meid Euroopa rikaste hulka

 

Läbi Saaremaa ettevõtjate liidu, Eesti mööblitootjate liidu ja mitme teise tööandjaid koondava ühenduse olen tihti osalenud aruteludel, kus käsitletakse Eesti majanduse ja mööblitööstuse tulevikuväljavaateid.

Kõik mõistavad, et efektiivseks tootmiseks on vaja investeerida kaasaegsesse tehnoloogiasse. Tööviljakuse kasv annab lootust ka kehvematest aegadest üle saamiseks.

Protsesse ja seadmeid juhivad siiski inimesed. Mida keerulisemad on tööpingid, seda kõrgemaid nõudmisi esitatakse nende operaatorile. Ka pealtnäha automaatselt toimiv tööpink annab parema lõpptulemuse, kui seda juhib hea tisler.

Kalleid ja keerukaid mööblitootmispinke kasutavate (suur)tööstuste kõrval on veel ka teine tee mööblitootmise arenguks: väga heade oskustega tislerid, kes töötavad FIE-na või mõnes väikeettevõttes, saavad n-ö käsitööna valmistada ülikõrgetele kvaliteedinõuetele vastavat mööblit. Siin vajame veelgi enam inimest, kes suudab areneda ning püstitada ja täita kõrgeid eesmärke.

Soomes on jõutud arusaamale, et allhanke- ja masstootmisel on sellisel kujul lõpp. Vaja on tipptasemel tootearendust ja disaini. Olemaks konkurentsivõimeline, tuleb sama teed minna ka Eestis.

Selleks vajab mööblifirma tublisid tislereid, operaatoreid, meistreid, tehnolooge, konstruktoreid ja kõige tipuks veel väga head tootmisdirektorit. Kõik nad peavad olema väga tugeva erialase ettevalmistusega, millele lisanduvad juhtimis- ja meeskonnatöö oskused.

Kõigil nendel ametikohtadel võiks olla töötaja, kes esimese etapina on läbinud kutsekooli ja seejärel läinud end täiendama või edasi õppima. Kutsekool annab erialastele teadmistele vundamendi ja vajalikud käsitööoskused, edaspidi toimub ainult juurdeõppimine.

Sellest järeldub, et tehnilisi erialasid peaksid juba põhikooli järel õppima noored, kellel ei ole koolis õpiraskusi ja kes saavad õppeainetega hästi hakkama. Võimekaid põhikoolilõpetajaid, kes ametikooli reaalainete tundmist eeldavaid erialasid õppima lähevad, on kahjuks aga veel väga vähe.

Arenenud Euroopa riikides suunatakse enamik põhikoolilõpetajaid kutseharidust omandama riiklike tellimustega. Soomes on see suhe 60:40 kutsehariduse kasuks, Eestis seevastu 30:70.

Samas omandab Soomes kõrghariduse suurem protsent elanikkonnast kui Eestis. See tähendab, et väga paljud õpivad enne ameti ja alles siis lähevad kõrgkooli. Tekib küsimus, kas Eestil on siis oma valem Euroopa rikkamate hulka jõudmiseks?

Peame aru saama, et ühiskond ei vaja lihtsalt gümnaasiumiharidusega noori, kes ei tea, mida nad elult soovivad ja kelleks saada tahavad.
Tihti on vanemad need, kes lapsi gümnaasiumisse suunavad. Väidetakse, et noor ei soovigi valikut teha enne gümnaasiumi lõppu ja seda peetakse normaalseks. Siis valitakse pigem ülikool ja nn pehmed erialad.

Hariduse tähtsustamine riiklikul tasandil on õige. Ka kutseharidusse on Euroopa Liidu abiga palju investeeritud. Oluliselt on paranenud materiaaltehniline baas, juhendajate oskused ja motivatsioon. Viimastel aastatel on ametit õppinud noored aina rohkem hakanud vastama tööandjate ootustele.

Sisend kutsekoolidesse astuvate õpilaste näol on kahjuks siiski kehvapoolne. Paljuski on probleem süsteemis, mis ei panegi põhikoolilõpetajaid valikuid tegema. Gümnaasium on n-ö loogiline valik ja sinna sissesaamine pole ka vähemvõimekatele noortele probleemiks.

Seda küsimust saaks lahendada juba omavalitsuse tasandil, kus on täpselt teada, mitu õpilast igal aastal põhikooli lõpetab. Riik pole siin sekkunud ja omavalitsus saab otsustada, mitu klassikomplekti gümnaasiumides avada.

Omavalitsuse huvides peaks olema, et noored õpiksid selgeks ameti, mis teeb neid tööjõuturul konkurentsivõimeliseks. Vaid kvalifitseeritud tööjõu olemasolul saavad ettevõtted areneda ning piirkonna elatustaset tõsta. Gümnaasium oleks nendele noortele, kellel on kindel tahtmine ülikooli minna.

Gümnaasiumi kutsekoolile eelistamise põhjuseks peetakse viimase kehvemat mainet noorte ja nende vanemate silmis.
Kahjuks ei saa see aga tõusta, kui ametikooli valivad vaid need, kes kõrgete eesmärkide poole ei püüdlegi. Kui ametikoolides õppivate võimekate noorte osakaal kasvab, kasvab ka kutsehariduse maine, ja nagu öeldud, on selleks võimalused olemas juba kohaliku omavalitsuse tasandil.

Majandus vajab arenguks innovaatilisi ideid ja lähenemisi. Olen veendunud, et uudseid ideid on suutelised välja mõtlema ja teistele arusaadavaks tegema vaid 0,01% elanikkonnast, ülejäänud hakkavad neid ellu viima ja rakendama.

Kus täna see 0,01% õpib ja mida ta hetkel teeb, mina ei tea, kuid ülejäänud peaksid omandama eriala ja liikuma endale püstitatud eesmärkide poole.
Kutseharidus ei ole andekale noorele juba ammu tupiktee.

Olen kindel, et kutsekoolis tisleri põhioskused omandanud ning seejärel edasi õppima läinud noorel on suurem tõenäosus Kalla Mööblis tootmisjuhiks tõusta kui sellel, kes alles gümnaasiumi lõpus otsustas, mida ta edasi tegema hakkab.

Robert Pajusaar
Eesti Mööblitootjate Liidu juhatuse liige ja Saaremaa Ettevõtjate Liidu juhatuse esimees.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 108 korda, sh täna 1)