Arvamus: Maal on olemas kõik elamiseks vajalik (18)

Arvamus: Maal on olemas kõik elamiseks vajalik

 

Eks igaühel meist ole jutustada oma lugu. Minu lugu algab sellest, kui kolisime perega linnast maale. Ja kui hästi järele mõelda, siis meid ei olegi nii vähe. Pealegi liikumine linnast maale on muutumas üha tavalisemaks, on ainult üks küsimus: kuhu jäädakse pidama? Ja miks peakski pidama jääma?

Liikumine on vägagi arendav, eriti nüüd, kui on sissetulekuid, mille eest liikuda. Elada võib ükskõik kus, kas või liikumises, ja kosmopoliitne saab olla kodust lahkumatagi, sest meil on internet. Aga kus on kodu?

Olen sündinud Tallinnas ja elanud suurema osa oma elust seal. Mu vanemad on 60-ndate algul lahkunud samast kandist, kus nüüd ise elan. Vanemad lahkusid siit pealinna, kus tol ajal oli lootust kergemale elule, mina tulin siia, et leida kergem elu oma perele. Kõik muutub, kuid ma tean, et siin on mu kodu.

Räägitagu maaelust mida tahes, aga tõsi on ka see, et asjad meie ümber kas juhtuvad, pannakse juhtuma või tehakse midagi ja hakkab juhtuma. Ehk teisisõnu – ma võisin elada linnas ja mõelda, et maaelu hääbub või et keegi teeb midagi selleks, et maaelu hääbuks. Aga ma otsustasin kolida maale, et ise kohal olla ja seda näha.

Ja alles nüüd hakkas mul huvitav. Siiani olin ma vaadanud sündmusi pealt, asjad juhtusid ja mina kohanesin. Oli selleks siis ootamatu lumesadu jaanuaris ja halvatud liiklusest tekkinud kaos tänavatel või 18-kilose lapsevankri vedamine viiendale korrusele – paratamatud olukorrad, mida ise ei saa muuta.

Maale elama tulles sain aru, et siin on kõik teisiti: lumesadu ei tähenda kaost, vaid valmisolekut lumesajuks. Kuni lund koristada ei saa, sest tuiskab ja teed on läbimatud, siis sellega arvestatakse. Ülemus tööl ei sõima, et kuidas polnud võimalik õigeks ajaks kohale jõuda, sellest saadakse aru.

Linnas selliseid asju ei näe. Seal mõeldakse, kuidas katuselt allakukkunud jääpurikale leida süüdlane ja teda trahvida või väiksema ajakuluga hommikul tööle saada, et jõuaks kiiremini, rohkem, kaugemale…

Sel moel mõeldes on maa-elu vägagi elus. Igal sündmusel on otsene ja kiire mõju ning tagajärg. Kui ikka karjamaale ehitatakse pidevalt elumaju, siis pole loomadel enam kusa-gil süüa. Kui loomadel pole süüa, ei ole varsti meil endil süüa muud kui sisseostetud toitu.

Ja see ongi linnaelu: teenida selleks, et kulutada, elada tarbimisühiskonna ikkes, kus raha eest saab kõike. Hea on ikka see, mille oleme suure rahaga kinni maksnud. Aga mida me ise teha oskame?

Minule pakub elu maal võimaluse teha natuke rohkem kui on vaja iseenda elus hoidmiseks ja laste kasvatamiseks. See pakub mulle suurt rahuldust igast elatud päevast. Siin on ühtaegu huvitav, palju tegemist ja pingevaba. Aeg kulgeb omasoodu ja ruumi on. Eneses sisemise tasakaalu leidmiseks pole vaja minna lõõgastavasse spaasse, sest tasakaal ei lähe niisama lihtsalt paigast ja kui läheb, siis ma elangi ju spaas.

Mul on võimalus tegeleda rahulikult asjadega, mida pean õigeks ja millesse usun, ilma et peaksin olema sundseisus või kohustuslike valikute ees, nagu näiteks ot-sida oma lapsele parim kool kümnete hulgast. Minu lastel on ainult üks kodulähedane parim kool ja oht on selles, et laste vähesuse tõttu kool hoopis suletakse.

Meie valikutest on näha, kuhupoole inimeste väärtushinnangud on kaldunud. Võib ju kõnelda idüllilisest maaelust ja stressirohkest linnaelust, kuid inimeste otsused viivad neid elama linna. Vahel võib pähe tulla mõte, et otsuseid tehakse meie eest või asjad otsustatakse meist kaugel: et maaelu hävitab poliitika, maale ei loo töökohti keegi, bussiliiklust kärbivad kasumiahned kapitalistid või rumalad bürokraadid, mitte muutunud vajadus-test tingitud olukordade tekitajad ehk inimesed ise.

Arvan, et peamised põhjused, miks maalt linna ko-litakse, on inimeste ja seega ühiskonna hoiakutes. Maal elamine ei ole väärtustatud. Seda peetakse ühest küljest kättesaamatuks (maal ei saa elada, sest pole tööd) ja teisalt madalaks (seal on igav, pole võimalusi meelelahutuseks, ini-mesed on ebahuvitavad, kitsa silmaringiga, kadedad, topivad oma nina teiste asjadesse jne).

On olemas terve komplekt negatiivseid uskumusi ja seda võimendatakse põlvest põlve. Positiivseid külgi, nagu turva-lisus, privaatsus ülerahvastatuse ja anonüümsuse vastandina või looduslähedus, ei peeta oluliseks sel määral, et neist sõltuksid otsused. Inimesed on pigem valmis taluma stressi ja ohte – see on isegi põnev – kui otsima väljakutseid maaelus. Linnas on kõik lihtsamini saavutatav.

Lõpetuseks soovitus neile, kelle valikud pole veel tehtud. Ärge uskuge neid, kes ütlevad: “Maal on see võimatu!” Mõelge oma peaga! Ja mõelge hoolikalt, millised on ootused tulevikule, eesmärgid, mida elus saavutada tahetakse ja kompromissid, milliseid ollakse valmis sõlmima. Enda tahtmised tuleb hästi selgeks teha ja siis alles kaaluda, kas ja kus on võimalik seda kõike ellu viia. Äkki maal ei olegi nii võimatu oma unistusi teostada?

Ja samuti soovitaksin oma elule vaadates silmas pidada pikemat perspektiivi. Sageli mõeldakse vaid lähitulevikule mööndusega, et ehk siis hiljem näeb, mis saab. Seda laadi otsused võivad inimesi siduda aga aastateks ja pärast on juba liiga hilja. Nii asutaksegi oma unistustest loobuma.

Katrin Trumann
Karala küla elanik
katrin.trumann@gmail.com

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 118 korda, sh täna 1)