Arvamus: Aegade side

Arvamus: Aegade side

 

Tuhanded abituriendid üle Eesti istuvad homme hommikul, värelus hinges, laua taha ja ootavad põksuva südamega lõpukirjandi teemade ettelugemist raadiost. Käes on nende senise elu vastutusrikkaim eksam. Ehkki minul täitub keskkooli lõpetamisest tänavu 30 aastat, on kirjandi kirjutamise päev selgesti meeles. Toona oli Tammsaare aasta ning loomulikult panustasin suurele kirjamehele.

Sõnal “kirjand” on ühendav mõju, see on aegade side eelnenud põlvkondadega. Süda läheb soojaks, kui kunagiste klassikaaslastega kohtud ning jutt veereb kirjandile – kas mäletad, kuidas sai umbses aularuumis istutud ja mõtteid kribinal-krabinal paberile pandud? Mäletame, ja kindlasti kaua.

See on traditsioon, mis on püsinud vaatamata lipuvärvile ja riigikorrale. Aastakümneid on õpetajad noori ette valmistanud elu üheks tähtsamaks teadmisteprooviks, selgitanud üksipulgi, kuidas loogiliselt ja arutlevalt mõtteid paberile panna. Üks asi on suuline eneseväljendus, teine ja palju raskem mõtete kontsentreerimine etteantud teemal ja mahus.

Nüüd kostub üha valjemini hääli: lõpukirjandit pole vaja, asendame selle osaoskuste eksamiga. Tule taevas appi, ahastavad õpetajad. Osa noorigi on seda meelt, et kirjandit ei tohi mingil juhul kaotada. Kes apelleerib traditsioonile – koolielus peab ju midagi olema, mis kestab ajast aega –, kes arutleb selle üle, et kirjand näitab inimese küpsust.

Loomingulist eneseväljendusoskust ja selle sidumist loetud teoste ning grammatikareeglitega on kõigile vaja. Kirutud Nõukogude võim ja selle haridussüsteem ei suutnud kirjandi kirjutamist välja tõrjuda, iseseisva Eesti haridusministeerium lahendab asja kiirelt ja karmilt. Mida ei suutnud võõrvõim, selle teevad ära oma mehed.

Meie haridussüsteem on ammu tõmbetuultes ja nüüd on need hakanud puhuma emakeeles. Staažikad õpetajad ei tea ammu, kuidas ja mida õpetada. Teed aasta otsa ühte, ent kevadel nõutakse eksamil teist. Tartus Munga tänaval asuvas haridusministeeriumi majas hautakse kiivalt salaplaani.

Kirjand on aegunud ja see tuleb asendada millegi tänapäevasemaga. Taaralinna pedagoogidki, kes ministeeriumile lähemal, ei tea kavandatavatest muudatustest suurt midagi. Kõigest plaanitavast hoitakse õpetajaid kiivalt eemal. Kui ükskord peaks hääletamiseks minema, jäävad komisjoni kuuluvad õpetajad kindlalt vähemusse ja ametnikud suruvadki jõuga nende peades küpsenud kava läbi.

Ministeeriumi metoodikud põhjendavad, et Soome koolides on ka nii. Kas me oma peaga enam üldse mõelda ei oska, vaid peame kõike kopeerima ja kelleltki üle võtma? Olgu Eestis ka midagi sellist, mis meie haridussüsteemile ainuomane ja mida teised uudistamas käivad.

Kui nii edasi läheb, on meie haridus varsti pihtas-põhjas ja mis teadmisi me lõpuks koolilõpetajalt tahame… Arenguid jälgides pole kaugel aeg, mida kogesin mõned aastad tagasi Kanadas. Toronto metroos päris minu käest noor neiu, kust ma pärit olen. Vastasin, et Euroopast, ja tema küsis seepeale: mis on Euroopa? Kommentaarid on siin liigsed.

Ehk polegi innovaatilises Eestis tarvis mõtlevaid noori. Järsku vajame tuimi ja mõtlemisvõimetuid kohatäitjaid, kes tõttavad robotlikult etteantud korraldusi täitma, omamata analüüsi- ja mõtlemisvõimet. Meie noori kirutakse pinnapealsuses. Kui kaotame ära kirjandi, siis kas ei süvenda me seda tendentsi veelgi? Osaoskuste kolmeosaline eksam hakkab suuresti rajanema testil, milles tuleb täita lüngad.

Noor inimene tuubib pähe reeglid (kui viitsib) ja teeb eksami ära. Punktid saadakse kätte, ent mida see kokkuvõttes näitab? Ainult hetkeseisu, aasta pärast on kõik ununenud. Arutleva kirjandi kirjutamisel saadav oskus püsib terve elu. Võib-olla on loovuse eest saadav hinne kokkuvõttes suurema väärtuse ja tähendusega kui ametniku X koostatud testi põhjal saadud ja mõne aja pärast unarusse vajuv punktisumma.

Ühe Tartu gümnaasiumi noored kinnitasid mulle selle nädala algul, et säilima peab valikuvabadus: kes tahab, kirjutab kirjandi, kes soovib kolmeosalist testi, võib panustada sellele.

Kirjalikku eneseväljendamise oskust läheb elus vaja, arvatagu mida tahes. Kui ülikoolist tahad diplomit saada, tuleb kirjutada kursuse-, bakalau-
reuse- ja magistritöö. Loogiline ja argumenteeritud arutelu on vajalik nii ajakirjanduses, filoloogias, ajaloos kui mistahes muus valdkonnas. Kõigele loob sissejuhatuse kirjand.

Ideede ja mõtete veenvat esitamist vajame täna ja tulevikuski, nii individuaalses plaanis kui ka riiklikul tasandil. Mõelgem sellele.
Kakskümmend aastat tagasi ütles Heinz Valk: “Ükskord me võidame niikuinii!”, ja võitsimegi. Kallid emakeele õpetajad, koondume ühte – teie tänased ja eilsed õpilased – ning ütleme üheskoos: KIRJANDI KAOTAMINE EI LÄHE LÄBI!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 30 korda, sh täna 1)